Great Ocean Roadi oleme kunagi varem juba Maiksu ja Lauraga käinud (aasta oli siis 2011). Kasutangi siin seda eelmine korda kirjutatud kirjeldust: „…Great Ocean Road on siis selline rannikuäärne tee, mis kulgeb Torquay ja Warrnambooli vahel ja on natuke üle 200km pikk. Selle ehitasid kunagi ammu-ammu aega tagasi sõjast naasnud mehed. Nimelt oli riigil hulgim programme selleks, et aidata sõjameestel taas tavaellu sulanduda – olid eraldi programmid töökohtade, elukohtade jms leidmiseks. Üks sellistest programmidest (ja ka üks suurematest) oli siis sõjast naasnutele selle tee ehitusel töö pakkumine. Kuigi tee-ehituse enda rahastamine oli võrdlemisi nigel, said mehed siiski väga head palka, sest suur osa palgast tuli just sellest rehabiliteerimise programmist.” Kui kellelgi on tahtmine ka eelmise korra postitust lugeda või pilte vaadata, siis seda saab teha siin. Kuna olime oma ööbimiskohaks valinud Apollo Bay, mis asub Great Ocean roadi kogupikkust arvestades suht keskel, siis olime juba eelnevalt arvestanud, et peame ühel päeval sõitma nö. Alguse poole tagasi ja teasel päeval sisi lõpu poole edasi. Samas tegi selle otsuse täiesti teadlikult, sest mõtlesime, et mugavam on ikka mitu ööd ühes kohas olla, ilma et peaks asju pakkima iga päev ja check-in/check-out aegade arvestama. Lõppkokkuvõttes oli see tegelikult täitsa hea otsus!

Esimesel päeval pärast kohale jõudmist (ja pärast esimese öö ära magamist) käisime siis hoopis ümberkaudseid metsi avastamas. Apollo Bay lähistel asub rahvuspark nimega Great Otway National Park, kus on valida päris mitmete erienvate radade vahel, mis läbi metsa kulgevad. Sealsete metsade nö. “põhielement” on sõnajalad – kasvavad nad kohati isegi 4 meetri kõrguseks. Ka üleüldine taimestik on märksa mitmekesisem, kui meie kodu-osariigis South-Australias.

Pärast väikest matka sõnajalgade vahel suundusime kohta nimega Otway Fly Treetop Adventures. Tegemist on siis umbes 2km pikkuse matkaga, millest 600 meetrit tuleb läbida vihmametsa kohal terasest ehitatud platvormil, mis on 30 meetrit kõrge ja mis sõna otseses mõttes kulgeb puude latvades. Antud rajale on ehitatud ka vaatetorn, mis asub 47 meetri kõrgusel ja ütleme nii, et kõigub päris korralikult. Ikka nii et võtab jalgealuse natuke tudisema. Aga väga äge on kogu seda loodust niimoodi ülaltpoolt vaadata!

Õhtul käisid poisid veel kohalikus rannas kalal – kala loomulikult ei saanud, haha! Ei tegelt ma olen optimist!