Eile magasime päris pikalt.. mõnus oli. Sõime verandal hommikusööki ja tegime piipu. Päeval vedasime end basseini äärde ja tegime seal niisama tsirkust. Kuna hotellis on kaks basseini ja ainult üks neist küttega, siis jäi meile üks täitsa oma bassein. Kõik teised istusid küttega basseini ääres. Ja kusjuures, tõesti, kõik istusid basseini ääres, ujumas nagu väga küll kedagi ei näinud. Tegime siis seal igast vaalu ja korke  ja kuu peal kõndimist, kuni lõpuks saime teada, et meie päevituspaigast mõne meetri kaugusel magab püüton. Käisime teda vaatamas ka, oli teine just midagi pintslisse pannud. Enam ei olnud tuju neid vaalu ja värke teha.

Poiskad läksid kalale ja me Anuga käisime šoppamas. Ma šoppasin tervelt 8 postkaarti. Anu šoppas veits rohkem asju. Aga point jääb samaks. Käisime rannas jalutamas ka, nii naljakas oli vaadata, kuidas kõik paadid liiva peal seisid ja tõusu ootasid. Siin on tõusu ja mõõna vahe ikka pea 1,5 meetrit, nii et kui paadi liiga madalasse vette jätad, siis mingi hetk on paat täitsa veest väljas. Päikeseloojang rannas oli nagu üks päikeseloojang olema peab – maru ilus.

Õhtul käisime Anuga veel mingil tuuril, kus üks taskulambiga kutt näitas meile, nahkhiiri, kes tagurpidi puude küljes rippusid, ogaraid, mingeid konnalaadseid ja otseloomulikult seda sama püütonit, keda me juba näinud olime. Tuur ise midagi erilist ei olnud, aga tore oli niisama pimedas seal soomülgaste ja tiigikeste vahel jalutada. Mulle meeldivad need laudteed siinsetes rahvusparkides ja metsades, aga ainult siis kui nad on vanad ja kulunud ja viivad ühe pisikese pisikese sillani ühe pisikese pisikese järve ääres. Nii oligi.. silla asemel oli selline armas väike platvorm, kus peal kaks pinki. Ja kõrval kasvasid sidrunilõhnalised teepuud, mis lõhnasid nii, nii hästi.