Ja olemegi Tasmaanias tagasi! Vahepealsed nädalad on megakiired olnud ja ei olegi jõudnud midagi kirjutada. Täna ongi reaalselt esimene päev, kus ei pea midagi lahti ega kokku pakkima, kuhugi sõitma, mööda poode jooksma, pulma korraldama, veel pulma korraldama ja siis veel nats pulma korraldama. See muidugi ei tähenda, et homme jälle trall uue hooga peale ei hakkaks – kell 1.15 kirjutame oma järjekordse kodu rendilepingule alla ja kolmapäeval kolime. Aga täna on täna ja täna ei pea midagi tegema, nii et kirjutan parem blogi.

Viimane nädal Gold Coastil läks megakiiresti. Pakkisime asju, võtsime soojast ilmast ja rannalähedusest viimast, küpsetasime häid sööke ja veetsime aega heade söberitega. Neljapäeval andsime korteri üle (ilma ühegi probleemita, jehuu!) ja läksime veel viimaseid jooke Q1 baari tegema Madde, Reimo ja Kerliga. Ööseks jäime Kati ja Andy juurde, sest tahtsime reede hommikul varavalges lahkuda ja sellisel juhul poleks meil olnud võimalik korterit üle anda.

Meie suvekodu aidaa! 

Reede hommikul ärkasime juba viiest – mina tegin veel kiirelt viimase trenni Gold Coastil kuni Maiks Maddet ja Reimot peale korjas. Viimaste kuude jooksul on selgunud, et tegelt on kõik võimalik – ükskõik kus ja ükskõik millal saab trenni teha, kui ise tahta. Siiamaani olen elus alati lihtsama vastupanu teed läinud ja vabanduse leidnud kui midagi natukenegi liiga raske või tüütu tundub. Aga nüüd üllatan vahel ennastki.

Trennipleiss Kati ja Andy maja taga, kell 5.20 hommikul :)

Kella kuue – poole seitsme ajal saimegi siis liikuma. Madde, Reimo, mina ja Maiks. Madde ja Reimo olid meil reisikaaslasteks, kuna nad said Tasmaaniasse farmitööd (kuna Madde tunneb mind, kuna mina tunnen Karmenit, kuna Karmen tunneb Marki, kuna Markil on kartulibisnes haha)  ja seltsis segasem ja miks mitte eksole :) Valmistusime kõik selleks pikamaasõiduks hullult ette igast sarjade ja filmide ja raamatute ja ristsõnade ja mängudega, aga tegelt ei teinud neist ühtegi asja vist kordagi, lobisesime ja magasime niisama. Asju oli autos muidugi ebardilt palju, aga saime hakkama :) Ennegi nii sõidetud. Ja iga kord imestan, et issand seekord mahtus ikka erakordselt palju.

Reede õhtuks saime 14 tundi ja 1200 kilomeetrit kirja. Sõitsime läbi sisemaa, tahtsime vältida suuremaid linnasid ja liiklusummikuid ja lahedat Austraaliat vaadata. Toredad väiksed maalinnakesed ja 44 kraadi sooja – see ongi “puutagune” Austraalia.

WikiCampsi äpi abiga leidsime ühes imepisikeses 25 elanikuga linnakeses telkimisplatsi, mida hooldavad ja arendavad linnaelanikud ise – kasutada on suur laste mänguväljak, väliköök, toolid-lauad (nagu reaalselt kellegi kodu aiamööbel), soojad dušid, wcd jne. Maksmine selle eest kusjuures on annetuste põhine, nii et igaüks saab vastavalt oma võimalustele maksta. Ja ei mingid bookimist ja ette helistamist ja jauramist. Ise lähed, kasutad, koristad. Ilus nunnu kohake :)

Hommikul tegin ühe trennikava poolt ette nähtud kiirkõnni külavaheteedel. Vahtisin lambaid ja papagoisid ja sattusin lausa päris kaugele võssa ära :D Ebaõnnestub vahel mul see seiklemine :D Lõpuks ikka jõudsin platsile tagasi kui teistel juba telgid koos ja hommikusöök valmis. Mul on ikka üliüliüliväga vedanud, et Maiks viitsib mu trennidega alati arvestada, vahel kui kuskil telkimas oleme, siis aja kokkuhoiu mõttes ta pakub, et paneb näiteks ise laagri kokku kui ma tahan ees ära joosta või kõndida või midagi muud teha taolist teha ja siis sõidab mulle järgi. Siis ei pea ootama kuni ma ära teen ja siis tagasi tulen ja siis veel koos asju pakime. Ja sel korral aitasid Madde ja Reimo tal ka veel asju autosse toppida, nii et mina sain ilusasti oma asjad ära tehtud! Aitäh head inimesed!

trennipleiss

mis nii viga vehelda

Laupäeval oli meil tegelikult ainult 500km jäänud sõita, kuna Maiks oli eelmisel päeval nii tublit tööd teinud. Sõitsime siis selle kähku ära ja tuiasime niisama Melbournes ringi. Käisime nats rannas ja St Kildas söömas. Tahtsime vene poodi ka minna, aga kuna ma panin veits mööda mõne asjaga, siis jäi see meil kahjuks ära. Kella kuuest läks Maiks praami peale ja meie oma öömaja otsima. Niimoodi läksid asjad seetõttu, et praamipiletid olid ebanormaalselt kallid ja lennukipiletid ebanormaalselt odavad – otsustasime, et Maiks läheb praamiga ja meie lennukiga, säästsime selle lükkega igaüks vist umbes 100 dollarit. Mis tegelikult on täiesti arvestatav raha. Meie seiklesime siis natuke jalgratastega, natuke jala, natuke über-taksoga ja olimegi kohal – lennujaama lähistel airbnb kaudu bookitud ööbimiskohas. Koht oli tsill, omanik tsill ja öösel mäkist ostetud salat ka tsill. Mäkk hea, kõik hea (läheb mu eelneva trennijutuga täiega kokku eks haha :D).

Pühapäeva hommikul veits pärast kuute lendasimegi juba Launcestoni. Maiksu praam jõudis umbes poolteist tunnikest enne meie lennukit, mis andiski talle täpselt piisavalt aega, et meile lennujaama vastu sõita. Käisime Launcestonis maalastele söögivarusid ja sooje riideid-tekke ostmas, Gorges ja City Parkis jalutamas ja sõit Ringaroomasse võiski alata. Poolteist tundi hiljem panimegi nad siis nende uues elukohas maha. Väike šokiteraapia tuli ikka ka – need näod, mis meid seal ära saatma jäid olid lihtsalt nii nunnult segaduses ja “appi-kuhu-te-meid-tõite” olekuga. Muhahahahaha, evil laugh. Ei tegelt, neil kõik hästi (Y)

Leia pildilt paabulind (ylemine pilt)

Ise rändasime edasi Jane ja Duncsi juurde sauna ja sööma ja pulmi arutama ja vihmametsa koristama ja aknaid pesema ja süüa tegema ja meisterdama ja patju õmblema ja suvemuljeid vahetama. Oh kui toredad on sõpradega taaskohtumised!