Mees on mul mere peal. Juba kuuendat päeva. Vahepeal ei kuulnud tast üldse midagi, aga siis ta väidetavalt häkkis mingisse laeva arvutisse sisse ja tuli feissbuki. Nii et on teine elus ja terve!
Üleeile käis minul üks couchsurfer. TÄitsa ametlikult saatis mulle couchsurfingu lehel kirja, et sooviks couchsurfida su juures. Neid kirju ma saan nädalas ikka mitmeid, aga mis selle eriliseks tegi, oli see, et tegu oli ühe Eesti tüdruku Kaidiga. Ma muidu ei ole juba ammu couchsurfereid väga vastu võtnud, aga kuna ma siin niikuinii üksi vahin ja teine ka niimoodi üksi seikleb, siis mõtlesin, et miks mitte! No mõne inimesega on lihtsalt esimesest sekundist peale hea klapp.. jumala mõnus õhtu oli meil. Käisime siin Gorges (sõnaraamat ütleb “mäekuru”), millest ma vist eelmisel aastal ka kirjutasin? Ma talvel käisin seal väga palju matkamas, aga nüüd peale Gold Coasti polnudki kordagi veel jõudnud.
No igatahes, läksime siis. Tegime ZigZag tracki, mille otsas ma ükskord oksendasin, sest läksin liiga kiiresti liiga järsust trepist üles. Aga vahi imet, isegi võhmale ei võtnud ja täiesti vabalt võisin lobiseda terve tee ja ABSOLUUTSELT ei olnud raske. See pani mind ikka mõtlema küll natuke.. Et tegelt on see sport üks salakaval võlur-värk.. isegi kui ma viimasel ajal olen natuke vähe-motiveeritud, siis vahi-vahi, tuleb välja, et tegelt toimub ikka areng koguaeg edasi. Pärast tegime meil õlunaadid ja rääkisime maakerale kaks ringi peale.
Eile juhtus aga selline naljakas lugulaul, et läksin siis sinna samasse kohta seda sama ringi tegema (sest pean mõned korrad nädalas madala pulsisageduse juures kardiot tegema) ja juhtus kuidagi nii, et hoopis jooksin 5km. VIIS KILOMEETRIT JÄRJEST. Ma pidin pikali kukkuma pärast ja seda mitte suurest väsimusest (reaalselt, üldse ei olnud raske! või noh tegelt oli, aga mitte nagu halb raske, vaid hea raske), vaid suures imestusest! Esimene kilomeeter oli jah veits kahtlane (väiksest mäest üles), aga hiljem juba täiesti normaalne :) Suure mäe peal pidin muidugi vahetult enne tippu umbes 10 sekki hinge tõmbama ja korra paelu siduma, aga tegelt läks ikka siiiitaks hästi!
Minu peakeses on Tasmaania alati olnud selline.. ajutine peatuspaik, kus ma tegelikult ajan kõiki oma asju sellise taustateadmisega, et varsti lähme minema ja et pole siin mõtet millessegi väga kiinduda. Nii jaotuvad kõik minu tegemised ja otsused kahte leeri: “On mõtet teha, sest aega on piisavalt” või “ei ole mõtet teha/osta/planeerida sest niikuinii läheme minema..”
Aga kuidagi on meil siin tekkinud olukord, kus meil on siin kõige “omamad” inimesed terves Austraalias ja kus tõesti tunnen, et kuulun kuhugi. Mingil toredal põhjusel on Jane ja Karmen oma meeste ja laste ja laiendatud peredega meid siin nii omaks võtnud ja hästi tundma pannud, et ma ei oska selle ootamatusega suurt midagi peale hakata. Need “pisikesed” asjad, mis nad meie jaoks teevad, on kuidagi nii… Eesti ja nii kodune, et ma olen kurb ja õnnelik ühekorraga.
Näiteks kui Karmen toob kotiga õunu ja rabarbereid ja kõrvitsat, siis mul kuidagi teeb juba see žest üksinda seest nii soojaks, sest nii tehakse ju meie Eestis.. rääkimata sellest, et olen õnnelik saadud kraami üle :) Või kui Donna saadab meile vaestele linnalastele maalt maailma parimaid tomateid või paneb kooki kaasa, siis lihtsalt selles väikeses liigutuses on see kodutunne – sest nii tehakse ju meie Eestis. Kõik see, mis Eestis nii tavaline – et vanaema saadab maalt asju või hoidiseid, või kui lähed kuhugi külla, siis ikka võtad midagi kaasa ja et oma aiasaadused jagatakse ikka sõprade ja sugulaste ja laste ja lastelaste vahel ära – see on siin kuidagi nii palju suurema tähendusega.. sest nii tehakse ju meie Eestis.
Ja no siis lisaks sellised asjad, et Karmeni ja John on meile lihtsalt niisama heast tahtest andnud vaat et pool meie maja mööblit ja et neljapäeval ilmus Jane meile lihtsalt külla peaaegu uue TELEKA ja telkulauaga (who the f does that?).. no mida muud sa teed kui oled ääretult tänulik.. ja siis natuke homesick**.. sest miks te poete niimoodi hinge oma headusega?
Ma ei tea miks ja kuidas me sellised inimesed oma ellu ära teenisime, aga mingil põhjusel meid siin hoitakse ja see hoidmine on kuidagi nii kodune ja kodumaine, et see tõesti teeb südame alt õõnsaks nagu vabalangemine.
Täräää! Kõigepealt – suured tänud kõigile ilusate sõnade ja soovide eest, nii tore, et te kaasa elate niimoodi :) Kohe erilise rõõmuga ootasin, et saaks juba siia tagasi tulla :)
See nädalavahetus oli päris teguderohke – reedel käis Maiks koolis ja mina trennis (olen see nädal nüüd natuke ülikooli spordiklubis jälle käinud). Pärast kooli oli Maiksul kõigepealt väike peoke koolis, siis üks teine väike peokene töö juures ja siis jälle see esimene peokene koolis. Mina olin kaine autojuht – elus esimest korda vist niimoodi ametlikult – vedasin siis härrat ühelt peolt teisele ja vahepeal käisin ise endale kodudresse ja saapaid šoppamas.
“poleeee pahaaa..”
Eile hommikul käisime linnas Marketil hommikust söömas ja head-paremat ostmas. Hommikuks sõime türgi gözlemet ja sealihaga tacosid, no nii mõnusad on sellised hommikud – ilm on ilus, päike paistab ja meie istume ja nosime oma vastvalminud hõrgutisi ja seda kõike veel värskes õhus. Nii hea! Koju sai jälle natuke sealiha vorstikesi veetud – seal üks noorfarmerite paar müüb oma rohelisel aasal kasvatatud sigadest tehtud vorste, mis ühed äraütlemata head hõrgutised on! Ikka üritan neilt vorsti osta, kui neid kuskil näen :)
Turul müüdi hooajalõpu vaarikaid – sellised ülipehmed ja kohekohe plögastumas, aga nii hääääästi maitsevad ja üliodavad ka. Muidugi pidime ostma! Kuna kodus oli mind ootamas veel terve koti täis Karmeni toodud rabarbereid, siis saigi sealsamas otsustatud – täna tuleb koogi ja moosi ja mahla ja kisselli päev!
Viisin Maiksu kooli ära ja käisin tegin veel nädalase toidušopingu ära ja oligi aeg köögis koht sisse võtta. 7 tundi hiljem olidki laual rabarberi-kohupiimakook, rabarberimahl, rabarberi-vaarika kissell ja rabarberi-vaarikamoos! Moosi ma polnudki ise enne kunagi keetnud ja kisselli ka mitte. Mulle vanasti kissell eriti ei meeldinud (välja arvatud see mustikakissell kohupiimaga mida poest saab) ja noh mooside eest on alati ema, vanaemad ja teised taolised hoolt kandnud.
Aga kõik tuli isegi päris hästi välja ja mis kõige põhilisem – õppisin jälle midagi uut :) Mul käivad asjad täitsa vales järjekorras muidugi – õppisin selliseid asju nagu hollandaise’i kastet ja osso buccot ja okonomiyakit ja butter chickenit ja naani ja jumal-teab-mida-veel enne tegema kui selliseid igale eestlasele loogilisi ja iseenesestmõistetavaid asju nagu moos ja kissell.. Suur kummardus muidugi internetileiutajatele, sest kuidas muidu oleks saanud ema mul videovahendusel pliidi kõrval poti otsas istuda ja kisselli aidata teha :) Nagu päris värk ikkagi – põlvest põlve edasi antud retseptid on need kõige paremad :)
moosipurgikesed
kissell
Nüüd pean plaani kuidas selle koogitaldrikuga naabrinaise ukse taha minna.. Võtan juba pool hommikut hoogu, mingi väike häbelik eestlane on minus vist veel alles, kes natuke ei taha minna. Aga siis samas nagu täiega tahab minna..
Ja olemegi Tasmaanias tagasi! Vahepealsed nädalad on megakiired olnud ja ei olegi jõudnud midagi kirjutada. Täna ongi reaalselt esimene päev, kus ei pea midagi lahti ega kokku pakkima, kuhugi sõitma, mööda poode jooksma, pulma korraldama, veel pulma korraldama ja siis veel nats pulma korraldama. See muidugi ei tähenda, et homme jälle trall uue hooga peale ei hakkaks – kell 1.15 kirjutame oma järjekordse kodu rendilepingule alla ja kolmapäeval kolime. Aga täna on täna ja täna ei pea midagi tegema, nii et kirjutan parem blogi.
Viimane nädal Gold Coastil läks megakiiresti. Pakkisime asju, võtsime soojast ilmast ja rannalähedusest viimast, küpsetasime häid sööke ja veetsime aega heade söberitega. Neljapäeval andsime korteri üle (ilma ühegi probleemita, jehuu!) ja läksime veel viimaseid jooke Q1 baari tegema Madde, Reimo ja Kerliga. Ööseks jäime Kati ja Andy juurde, sest tahtsime reede hommikul varavalges lahkuda ja sellisel juhul poleks meil olnud võimalik korterit üle anda.
Meie suvekodu aidaa!
Reede hommikul ärkasime juba viiest – mina tegin veel kiirelt viimase trenni Gold Coastil kuni Maiks Maddet ja Reimot peale korjas. Viimaste kuude jooksul on selgunud, et tegelt on kõik võimalik – ükskõik kus ja ükskõik millal saab trenni teha, kui ise tahta. Siiamaani olen elus alati lihtsama vastupanu teed läinud ja vabanduse leidnud kui midagi natukenegi liiga raske või tüütu tundub. Aga nüüd üllatan vahel ennastki.
Trennipleiss Kati ja Andy maja taga, kell 5.20 hommikul :)
Kella kuue – poole seitsme ajal saimegi siis liikuma. Madde, Reimo, mina ja Maiks. Madde ja Reimo olid meil reisikaaslasteks, kuna nad said Tasmaaniasse farmitööd (kuna Madde tunneb mind, kuna mina tunnen Karmenit, kuna Karmen tunneb Marki, kuna Markil on kartulibisnes haha) ja seltsis segasem ja miks mitte eksole :) Valmistusime kõik selleks pikamaasõiduks hullult ette igast sarjade ja filmide ja raamatute ja ristsõnade ja mängudega, aga tegelt ei teinud neist ühtegi asja vist kordagi, lobisesime ja magasime niisama. Asju oli autos muidugi ebardilt palju, aga saime hakkama :) Ennegi nii sõidetud. Ja iga kord imestan, et issand seekord mahtus ikka erakordselt palju.
Reede õhtuks saime 14 tundi ja 1200 kilomeetrit kirja. Sõitsime läbi sisemaa, tahtsime vältida suuremaid linnasid ja liiklusummikuid ja lahedat Austraaliat vaadata. Toredad väiksed maalinnakesed ja 44 kraadi sooja – see ongi “puutagune” Austraalia.
WikiCampsi äpi abiga leidsime ühes imepisikeses 25 elanikuga linnakeses telkimisplatsi, mida hooldavad ja arendavad linnaelanikud ise – kasutada on suur laste mänguväljak, väliköök, toolid-lauad (nagu reaalselt kellegi kodu aiamööbel), soojad dušid, wcd jne. Maksmine selle eest kusjuures on annetuste põhine, nii et igaüks saab vastavalt oma võimalustele maksta. Ja ei mingid bookimist ja ette helistamist ja jauramist. Ise lähed, kasutad, koristad. Ilus nunnu kohake :)
Hommikul tegin ühe trennikava poolt ette nähtud kiirkõnni külavaheteedel. Vahtisin lambaid ja papagoisid ja sattusin lausa päris kaugele võssa ära :D Ebaõnnestub vahel mul see seiklemine :D Lõpuks ikka jõudsin platsile tagasi kui teistel juba telgid koos ja hommikusöök valmis. Mul on ikka üliüliüliväga vedanud, et Maiks viitsib mu trennidega alati arvestada, vahel kui kuskil telkimas oleme, siis aja kokkuhoiu mõttes ta pakub, et paneb näiteks ise laagri kokku kui ma tahan ees ära joosta või kõndida või midagi muud teha taolist teha ja siis sõidab mulle järgi. Siis ei pea ootama kuni ma ära teen ja siis tagasi tulen ja siis veel koos asju pakime. Ja sel korral aitasid Madde ja Reimo tal ka veel asju autosse toppida, nii et mina sain ilusasti oma asjad ära tehtud! Aitäh head inimesed!
trennipleiss
mis nii viga vehelda
Laupäeval oli meil tegelikult ainult 500km jäänud sõita, kuna Maiks oli eelmisel päeval nii tublit tööd teinud. Sõitsime siis selle kähku ära ja tuiasime niisama Melbournes ringi. Käisime nats rannas ja St Kildas söömas. Tahtsime vene poodi ka minna, aga kuna ma panin veits mööda mõne asjaga, siis jäi see meil kahjuks ära. Kella kuuest läks Maiks praami peale ja meie oma öömaja otsima. Niimoodi läksid asjad seetõttu, et praamipiletid olid ebanormaalselt kallid ja lennukipiletid ebanormaalselt odavad – otsustasime, et Maiks läheb praamiga ja meie lennukiga, säästsime selle lükkega igaüks vist umbes 100 dollarit. Mis tegelikult on täiesti arvestatav raha. Meie seiklesime siis natuke jalgratastega, natuke jala, natuke über-taksoga ja olimegi kohal – lennujaama lähistel airbnb kaudu bookitud ööbimiskohas. Koht oli tsill, omanik tsill ja öösel mäkist ostetud salat ka tsill. Mäkk hea, kõik hea (läheb mu eelneva trennijutuga täiega kokku eks haha :D).
Pühapäeva hommikul veits pärast kuute lendasimegi juba Launcestoni. Maiksu praam jõudis umbes poolteist tunnikest enne meie lennukit, mis andiski talle täpselt piisavalt aega, et meile lennujaama vastu sõita. Käisime Launcestonis maalastele söögivarusid ja sooje riideid-tekke ostmas, Gorges ja City Parkis jalutamas ja sõit Ringaroomasse võiski alata. Poolteist tundi hiljem panimegi nad siis nende uues elukohas maha. Väike šokiteraapia tuli ikka ka – need näod, mis meid seal ära saatma jäid olid lihtsalt nii nunnult segaduses ja “appi-kuhu-te-meid-tõite” olekuga. Muhahahahaha, evil laugh. Ei tegelt, neil kõik hästi (Y)
Leia pildilt paabulind (ylemine pilt)
Ise rändasime edasi Jane ja Duncsi juurde sauna ja sööma ja pulmi arutama ja vihmametsa koristama ja aknaid pesema ja süüa tegema ja meisterdama ja patju õmblema ja suvemuljeid vahetama. Oh kui toredad on sõpradega taaskohtumised!
Ekskursioon mu sisekosmosesse 
