tagasi tsivilisatsioonis :)

Esmaspäeval sõitsime siis Nullarbori. Sel päeval läbisime kokku umbes1450kilomeetrit. Maiks oli ülivägatubli autojuht ja istus roolis kokku roolis isegi üle 16 tunni. Tänu sellisele toredale asjale nagu erinevad ajavööndid võitsime päevale juurde 1,5 tundi ja saime rohkem maad läbitud. Ööbisime siis ühel teeäärsetest puhkealadest. Ma ei osanud kunagi arvata, et ka enamus karavanirahvast ja üldse tundus et väga paljud sõitjad lihtsalt sinna puhkealadele kõrvale tõmbavad ja seal magavad. Arvasin, et mingeid motelle-külalistemaju on rohkem ja et mingid lahedamad kasutavad neid. Tegelikkuses sõidavad vist väga paljud täpselt nii nagu meie – nii kaua kui vähegi võimalik, siis lasevad silma natukeseks looja ja sõidavad jälle edasi. Eilse sõidu käigus jõudsime omadega lõpuks siis ka Western Australia (WA) osariiki ja see oli esimene kord, kui siin päriselt nö. “piiripunkti” nägin. Nimelt ei või siin enamikesse osariikidesse puuvilju ja juurvilju sisse viia ja WA puhul oli isegi vastav piirikontroll olemas. Ületasime ka Austraalia pikima sirge, mis on tervenisti 146,6 km pikk :)

Kuna Nullarbor on selline lage paik, siis on seal väga väga väga kenadpäikeseloojangud ja –tõusud. Ja hommikune uduvihm oli hoopis teistsugune kui seda kuskil mujal näinud olen.. päikesetõusuvalguses oli see eriti sätendav ja võluv. Nägime ka ühte toredat vikerkaarepilve, mis oli põhimõtteliselt nagu vikerkaar ainult, et ühtegi värvi temas ei olnud (püüdsin pildile ka jäädvustada, vaadake kas leiate :P).

Teisipäeva hommikul sõitsime siis veel 50km mööda Eyre Highwayd ja jõudsime Balladoniasse. Edasi oli meil võimalik sõita mööda põhimaanteed umbes 400km oma sihtpunkti Esperance või valida vähe huvitavam alternatiiv – umbes 270km mingit kahtlast teed, millest esimene kolmandik oli vaid 4wd autodele, teine kolmandik lihtsalt kruusatee ja viimane kolmandik asfalt. Otsustasime Balladonia bensukast teeolude kohta täpsemalt järele küsida. Tädi bensukas isegi ei küsinud meie käest, mis auto meil, vaid ütles kohe, et seal me lõhume oma auto ära ja levi ega mitte ühtegi inimest seal ei ole ja üldsegi pole mõtet sinna minna ja autost jääte ilma seal kohe päris kindlasti. Me siis mõtlesime, et läheme ikka vaatame seda teed.. et noh algust või nii.. ja siis otsustame. Tee algus oli nagu üks tavaline kruusatee, veits aukus, roopas, treppis, aga noh, kes siis Eestis mööda vana Nõva teed sõitnud ei oleks :P Hakkasime siis sõitma. Mida kaugemale jõudsime, seda hullemaks asi läks. Esimene tund oli meil keskmine kiirus umbes 40km/h kanti, teine tund üldse alla 20km/h.. Pärast kahte ja poolt tundi olime siis läbinud 61km.

Terve see aeg istusin mina eriti kramplikult, küüned iseendale kintsu surutud ja kirusin mõttes meid kõiki ja üldse kogu maailma. Ega see tee nagu väga 4wd ei olnudki, kinni jäämise ohtu seal ei näinud küll olevat, aga see tee oli lihtsalt nii treppis, et mul oli tõesti koguaeg siuke tunne, et kohe kukuvad kõik jupid auto küljest ära, alustades tulede ja ukselinkidega lõpetades auto sõiduvõimelisuse mõttes vähe olulisemate asjadega.

Põnev voor oli see, et tee peal oli päris mitu väravat, mis mingil põhjusel olid vanu riided – eriti aluspesu ja rinnahoidjaid – täis seotud. Sellest hetkest, kui ühelt neist väravatest lugesin, et siin üritatakse dingosid mürgitada, ei tahtnud ma enam üldse autost välja tulla. Isegi kui iga kümne minuti palavuse pärast akna all lasin, siis umbes minut hiljem panin selle kinni tagasi, sest mu peas hakkas jooksma väga huvitav dokumentaalfilm pealkirjaga „Tõestisündinud lugu: kuidas dingod autoaknast sisse hüppasid ja Elina ära sõid“. Hirrrrmus! Minu hirmufantaasiat toitis väga hästi ka üks nümfilegend, mida Nullarbori kohta räägitakse. Nimelt olevat seal alates 70ndatest aeg-ajalt nähtud mingit noort blondi naist koos kängurudega öösiti üle autotee jooksvat. Tänase päevani vannuvad vahel koguni terved bussitäied inimesed, kuidas nad öösel bussitulede valguses seda neiut mööda teed kalpsamas on näinud. Noh, ajaks mil olin end vaimselt juba täiesti läbi kurnanud, jõudsime lõpuks siis kauaoodatud kruusatee osani. Vaimset kurnatust lisas ka muide see, et kõik sirged näisid lõputud ja pärast iga sirget oli jälle uus sirge. Esialgu oli pettumus suur, sest algus oli sellel teel küll täpselt sama, mis eelmisel lõigul. Hiljem läksid aga olud vähe paremaks ja sai siis seal lennuväljalaiusel teel endale sobivat rada otsides isegi vähe kiiremini sõita. Kuskil sellel lõigul elasime läbi ka oma ainukese kaotuse selle raja käigus – lällari antenn otsustas, et tema eluiga on nüüd läbi ja ta parem lahkub väärikalt ja lenneldes ja läheb üksi kuhugi põõsastesse surema. Isegi kui teda otsima läksime, oli ta ennast juba hästi ära suutnud peita.

Esimene lõik asfalti oli nii meeliülendav, et oleks võib-olla isegi ehk äkki (mitte) nutma hakanud.. aga siiski ei hakanud. Sest asjad ei olnud nii hullud. Aga mulle väga meeldis see Esperance’i maakonna idee, et peaasi, et on asfalt, mis sest, et see on täpselt ühe auto laiune ja kui keegi peaks vastu tulema, siis peaks teelt natuke välja sõitma. Antud hetkel oli mul selle kitsa asfaldiriba üle niiiiii hea meel ja ma mõtlesin, et vaat kui toredad mehed, et ei teinud poole lühemat aga kaherealist teed. Sest tõesti – seal oli üherealine täiesti piisav, sest kogu selle rohkem kui 6 tunni jooksul ei näinud me ühtegi inimest, ühtegi autot, ühtegi looma.. mitte midagi (kui minu kujutlustes kohatud dingod ja paljad naise välja arvata). Kui ma enne arvasin, et Nullarboril on tühjus, siis ma ei teagi, mida selle koha kohta arvata. Oleks siis vähemalt kaamleid näinud..

Eile jõudsime siis Esperance’i nimelisse linnakesse. Vaatasime natuke linnas ringi ja sõitsime siis Cape le Grand rahvusparki Lucky Bay randa kämpama. See oli kõige ägedam rahvuspark, kus ma käinud olen! Väga korralik köök, sooja veega (päikeseenergia!) duššid, tualetid ja nii ilus rand! Lucky Bays on nii valge ja nii peenike liiv, mis tänu tõusule ja mõõnale on suht koguaeg märg ja selline hoopis teistsugune, kui kusagil mujal. Liiv on selline natuke kleepuv, näeb välja nagu mingisugune geel ja on nii-nii säravvalge! Vesi Lucky Bays on helesinine ja rand on eriti ilusa poolkaare kujuga. Lõunapoolses servas on ägedad suured liivaluited, kus vahel on nii tuulevaikne ja soe, et tahaks seal terve päeva lamada. Hullasime siis seal liivas ja lainetes ja isegi päike tuli üle mitme päeva välja! Maik käis kalal ja nägi suurt raid :)

Õhtul tulid randa paar kängurud, kes kohe üldse inimesi ei peljanud ja kellelevõis kohe päris lähedale minna. Kuna olime eelnevatel päevadel suht vähe maganud, pugesime sel õhtul juba enne kaheksat pessa ära. Kui ärgates kööki kolimiseks hommikusöögikotti kokku panin ilmus ei kusagilt välja üks känguru, kes arvas, et see kott on sinna talle pandud. Püüdsime teda küll ära ajada, aga teda ei näinud see väga huvitavat. Mingil hetkel ta vist siiski avastas, et seal kotist ta midagi kätte ei saa ja lahkus. Söögi ajaks ilmus ta siiski uuesti välja ja passis meie laua kõrval, tõenäoliselt lootes meilt mingit söögipoolist saada. Kuna kängurude söötmine ei ole siin soovitatav tegevus, siis me talle midagi ei andnud. Kuigi näha oli, et ta oli harjunud inimestelt süüa saama. Üritas seal eriti nunnu välja näha.. aga me siiski tegime südamed kõvaks ja juhindusime loosungist „let nature feed the wildlife!“

Pärast sööki lahkusimegi juba nii armsaks saanud Lucky Bayst ja otsustasime veel uuesti Esperancest läbi käia. Salamisi lootsime merilõvisid näha aga kahjuks see meil ei õnnestunud. Nimelt on Esperance’i rannas üleval sildid, mis ütlevad, et sealkandis elutsevad merilõvid, kes on väga ettearvamatud ja võivad hammustada, seetõttu ei tohiks nende lähedal ujuda.

Nüüd siis sõidamegi oma roadtripi viimase sihtkoha Mandurahi poole. Veel natuke (600km) WA tühermaad ja väikelinnu ning olemegi kohal!

2 thoughts on “tagasi tsivilisatsioonis :)

  1. MM says:

    Meil siin mingi “ilmselt segi” Austraalane avas Tallinnas mingi hosteli olles väga rahu (kirjutab Eestu Espressis) ja ülistab Eestit ja ütleb kui mõtetu on Austraalia. Katsu sa aru saada?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s