Talv polegi nii vilets, kui normaalses majas elada.

Neljapäeval oli Maiksul selle semestri viimane eksam! Kuigi tal on käed-jalad ikka tööd täis, sest lõputöö tahab kirjutamist, siis on ikkagi jälle üks sümboolne vaheetapp lõpetatud. Nüüd ongi vaid see viimane väike jupike teha! No ja muidugi lõputöö..

Tähistasime seda uue söögilaua ja toolide ostmisega. Me juba kolm kuud plaanisime endale mingit söögilauda osta, aga kuna see maja on meil JÄLLE ajutine, siis ei tahtnud suurt raha alla panna ja muudkui ootasime et mingid kasutatud laud+toolid hea hinnaga netti üles tuleks. Kui me nüüd ausad oleme, siis tegelikult keegi sellega eriti tegeleda ei viitsinud, sest tegelikult mahtusime ju köögis asuva “baarileti” taha sööma ka.. rohkem oli selline, et “vaatame kuulutusi… näe see on normaalne… a ma ei viitsi järgi minna.. okei, paneme mingi sarja siis parem peale”.

Aga neljapäeval! Neljapäeval leidsin ma netist ühe laua ja toolid ja hind oli kõigest $90, mis on ülimegavähe niigi, aga kuna Gumtreesse pannakse ALATI kõrgem hind, sest kõik küsivad niikuinii hinda alla, siis küsisin ka. Saingi! Tore üllatus oli veel see, et kui mu ainuke mure selle lauaga oli see, et ma arvasin, et sellel on ainult 4 tooli, siis tegelikult tuli Maiks koju siiski mingi trikiga 6 tooliga. Nüüd istun ja imetlen siin seda komplekti ja ei suuda uskuda, et nii ilusad asjad saime.  Täiega rahul olen ja kokku läks ainult $70 maksma.

Selle kõige tagajärjel oli mul muidugi tarvis pool maja ümber tõsta. Haha, nagu ikka kombeks eks :) Nüüd olen ülirahul, sest laud sai täpselt selle koha peale, kuhu talvehommikutel ikka oma 3-4 tundi päikest paistab. Nii mõnna!

IMG_6626

IMG_6627

Reede hommikul mängisime, et oleme Haapsalus, on pühapäev ja ostame Teelest saiakesi. Sest Teele saiakesi ostetakse pühapäeviti. Ja sõime oma uue laua taga hommikust. Ja korraks ei pidanudki Maiks kooli või tööle jooksma. a siis jälle pidi.

A muidu koduvärgindusest. Jep, ülitüütu on juba see kolimine, aga ma arvan, et eks see varsti lõppeb ära. Samas, näiteks asju meil mingi megapalju enam ei ole, rohkem viskame ära, kui juurde ostame. Pole vaja nii palju neid asju üldse. Eks neid jõuab kunagi hiljem koguda.

Maja meeldib mulle üliväga, ma nädalas mitu korda reaalselt leian ennast mõttelt, et mulle meeldib siin majas elada. Peamiselt leian ma ennast neid mõtteid mõtlemast koristamise käigus, sest mulle meeldib kui asjad hästi puhtaks lähevad. Ja vanades majades ei lähe. Mulle meeldib, et meil on vähe asju ja palju kappe. Asjad saab kõik kappidesse ära panna ja ei ole mingit kola laiali. Samas võib teise külje pealt öelda, et meil näeb vb kodu välja nagu keegi ei elakski siin, aga ma tõesti ei taha minna praegu enam mingeid linikuid ja küünlaid ja saviplönne ostma, mida kuhugi riputada või asetada suvalisel kombel. Vot lilli tahaks, aga meiesugustele moosekant-nomaadidele oleks lilled ühel hetkel ainult koormaks kaelas. No ja lõikelillede ostmine lõppeks siin maal vist küll pankrotiga.

Muidugi ei ole tegemist mingi unistuste majaga, päriselt elada tahaks ikka teistsuguses, nati suuremas ja parema asukohaga aga võrreldes eelmise aasta elukohaga (nii vana!) ja näiteks Gold Coasti korteri hinnaga (nii kallis!), siis oleme ikka hullult hea diili saanud siin ja meil on kõik ju tegelikult olemas mis vaja. Maja on küll hästi pisike, aga samas mahub siia sisse ikkagi igat vajalikku asja natuke  – kaks magamistuba, vannituba, esik, elutuba+söögitoanurgake, köök, sahver, pesumasinaruum, väike aiake, kuur ja palju sisse ehitatud suuri kappe, kus kola hoida.

2016-03-20 17.27.05

2016-03-18 14.04.52

2016-03-20 17.28.06

Mööbel on meil suht suvaline, sest osad asjad oleme sõpradelt laenuks saanud ja osad asjad ise kasutatult ostnud ja mingist kokkusobitamisest siin väga juttu ei ole olnud. Päris suvalisi asju pole ostnud, aga samas näiteks valged riiulid ja pruunid puitlauad nagu mitte ei lähe omavahel kokku – samas on meil siin majas praeguse seisuga ainult neli ja pool kuud jäänud elada, nii et ei viitsi oma energiat sellistele asjadele kulutada. Eriti kuna tegelikult oleme üldsegi äärmiselt tänulikud, et meile need asjad antud on, sest veel tüütum oleks olnud kõik need osta nii lühikeseks ajaks. Nii, et MISSSIIIIIS et mööbel on suvaline, ikkagi meeldib!

Asukoht on ka ülihea – ei ole küll Launcestoni kõige ilusam linnaosa (võib-olla tagantpoolt vaadates hehe), aga samas on poodi 1 minut, ülikooli ja jõusaali 10 minutit, Jane juurde 5 minutit ja minu jalutusparki umbes 7 minutit kõndida. Kõik on nii käe-jala juures kui veel olla saab. Maiks käib jala koolis, mina jala poes ja pargis – auto seisab enamus aega niisama kodus. Ainult tööl käib Maiks autoga, sest see asub tiba kaugemal ja tal lihtsalt pole seda jalutamise aega. Tal pole enam isegi trenniaega, mis sest, et ma nagu uni peale käin. Ma arvan, et ta on nüüd sel õppeaastal ühe korra jõusaalis käinud muga. Peaks vist liikmesuse ära katkestama :D

Nii, et mulle täitsa meeldib see majake. Muidugi siin ka omad vead – ventilatsioon põhimõtteliselt puudub, aknad ja aknalauad on koguaeg läbimärjad, vaibad on jube odavalt ja viletsalt paigaldatud (väiksed naelad turritavad), soojustus puudub jne, aga lõppkokkuvõttes on positiivset ikka palju-palju rohkem ja kui ma saaks siis ma võtaks selle pisikese minimaja endaga kaasa kuhugi.. sest noh, olgem ausad, selle talve ja asukohaga ma veel leppinud ei ole…

Täna Tasmaanias: Veeuputus

Teen siia ühe kiire postituse. Laupäeval hakkas meil siin Tasmaanias vihma sadama (no Mandri-Austraalias hakkas juba mõni päev enne) ja kahe-kolme päevaga tuli nii palju vett taevast alla, et jõgedest on saanud ookeanid, Launcestonis on kolm linnaosa evakueeritud, Maiksu koolist on saanud evakuatsioonikeskus, jõgi viis Jane ja Duncsi naabertuttavatel ära 100 lehma, vähemalt 4 inimest on surnud, kümned majad on üleni veega täitunud, sajad inimesed on kodudeta, tuhanded lehmad ja lambad minema uhutud ning lugematul hulgal autosid ja busse vedeleb nüüd kuskil maailmaäärel asuva kose põhjas… või misiganes koht see on kus kõik need isetekkelised jõed ja nende lõksu langenud asjad lõpuks kokku saavad.

Meie elame õnneks mäe otsas, nii et meie õnneks kuhugi evakueeruma ei pea. Küll aga käisime täna Gorge’i vaatamas ja see mis seal toimub on ikka uskumatu küll. Ja hirmus samal ajal – sellist vett ja veeliikumist ei ole minu silmad veel näinud. Ja tegelikult oli isegi hirmus seal serva peal seista, sest mine sa tea, millal see suur vesi selle kaljuseina ühes sinuga kaasa otsustab võtta.

Launcestonis on tegelikult teatud kohtades isegi sellised üleujutuse ära hoidmiseks mõeldud vallid ja metallväravad (!!), mis sellistel juhtudel kinni pannakse. Sest selliseid juhtumeid on ajaloos umbes mingi 2 ette tulnud ja need on äärmiselt koledasti lõppenud kuna mingi pool linna on ehitatud jõgedest madalamale.. ja suuremaid jõgesid on meil tervelt kolm.. Nii et inimesed on ikka üksjagu ärevil.

Kahel esimesel pildil siis enamvähem sama nurk. Võrdle näiteks silla kõrgust.

Launceston Cataract Gorge & First Basin Chairlift-800x533. (9)

image

image

image

image

image

image

image

image

image

me oleme tegelt maadeavastajatest piraadid

Täna käisime üle pika aja kahekesi Gorges. Mina olin sel aastal juba paar korda jõudnud aga Maiks veel ei olnud! Nii tore oli! Kahekesi koos on asjal ikka hoopis teine nägu. Kahjuks Maiks muidugi väga tihti ei jõua osa võtma nendest üritustest praegusel ajal, aga ehk kunagi hiljem on selle võrra rohkem aega ja vabadust.

Gorges tegime oma lühema ringi – meil muidu on peamiselt kaks ringi mida teeme, üks peaks olema veidi all 4km ja teine kuskil 7-8km kanti, täpselt ei mäletagi. Pikemat ma ei ole ise ka see aasta veel teinud, sest ma ei taha eriti üksinda sinna metsa ronida.. sest seal pole kunagi inimesi eriti ja telefonilevi on ka puudulik.

Igatahes, tegime siis oma ringi ära ja tagasiteel autosse vaatasime, et sel aastal taasavatud Penny Royali seikluspark on veel lahti, et hüppame siis sealt ka läbi. Tegemist ei ole sellise “seikluspargiga” nagu mida meie Eestis nimetame seikluspargiks. See on selline nats teistsugune.. natuke nagu selline miniküla, kus on hotell, restoran, kohvik, baar, pitsapleiss, veini degusteerimine ja siis terve hunnik lastele ja lapsemeelsetele mõeldud atraktsioone – saab kaljuseina mööda üles ronida, paadiga sõita, kahurist lasta, mäe otsast alla hüpata ja palju muud teha. Kuna meie jõudsime sinna suht sulgemise ajaks, siis midagi väga tegema/sööma ei hakanud, vaatasime niisama ringi. Söögikohtade suhtes tundus küll üks väga muhe paik olevat ja kindlasti tahaks sinna millalgi sõpradega koos uudistama minna. Mul oli aint üks asi terve see aeg mõttes seal – ma nii loodan, et see asi ära ei sure, ma nii loodan, et see asi ära ei sure, ma nii loodan, et see asi ära ei sure. Mulle nii meeldib kui püütakse teha midagi toredat nagu see koht, aga kuna Launceston on talvel ikka suht vaikne koht ja see Penny Royal ise on mingitest põhitrajektooridest eraldi, siis kardan et just nii temaga võib minna.. aga eks ole näha! Pöidlad pihku!

telefonipildid jällegi.. 

Version 2

Version 2

IMG_6167

Version 2

IMG_6169

Version 2

Version 2

Version 2

Version 2

Version 2

Version 2

Version 2

Ilmad on veidrad ja eestlased on veidrad ja mina olen täiesti normaalne!

Ilmad on ikka ühed jube kahtlased asjad. Alles vingusin siin külma ilma üle ja nüüd päevitan poolpaljalt siin ukse vahel. Noh nii, et teoorias olen nagu toas, aga kuna uks on lahti, siis oleks justkui nagu õues.. Tegelikult on õues ainult mingi 13 kraadi sooja aga kuna Tasmaania kohal on osoonikiht väga õhuke, siis on siinne päike äärmiselt tugev ja isegi kui õhk ise on  jahedavõitu, siis otse peale paistev päike on ikka korralikult kõrvetav. Seetõttu istun siis siin toas, päikseprillid peas haha.

Eile olin asjalik, hommikupoolikul käisin kõigepealt väikese ringi kaltsukates, siis toidupoes ja siiiis tulin koju ja hakkasin kokkama. Kõigepealt tegin uue laari vaarika ja rabarberimoosi, kuna eelmine oli juba märkamatult otsa saanud!

vaarikamoos

Panin seekord märkmisväärselt vähem suhkrut (no ikka üle poole vähem), kui eelmine kord, sest 1) tegin eelmine kord Austraalia retsepti järgi ja austraallased panevad ikka ebareaalse koguse suhkrut  ja 2) sest vaatasin üks päev sellist filmi nagu That Sugar Film ja olen nüüd äärmiselt teadlik sellest, kui palju suhkrut meie toidus peidetud kujul ikkagi eksisteerib. Ja see on natuke hirmus, sest teadupärast on just suhkur see, mis üleliigsuse korral rasvana talletatakse ja suhkrust saadud rasv (fisceral fat) on just see rasv mis siseorganite ümber (ja maksa puhul ka sees!) talletub. Nüüd üritan ikka natuke pakendeid lugeda, enne kui kuhugi midagi sisse uhan. Näiteks mul ei olnud õrna aimugi, et just soolastes pastakastmetes, purgiubades ja hommikusöögihelvestes ning müslis on peidetud MEELETU kogus suhkrut! Näiteks ühes supilusikas barbeque kastmes on… üks supilusikas suhkrut!  See kõik on tegelikult juba pikem jutt, aga keda huvitab, võtke ükskõik milline pakend ette ja vaadake – 4g suhkrut = 1 teelusikas ja erinevate  tervise organisatsioonide arvates peaks üks normaalne naisterahvas tarbima mitte rohkem kui 6 teelusikat ja meesterahvas 9 teelusikat lisatud suhkruid päevas.

Igatahes, tuleme nüüd rajale tagasi. Moos valmis, panin leivataigna kerkima. See oli muidugi huvitav ettevõtmine, sest leib tahab teaduspärast kerkimiseks sooja. Ehk siis meil on nüüd kodus üks põnev leiva-inkubaator, mille härra Insener välja mõtles hehe.

leiva-inkubaator

Järgmiseks: Seljanka. Tegin mingi 10 liitrit seljankat. Ebareaalne kogus. Aga osa panen portsjonite kaupa jälle sügavkülma ja hea lõunaks võtta! Täna peaks leib ka valmis saama, nii et tuleb mõnus õhtusöök :) Kahju ainult, et ülejäänud eestlased kõik mingi 1.5 tunnise autosõidu kaugusel on, muidu kutsuks sööma. Austraallasi vist pole mõtet kutsuda, ma arvan et nad võtaks viisakusest 2 ampsu ja sellega asi piirduks. Aga vist on suur Eesti igatsus peal, et viimasel ajal nii tihti Eesti sööke teen. Ja noh, ega see ka kaasa ei aita, et kõik just nüüd Eesti suveks koju lähevad – kes kuueks nädalaks, kes kaheksaks nädalaks, kes isegi kolmeks kuuks!

No ja siis ei jäänud ju muud üle kui ka väike rabarberi-vaarika kook ka kokku vaaritada. Tegin koogipõhja, mis põhimõtteliselt koosnes ainult munadest ja suhkrust ning lakkusin seda visplit ikka sada korda, kui korraga jõudis kohale, et eestlased on ikka üks naljakas rahvus küll, ei julge nii paljusid asju toorena süüa ja munad on alati igalpool nii üle küpsetatud kui veel olla saavad ja kui sushi alles hakkas Eestisse jõudma, siis nii palju ütlesid, et “toorest kala ma nüüd küll sööma ei hakka!” aga samas väiksena aeti kahe suu poolega koogel-moogelit näost sisse ja mingit probleemi ei olnud. Veidrikud ma ütlen!

koogiküpsetamine

..ja siis veel. Mul on selline tunne, et seoses blogikujunduse muutumisega, te ei leia enam kommenteerimise kohta üles.. See on nüüd kohe postituse alguses, vasakut kätt. You’re welcome. 

Supipäev!

Täna oli meie peres supipäev. Lõuna ajal käisid mul külas Jane, Kasondi ja Jasmine ja sõime koos kõrvitsasuppi!  Mulle üliväga maitseb kõrvitsasupp ja ma üritan seda ikka väikeste ühe portsu kogustena ka sügavkülmas hoida (väikestes minigrip kottides), et lõunaks hää võtta oleks. Eelmine kord panin vist sügavkülma 16 portsjonit, täpselt ei mäletagi enam, aga nüüdseks on kõik otsas ja juba uuski peale tehtud. Naljakas on veel see, et ma mitte lihtsalt ei söö seda väga hea meelega, vaid ma pean ennast lausa tagasi hoidma, et mitte kõike kohe esimestel päevadel ära süüa. Reaalselt seisan pooled lõunad külmkapi ukse vahel ja teen iseendale selgeks, et kui sa praegu kõik ära sööd, siis sul ju pärast enam ei ole… Nii juhtub mul muideks paljude asjadega – ostan midagi head ja siis mõtlen, et kui ma nüüd kohe selle ära söön, siis pärast ju enam ei ole… kuni see asi on pahaks läinud ja ma avastan selle kuskil külmkapi nurgast sinepipurgi tagant.

Aga supiteo juurde tagasi – muidu poleks nagu hullu midagi, aga kuna meie majapidamises häid nuge ei ole (jep mis mõttes sellisel kokkamisfännil pole kodus normaalseid nuge!), siis minu jaoks on terve kõrvitsa juppideks lõikamine ja koorimine üks kõige tüütumaid ja nürimaid (!!) tegevusi üldse. Et teha mingi 7-10 liitrit suppi, peab kõigepealt mingi tund aega mõõklema ja see mulle üldse huvi ei paku.

Aga supp ise on hää!

13277664_282373552098364_1874836653_n