Järgmisel päeval võtsime siis suuna Great Ocean Roadi alguse poole – Torquaysse. Torquay näol on tegemist ühe väikese linnaga, mis elab ja hingab surfilainetel. Poisid käisid tegid ühe kiire surfiringi ja me emaga hängisime ühes nunnus kohvikus. Sellised kohvikud nagu see kus käisime, on täiesti minu stiili ettevõtmised – kõik mööbel vana ja kasutatud (üle värvitud vms), lapsed suvalt ringi roomamas, kõik vana ja taaskasutatav sisekujundusse sobitatud.
Tegime seal siis mõnusalt aega parajaks (kuna mina pidin selle reisi vältel vahepeal ikka teesklema töötegemist ka!), kuni poised lillade huultega tagasi ilmusid. Käisime kiirelt söömas ja tagasitee Apollo Bay poole võiski alata. Olime kohe hommikul ära otsustanud, et sõidame kõigepealt Torquayni välja ja siis tagasi tulles hakkame alles peatuma kõigis vaatamisväärsetes kohtades. Tagasi Apollo Baysse sõitsimegi siis oma 4-5 tundi vist (tegelt kokku mingi 80km). Käisime päris mitmes rannas ja rajakese, aga sellest kõigest jutustavad pildid tõenäoliselt parema loo, kui sõnad.
Kusjuures, pea kõik päevad, mis me Great Ocean Roadil olime, lubas tegelikult pilves ilma ja vihma ja iga hommik see ilm täpselt selline oligi. Aga igakord kui lõpuks oma hommikusöögi söödud saime ja end autosse pakkisime ja veits maadki juba maha sõitsime, siis tuli ikka alati päike lõpuks välja. Ja nii oligi toredam, sest oh seda rõõmu, kui see päike lõpuks tuli! Muidu oleks ikka päris kurb olnud seal seda halli vett vaadata ja kapuuts peas ringi käia.
Oma viimasel Great Ocean Roadi päeval käisime vaatamas siis põhivaatamisväärsusi – Gibson Steps, 12 Apostels, Loch Ard Gorge ja London Bridge. See on taaskord selline asi, mille kohta piltide on natuke rohkem öelda, kui sõnadel. Mul on hea meel, et seekord oli meil natuke rohkem aega ja saime seal ikka rajakesi ette võtta ja natuke pikemalt piirkonda uurida.
Õhtuks oli meil plaan sõita paarsada kilomeetrit kodu poole ja seal ühes rahvuspargis telklaager püsti panna. Kuna aga erinevatel põhjustel jäime selle kõigega natuke hiljaks, siis lõpetasime hoopis ühes karavanipargis.
No mõned neist piltidest on tõesti nagu postkaardid- nii kaunid oma vahuse vee ja stoiliste Apostlitega; ja see (“vana”)mees ja meri on ka täitsa hea.