Täna oli meie peres supipäev. Lõuna ajal käisid mul külas Jane, Kasondi ja Jasmine ja sõime koos kõrvitsasuppi!  Mulle üliväga maitseb kõrvitsasupp ja ma üritan seda ikka väikeste ühe portsu kogustena ka sügavkülmas hoida (väikestes minigrip kottides), et lõunaks hää võtta oleks. Eelmine kord panin vist sügavkülma 16 portsjonit, täpselt ei mäletagi enam, aga nüüdseks on kõik otsas ja juba uuski peale tehtud. Naljakas on veel see, et ma mitte lihtsalt ei söö seda väga hea meelega, vaid ma pean ennast lausa tagasi hoidma, et mitte kõike kohe esimestel päevadel ära süüa. Reaalselt seisan pooled lõunad külmkapi ukse vahel ja teen iseendale selgeks, et kui sa praegu kõik ära sööd, siis sul ju pärast enam ei ole… Nii juhtub mul muideks paljude asjadega – ostan midagi head ja siis mõtlen, et kui ma nüüd kohe selle ära söön, siis pärast ju enam ei ole… kuni see asi on pahaks läinud ja ma avastan selle kuskil külmkapi nurgast sinepipurgi tagant.

Aga supiteo juurde tagasi – muidu poleks nagu hullu midagi, aga kuna meie majapidamises häid nuge ei ole (jep mis mõttes sellisel kokkamisfännil pole kodus normaalseid nuge!), siis minu jaoks on terve kõrvitsa juppideks lõikamine ja koorimine üks kõige tüütumaid ja nürimaid (!!) tegevusi üldse. Et teha mingi 7-10 liitrit suppi, peab kõigepealt mingi tund aega mõõklema ja see mulle üldse huvi ei paku.

Aga supp ise on hää!