Näe, veel palju aega on mööda läinud. Mis me siis tegime.. ? Ma olin mõned päevad natuke haige, lihtsalt lebasin diivanil ja mitte midagi ei jaksanud teha ja lihtsalt selline eriti nõrk oli olla. Maik siis toimetas ja (ülla-ülla) käis kalal.

Eelmisel kolmapäeval käisid meil külalised – Jane ja Duncan. Käisime natuke ookeani ääres hullamas – poisid püüdsid kala ja me Janega rääkisime maailmale ringi peale ja siis veel teistpidi tagasi ka. Loomulikult ei puudunud toredast õhtust ka tulipunane päikeseloojang ja selle mõnuse triibu sees hüppavad delfiinid. Aaaaah, ilus. Mõnus. Hea.

Esmaspäeval rändasime jälle Perthi radu ja Laura käis külas. Tegime Lauraga õlled ja veel mõned ja asi oli juba päris intrigeeriv. Lõppes see sellega, et Laura sõitis rongiga kaugemale kui vaja oleks olnud ja siis pidi tagasi sõitma. Ja siis helistas mulle keset unenägu kuskilt elektriliinide alt.

Öösel tulid Kat ja Andy ka koju. Täna oleme terve päev ärasõiduks valmistunud. Pidime natuke oma autokest upgrade’ima ja terve päev ootasimegi siis seda. Nüüd istumegi lõppude lõpuks autos ja sõidame Perthi poole. Väljas sajab meeletut padukat aga kuskil ikkagi põleb midagi.. kõik kohad on tossu ja kärsahaisu täis ja meie „põlengutega harjunud silmad“ tunnevad kohe päikese järgi ära kui kuskil on tulekahju. Päike lihtsalt võtab eriti müstilise väljanägemise neil puhkudel.

Kokkuvõttes võib öelda, et oli superäge puhkus oli. Tõesti, see maja, see linn, see ookean – lihtsalt suuuper! Ja ausalt, MINA, KASSIINIMENE, hakkan neist koertest väga puudust tundma. Kõige sõbralikumad koerad maailmas!

Mis ma teile nüüd räägin. Puhkame siin Mandurahs. Mõnus on. Jätkuvalt. Pühapäeval käisime linnas festivalil, kõiksugu toredusi sai näha. Ja tänavamuusikuid kuulata. Ja kunstimuuseumis käia. Ja ilmad on väga ilusad olnud, nii et linnas on lausa lust ringi jalutada :)

Esmaspäeval käisime Perthis. Mõned asjad vajasid toimetamist. Parkisime auto parkimismajja ja kulgesime jala kesklinnas ringi. Väga palju linna enda kohta rääkida ei tea, aga see osa kus meie jalutasime, oli armas.  Sattusime sellisele huvitavalt jalakäijate tänavale, kus oli palju treppe, pinke, jalgradu. Armas :) Käisime vaatasime ka Perthi põhiranna Cottesloe üle ja koju sõitsime läbi Fremantle. Freo kohta räägitakse väga kenasid jutte, aga kahjuks olid teetööd ja ümbersõidud nii närvesöövad, et ei jõudnudki nagu seda Fremantle’it uurida ja selle kohta mingit arvamust kujundada.

Maiks on nüüd iga päev kalal käinud. Üks päev tahtsime krabisid ka püüda, aga kahjuks ei õnnestunud. Nimelt on hooaeg tegelikult just-just lõppenud, aga me lootsime, et äkki see paar nädalat siia-sinna ei loe ja leiame ikka midagi. Aga ei leidnud kahjuks :( See oli kurb, sest meil oli kõik varustus juba olemas ja siinsed Blue Manna Crabid pidid päris maitsvad olema! Iga õhtu kui Maiks kalalt tuleb, siis ta jälle räägib kui lähedalt ja kui palju delfiine ta nägi. Ja igakord mina mõtlen, et järgmine kord lähen ka :)

Aga eile käisin mina hoopis Zumbas. Jep, õigesti lugesite! Kes veel ei tea, siis zumba on uus popp nö. aeroobika, mis tegelikult on inspiratsiooni saanud Lõuna-Ameerikast ja peaks peamiselt toetuma salsarütmidele.. vist?! Igatahes, telekas koguaeg reklaamib seda karglemist ja ma siis mõtlesin, et oleks lahe ära tsekkida. Seda pigem nagu vaatamisväärsuse kui trenni mõttes, sest ma ei ole trenni mõttes kunagi selline grupis kargleja olnud.  No tasus küll ära! Esimesed kümme minutit ma ei saanud üldse midagi pihta ja see oli nii naljakas, et kõhulihased said kindlalt treenitud. Kuna zumba on Austraalias väga popp, siis toodetakse neid zumba treenereid vist suht kiirkorras peale ja meie treener oli küll natuke mööda. See meenutas natuke põhikooli kehalise kasvatuse tundi ja seda veerandit, kus pidime aeroobikakavasid tegema. Ja tema oli siis umbes nagu mingi kõige nõrgema rütmitaju, fantaasia, liikumisvõimega tüdruk meie klassist. Ega ta midagi nagu otseselt halvasti e teinud, aga midagi head seal ka ei olnud. Ja ülejäänud osalised olid kõik keskealised, “natuke” käest ära naisterahvad, kellest umbes kaks said üldse pihta sellele, mida tegema peab :P

Aga tore oli õhtul sealt koju jalutada.. ja ma ei kartnudki pimedat! Vaatamata sellele, et siin on väga kehv tänavavalgustus. Mõnusalt soe õhtu oli ka :)

aga ma teie asemel vaataks vahepeal tagatuppa ka

Kolmapäeval õhtul jõudsime siis Mandurah’sse. Teel ei toimunud midagi põnevat peale kolme vähepõneva seiga, mida võiks loetleda kui 1) ringis hängivad lambad; 2) kivi kellegi ratta alt meie esiklaasis; 3) pärast 4000km sõitmist suutsime lõpuks viimasel paarikümnel kilomeetril ära eksida ja mõnekümne kilomeetrise ringi teha. Väga kõva saavutus! Palju õnne meile teie kõigi poolt!

Mandurah’s sõitsime siis suht ilma pikema sissejuhatuseta(okei-okei, Laura viisime couchsurfima) Kati (Katarina aka Kat) ja Andy (jälle Andrew) juurde. Nemad on siis need persoonid, kes puhkusele läksid ja kelle maja me hetkel koduks kutsume.

Õhtul oli meil väike jalutuskäik koertega, barbeque ja niisama tsill ja häng. Tahtsime Kati ja Andy ilusti viisakalt ära saata, aga meie graafiku juures on äärmiselt raske 22.30ni üleval olla. Kuidagi pidasime vastu :)

Järgmisel hommikul ärkasime siis juba kahekesi! Või noh, neljakesi, kaks koera on meil ka nüüd (tulid majaga kaasa) :P Ääretult mõnus oli magada täitsa omas toas ja siis kulgeda poolalasti mööda maja, kokata, aias hängida, telekat vaadata ja kõiki kõige tavalisemaid asju teha, mis sellel hetkel väga eksklusiivsed tundusid! Ja lisaks koertele saime kaasa ka veel ühe auto.. millega me veel sõitnud pole, aga vb millalgi varsti :)

Käisime koertega jalutamas ja poes söögipoolist hankimas. Hommikusöögiks tulid meile külla Jane ja Duncan. See on ikka nii äge kui väike võib vahel maailm olla! Üks meie päris oma eestlane siin saare peal [või noh, selle väiksema (Tasmaania) saare pealt] on koos oma peikuga siin just rändamas ja mingite sugulaste pulmas ja nii sattuski, et juhtusime samal ajal samas kohas olema. Mõõõõnus! Meil oli üks ütlemata tore päikesepaisteline hommikusöök, mis kulges juba täiesti märkamatult lõunasse ära!

Pärast kuid õunafarmis ja 4000km sõitmist on maailma ägedaim asi suuuuuur telekas ja selles pesitsev videolaenutus, mille kasutuseks meil täielik voli on! Maiks käis natuke kalaõnne proovimas ja ma kasutasin siis neid telekamõnusid ära. Kuradima äge on ikka niisama lösutada ja MITTE MIDAGI teha. Eriti kui on selline mõnus puhkusemaja kasutada :)

Õhtul käisime veel koertega kulgemas. Nii äge oli.. nad on muidu üpris sõnakuulelikud ja toredad ja targad koerad, aga kuna vihma hakkas sadama ja me otsustasime nende tavapärasest tiirust veidi lühema teha, siis ei saanud nad üldse aru, kuhu nad minema peavad.

Koerad ise on siis väike nunnu cairn terrier Banjo ja natuke suuremstaffordshire terrier Hollie. Hollie vist päris puhas staffy ei ole, aga ma ei tea täpselt neid koerasegusid :D Banjo on siuke 13-14-aastane kutt, kes on täiega boss. Ta on vist päriselt ka suur koer väikse koera kehas vangis. Hollie on 2-aastane pliks, kes on nii energiline, et see on ebanormaalne :P Mõlemad armastavad hullult inimesi ja tahavad koguaeg kaissu ja kallistada ja paitamist ja üldse.. füüsilise kontakti vajadus on neil ülisuur. Üldjoontes on väga sõnakuulelikud: ootavad autotee ääres, kuni lubatakse üle minna ja saavad aru väljenditest nagu „diivani pealt maha!“; „kus su pall on?“; „istu!“; „oota“; „tualett“; „tahad jalutama minna?“; „õue!“ jne. Kõige naljakam on see, et kui neile söök kaussi valmis panna, siis nad enne sööma ei hakka, kui selleks loa on saanud. Esimene kord unustasin ja mõtlesin, et miks nad mind nüüd nii kurbade nägudega vaatavad. Kui siis „okei“ öelda, siis see mõjub nagu stardipauk :P

Eile oli meil ka sellien mõnus lebopäev.. mina ärkan hommikuti tavaliselt 5-6 ajal ja Maiks magab umbes 8-9ni. Siis ma hommikuti toimetan siin omaette :) Eile päevitasin õues ja lugesin raamatut. Krt, isegi kirjutada on nii mõnus seda juttu.. et ei pea nagu kirjutama et korjasin õunu vms! :D Eile käisime väiksel šopingtuuril, aga kõht lääääks nii tühjaks, et see šoping väga kaugele ei jõudnudki. Ja infosõltlane Elina käis jälle endale paberit korjamas visitor centres, võite piltidelt vaadata :D

Otseloomulikult käisime koertega väljas ka. Hollie on üks pulgasõltlane. Taotsib ümbruskonna kõige suurema pulga ja siis üritab seda terve tee kaasas vedada. See on ülinaljakas, sest eile ta korjas üles mingi 1,5 meetrise pulga ja ei suutnud seda tassida. Pidime iga kahe meetri tagant seisma jääma, et ta saaks kepi maha panna ja seda kohendada.

Ja õhtul laenutasime filmi ja lebotasime niisama. Ahjaa, tegin marjakorvikesi (issand, kui haigelt see kõlab) ka! Mõnus õgimine ja telku, nom-nom-nom.

Ja tänane päev oli jälle niiiiiiiiiiiiiiii mõnus. Hästi ilus ilm oli.. Ärkasin seitsme ajal ja läksin koertega välja. Tund aega jalutasime ja jooksime ja uudistasime väikeste paatidega mängivaid onukesi ja teisi kutsusid ja mängisime rannas magavatele bäkkbäkkeritele, et me oleme kohalikud ja ajasime kassi taga ja tassisime erinevaid pulki. Ülejäänud hommikupooliku hängisin aias – siin on nii hea soooeee! Lõpuks kui Maiks ka üles ärkas pidime ju ometigi veel hängima, sest muidu pole õige värk! Lõpuks päeval otsustasime linna minna.. pidime uuesti šopingtuurile minema, sest olime ühes poes eile tünga saanud natuke ja siis muidugi pidi asja käigus veel mõned produktid üle vaatama. Siis käisime veel kõiksugu erinevaid asju uurimas, millest ma praegu üldsegi ei kirjutaks.

AGA-AGA-AGA, kõige parem osa päevast!! Päikeseloojangu käisime ühel väiksel delfiini-kanali-kruiisil. Nii mõnus oli! Mandurah on üks paganama ilus koht! Võtsime väiksed õlled ligi, kulgesime seal kanalite peal ja nautisime neid ägedaid vaateid, nägime mingi eririkka bossi maja, mis laevakapteni sõnul maksvat üle 7 miljoni Austraalia dollari ehk siis vanas head Eesti rahas (sorri, ma ei oska eurosid) ligi 80 miljonit. Delfiine nägime ka niii-niiii mitu korda ja niii-niii lähedalt. Nad tulid täiesti laeva kõrvale ja siis tegid seal kõiksugu kino. Muidugi mul oli kõigil neil hetkedel kaameral kõik valed funktsioonid ja suurest ärevusest vajutasin kõiki valesid nuppe korraga ja eriti midagi välja ei tulnudki.. Aga väidetavalt nad möllasid mingi kalaparve keskel ja selle juurde käis väga uhke show! Nad lihtsalt keerlesid ja keerlesid ja keerlesid ja hüppasid ja hüppasid ja hüppasid ja see oli niiiii ilus! Ja nii tuhat korda järjest. Kõige ägedam oli see, et lõpus nägime veel delfiinibeebit ka! Ema ja beebi ujusid laevaga kaasa mingi 5 minutit.. iga 10 sekundi tagant tulid pinnale ja saime neid imetleda :) Oleks nii väga katsuda tahtnud ja nendega koos ujuda ja mull-mulll-mulllll-mulllll… mul on emotsioonid nii laes!!

Aga teate, see Mandurah on ikka tõesti äge! Natuke futu ja veider kohati, aga ikkagi nii äge. Kõik majad on uued ja teed on puhtad (autoteed oleks ka nagu iga hommik üle lakutud) ja muru on 2mm pikk ja pargid on iga nurga peal (päriselt ka iga nurga peal) ja vesi on koguaeg lähedal ja inimesed on ilusad ja head! Linn asub ookeani ääres ja pool linnast asub üldse ookeani ja järve vahel.. ja sellest omakorda pool asub kanalite ääres.. kuhu on siis ehitatud niiii suured ja niii kallid ja niiii uhked majad. Ja nii palju asju toimub siin.. ja kõiksugu lõbustused.. ja festivalid.. ja delfiinide nägemiseks ei pea kruiisile minema, sest me oleme juba niisama kõndides ka näinud ja  ohhhh, elu on niii ilus praegu, et ei suuda kohe ära imestada. Mu lemmikhobi on nüüdsest puhkamine!

PS! Delfiinid olid väga ilusad, kui ma veel ei öelnud!

Esmaspäeval sõitsime siis Nullarbori. Sel päeval läbisime kokku umbes1450kilomeetrit. Maiks oli ülivägatubli autojuht ja istus roolis kokku roolis isegi üle 16 tunni. Tänu sellisele toredale asjale nagu erinevad ajavööndid võitsime päevale juurde 1,5 tundi ja saime rohkem maad läbitud. Ööbisime siis ühel teeäärsetest puhkealadest. Ma ei osanud kunagi arvata, et ka enamus karavanirahvast ja üldse tundus et väga paljud sõitjad lihtsalt sinna puhkealadele kõrvale tõmbavad ja seal magavad. Arvasin, et mingeid motelle-külalistemaju on rohkem ja et mingid lahedamad kasutavad neid. Tegelikkuses sõidavad vist väga paljud täpselt nii nagu meie – nii kaua kui vähegi võimalik, siis lasevad silma natukeseks looja ja sõidavad jälle edasi. Eilse sõidu käigus jõudsime omadega lõpuks siis ka Western Australia (WA) osariiki ja see oli esimene kord, kui siin päriselt nö. “piiripunkti” nägin. Nimelt ei või siin enamikesse osariikidesse puuvilju ja juurvilju sisse viia ja WA puhul oli isegi vastav piirikontroll olemas. Ületasime ka Austraalia pikima sirge, mis on tervenisti 146,6 km pikk :)

Kuna Nullarbor on selline lage paik, siis on seal väga väga väga kenadpäikeseloojangud ja –tõusud. Ja hommikune uduvihm oli hoopis teistsugune kui seda kuskil mujal näinud olen.. päikesetõusuvalguses oli see eriti sätendav ja võluv. Nägime ka ühte toredat vikerkaarepilve, mis oli põhimõtteliselt nagu vikerkaar ainult, et ühtegi värvi temas ei olnud (püüdsin pildile ka jäädvustada, vaadake kas leiate :P).

Teisipäeva hommikul sõitsime siis veel 50km mööda Eyre Highwayd ja jõudsime Balladoniasse. Edasi oli meil võimalik sõita mööda põhimaanteed umbes 400km oma sihtpunkti Esperance või valida vähe huvitavam alternatiiv – umbes 270km mingit kahtlast teed, millest esimene kolmandik oli vaid 4wd autodele, teine kolmandik lihtsalt kruusatee ja viimane kolmandik asfalt. Otsustasime Balladonia bensukast teeolude kohta täpsemalt järele küsida. Tädi bensukas isegi ei küsinud meie käest, mis auto meil, vaid ütles kohe, et seal me lõhume oma auto ära ja levi ega mitte ühtegi inimest seal ei ole ja üldsegi pole mõtet sinna minna ja autost jääte ilma seal kohe päris kindlasti. Me siis mõtlesime, et läheme ikka vaatame seda teed.. et noh algust või nii.. ja siis otsustame. Tee algus oli nagu üks tavaline kruusatee, veits aukus, roopas, treppis, aga noh, kes siis Eestis mööda vana Nõva teed sõitnud ei oleks :P Hakkasime siis sõitma. Mida kaugemale jõudsime, seda hullemaks asi läks. Esimene tund oli meil keskmine kiirus umbes 40km/h kanti, teine tund üldse alla 20km/h.. Pärast kahte ja poolt tundi olime siis läbinud 61km.

Terve see aeg istusin mina eriti kramplikult, küüned iseendale kintsu surutud ja kirusin mõttes meid kõiki ja üldse kogu maailma. Ega see tee nagu väga 4wd ei olnudki, kinni jäämise ohtu seal ei näinud küll olevat, aga see tee oli lihtsalt nii treppis, et mul oli tõesti koguaeg siuke tunne, et kohe kukuvad kõik jupid auto küljest ära, alustades tulede ja ukselinkidega lõpetades auto sõiduvõimelisuse mõttes vähe olulisemate asjadega.

Põnev voor oli see, et tee peal oli päris mitu väravat, mis mingil põhjusel olid vanu riided – eriti aluspesu ja rinnahoidjaid – täis seotud. Sellest hetkest, kui ühelt neist väravatest lugesin, et siin üritatakse dingosid mürgitada, ei tahtnud ma enam üldse autost välja tulla. Isegi kui iga kümne minuti palavuse pärast akna all lasin, siis umbes minut hiljem panin selle kinni tagasi, sest mu peas hakkas jooksma väga huvitav dokumentaalfilm pealkirjaga „Tõestisündinud lugu: kuidas dingod autoaknast sisse hüppasid ja Elina ära sõid“. Hirrrrmus! Minu hirmufantaasiat toitis väga hästi ka üks nümfilegend, mida Nullarbori kohta räägitakse. Nimelt olevat seal alates 70ndatest aeg-ajalt nähtud mingit noort blondi naist koos kängurudega öösiti üle autotee jooksvat. Tänase päevani vannuvad vahel koguni terved bussitäied inimesed, kuidas nad öösel bussitulede valguses seda neiut mööda teed kalpsamas on näinud. Noh, ajaks mil olin end vaimselt juba täiesti läbi kurnanud, jõudsime lõpuks siis kauaoodatud kruusatee osani. Vaimset kurnatust lisas ka muide see, et kõik sirged näisid lõputud ja pärast iga sirget oli jälle uus sirge. Esialgu oli pettumus suur, sest algus oli sellel teel küll täpselt sama, mis eelmisel lõigul. Hiljem läksid aga olud vähe paremaks ja sai siis seal lennuväljalaiusel teel endale sobivat rada otsides isegi vähe kiiremini sõita. Kuskil sellel lõigul elasime läbi ka oma ainukese kaotuse selle raja käigus – lällari antenn otsustas, et tema eluiga on nüüd läbi ja ta parem lahkub väärikalt ja lenneldes ja läheb üksi kuhugi põõsastesse surema. Isegi kui teda otsima läksime, oli ta ennast juba hästi ära suutnud peita.

Esimene lõik asfalti oli nii meeliülendav, et oleks võib-olla isegi ehk äkki (mitte) nutma hakanud.. aga siiski ei hakanud. Sest asjad ei olnud nii hullud. Aga mulle väga meeldis see Esperance’i maakonna idee, et peaasi, et on asfalt, mis sest, et see on täpselt ühe auto laiune ja kui keegi peaks vastu tulema, siis peaks teelt natuke välja sõitma. Antud hetkel oli mul selle kitsa asfaldiriba üle niiiiii hea meel ja ma mõtlesin, et vaat kui toredad mehed, et ei teinud poole lühemat aga kaherealist teed. Sest tõesti – seal oli üherealine täiesti piisav, sest kogu selle rohkem kui 6 tunni jooksul ei näinud me ühtegi inimest, ühtegi autot, ühtegi looma.. mitte midagi (kui minu kujutlustes kohatud dingod ja paljad naise välja arvata). Kui ma enne arvasin, et Nullarboril on tühjus, siis ma ei teagi, mida selle koha kohta arvata. Oleks siis vähemalt kaamleid näinud..

Eile jõudsime siis Esperance’i nimelisse linnakesse. Vaatasime natuke linnas ringi ja sõitsime siis Cape le Grand rahvusparki Lucky Bay randa kämpama. See oli kõige ägedam rahvuspark, kus ma käinud olen! Väga korralik köök, sooja veega (päikeseenergia!) duššid, tualetid ja nii ilus rand! Lucky Bays on nii valge ja nii peenike liiv, mis tänu tõusule ja mõõnale on suht koguaeg märg ja selline hoopis teistsugune, kui kusagil mujal. Liiv on selline natuke kleepuv, näeb välja nagu mingisugune geel ja on nii-nii säravvalge! Vesi Lucky Bays on helesinine ja rand on eriti ilusa poolkaare kujuga. Lõunapoolses servas on ägedad suured liivaluited, kus vahel on nii tuulevaikne ja soe, et tahaks seal terve päeva lamada. Hullasime siis seal liivas ja lainetes ja isegi päike tuli üle mitme päeva välja! Maik käis kalal ja nägi suurt raid :)

Õhtul tulid randa paar kängurud, kes kohe üldse inimesi ei peljanud ja kellelevõis kohe päris lähedale minna. Kuna olime eelnevatel päevadel suht vähe maganud, pugesime sel õhtul juba enne kaheksat pessa ära. Kui ärgates kööki kolimiseks hommikusöögikotti kokku panin ilmus ei kusagilt välja üks känguru, kes arvas, et see kott on sinna talle pandud. Püüdsime teda küll ära ajada, aga teda ei näinud see väga huvitavat. Mingil hetkel ta vist siiski avastas, et seal kotist ta midagi kätte ei saa ja lahkus. Söögi ajaks ilmus ta siiski uuesti välja ja passis meie laua kõrval, tõenäoliselt lootes meilt mingit söögipoolist saada. Kuna kängurude söötmine ei ole siin soovitatav tegevus, siis me talle midagi ei andnud. Kuigi näha oli, et ta oli harjunud inimestelt süüa saama. Üritas seal eriti nunnu välja näha.. aga me siiski tegime südamed kõvaks ja juhindusime loosungist „let nature feed the wildlife!“

Pärast sööki lahkusimegi juba nii armsaks saanud Lucky Bayst ja otsustasime veel uuesti Esperancest läbi käia. Salamisi lootsime merilõvisid näha aga kahjuks see meil ei õnnestunud. Nimelt on Esperance’i rannas üleval sildid, mis ütlevad, et sealkandis elutsevad merilõvid, kes on väga ettearvamatud ja võivad hammustada, seetõttu ei tohiks nende lähedal ujuda.

Nüüd siis sõidamegi oma roadtripi viimase sihtkoha Mandurahi poole. Veel natuke (600km) WA tühermaad ja väikelinnu ning olemegi kohal!