liiv, sulla-mulla, metsikud koerad ja krokode kodu

Teisipäeva hommikul ärkasime varakult ja rentisime endale suure džiibi, et saare peal väheke ringi vaadata. Sellise autoga ja sellistes tingimustes on ikka täiesti seiklus omaette. Auto muudkui õõtsub küljelt küljele ja pea on pool ajast laes kinni. Sõitmiseks oligi põhimõtteliselt kaks varianti: kas väiksed, kitsad metsateed või lai-lai liivariba rannas. Mõlemad on omamoodi huvitavad, nii-nii erinevad ja äärmiselt värskendavad vaatepildid.

Käisime ja vaatasime enam vähem kõik saare vaatamisväärsused ära. Jalutasime Maheno laevavraki juures, vaatasime värviliste liivadega mägesid, ujusime Champagne Poolsis, jalutasime kaasa Eli Creeki vooluga ja nautisime niisama iseendeid. Maiksu põhipoint oli see, et saaks kuskil läbi vee sõita ja et ikka laias kaares vett pritsiks.

Champagne Pools on tõlkes šampanja basseinid. Need on sellised looduslikud basseinid, suurte kivide sees, kuhu laine tõusu ajal ookeanist vee sisse toob ja kuhu see vesi siis mõõna ajaks pidama jääb. Kuna lainetest tekib aeg-ajalt ka sellist mõnusat šampusevahtu, siis sellest on need basseinid endale ka nime saanud.

Eli Creek on üks väike oja, mille vesi on nii mõnusalt selge, et seal on lausa lust jalgupidi sees solistada. Eriti vahva oli üks isa oma kahe lapsega surfilauaga sealt alla mereni liuglesid. Üks tüdruk lamas surfilaua nina peal, isa lamas ülejäänud laua peal ja teine tüdruk oli isa seljas, endal käed kramplikult ümber isa kaela.

Nägime ka mõnda dingot. Kuna dingodel on praegu jooksuaeg, siis meid hoiatati, et nad võivad olla väheke agressiivsemad kui tavaliselt ja anti kaasa kohe mitu voldikut, mis õpetasid, kuidas käituda kui kohtud dingoga. Esimene dingo, keda me nägime, luusis lihtsalt kuskil turistide vahel ringi. Oli siuke kleenuke ja vähemalt peale vaadates väga tuim kutt. Järgmised dingod olid aga hoopis teistsugused. Nägime neid kolmekesi (vb rohkem isegi) peesitamas ühe liivaluite peal. Nemad oli kuidagi palju suuremad ja uhkemad. Tundusid sellise läikiva karvaga ja palju hirmuäratavamad.

Minu lemmikpaik oli üks väike metsatee, kus rada kulges ühe pisikese oru kõrval, mille põhjas kasvasid kõiksugustes erinevates rohelistes toonides palmid ja kõik see kokku oli rohkem rohelust kui üldse oskaks ette kujutada. Ja õues oli mõnusalt karge õhk..

Pidime auto kella kuueks tagasi andma, aga meil läks seal järvede ja luidete vahel tuterdades ettenähtust kauem aega ja nii jäimegi päris hilja peale. Mis tähendas seda, et Maiks sai täpselt nii rallida, nagu vist iga mees unistab. Kutt oli endaga lihtsalt nii rahul :) Ma kujutan ette, et kui mul oleks juhiload, siis ma võib-olla tahaksin ka end seal liiva sees proovile panna.

Igatahes, oli väga äge päev ja seda on äärmiselt keeruline sõnadesse panna. Võib-olla üks pilt räägibki rohkem kui tuhat sõna ja kuna ma juba olen siin rääkinud juba vähemalt 426 sõna, siis soovitaksingi teil nüüd minna ja vaadata esialgu lihtsalt ühte pilti ja siis mõelda, et kas saite sealt poole rohkem teada, kui siit jutust.

456.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s