Maiksu vaheaeg on meil olnud väga edukas – nii palju oleme vabakulgenud, et täitsa segamini on juba kõik päevad ja ööd. Oleme käinud häääääästi palju rannas ja surfamas ja niisama mööda maid ja metsi töllamas ja kuna seda kõike on natuke liiga palju, siis tuleb rohkem selline pildiblogi.
Mõned nädalad tagasi käisime Barossa Valleys. Väga palju ei jõudnudki veiniistandusi läbi sõita, aga ikka sellise maitse saime suhu, et kindlasti tahame uuesti minna! Leidsime ka ühe sellise tammi, mille nimi on Whispering Wall, ning mille ühes otsas rääkides saab täiesti edukalt suhelda inimesega teises otsas, mis on umbes 110 meetri kaugusel. Äge koht, aga kahjuks olid Hiina/Taiwani/Korea turistid olid iga sealse ruutmeetri vallutanud ja röökisid täiesti kõrist oma perekondadele mingeid arusaamatuid asju. Kardan, et nad vist ei saanud selle seina põhimõttest aru. Pärast seda sõitsime hoopis Jacobs Creeki viinamarjaistandusse ja lasime hea maitsta. Siinsetes winerytes on nimelt maitsmine täitsa prii ja õhkkond-olustik veinitarbimist igasti soodustav. No oli supertore, tõesti oli! Isegi minusugusele veinivõhikule. Leidsin aga ühe Moscato, mis oli kohe nii maitsev, et seda tarbitakse meie majas nüüd täitsa hääl meelel.
Juba päris mitu korda oleme käinud surfamas. Adelaidest umbes 100km kaugusel on üks väike koht nimega Middleton, kus on lihtsalt ideaalsed olud algajate jaoks (ma vist olen sellest juba kirjutanud?!), no niiiiii palju täpselt sobivaid laineid ja kunagi ei pea ootama sobivat hetke, kogu aeg lihtsalt anna tuld! Üliäge koht ja kõik kes siiamaani täiesti võhikutena meiega kaasa on tulnud, on ikka alati suht ruttu laua peal püsti saanud :)
Ükskord käisime pärast surfamist ühe väikeses Saksa külas, Hahndorfis – tellisime seal nö. “kaheinimese roa”, mis paraku koosnes niiiiiiiiiii paljust söögist, et rohkem kui poole pidime endale koju vedama. No mis sa ära teed kui kahe inimese peale antakse terve selline suitsusink, mille muidu paneks mingi 4-5-liikmelise pere peale ahju. Ja sinna juurde lisaks veel mingi 4-5 vorsti (ja mitte väikest), terve koot, hapukapsast, kartuleid jne.
Kuna eelmine couchsurfingu üritus, mille korraldasime oli great success, siis tuli järgmine juba kuidagi loomulikult. Tegime sellise pühapäevase söögipeo, kus kõigepealt tegime terve hunniku piparkooke ja hiljem tegid prantslased meile kõigile crepe – kuna igaüks pidi kaasa võtma vähemalt ühe täidise, mida pannkookide peale/sisse panna, siis tuli sellest kokku üks ilmatuma suur söömaaeg. Kuna enamik polnud elus kunagi piparkooke teinud, oli elevust väga palju! Tsillisime siin täitsa õhtuni välja – mängisime kaarte ja tegime piipu, oli selline hästi rahulik ettevõtmine! :)
…jaaaaa lõpetuseks üks lambipilt Adelaide’i kesklinnast
Nüüd on Maiksul hakanud natule rohkem aega tekkima ja ilmad on ka superilusaks läinud, nii et nüüd oleme linnas taidlemise asemel looduslapsed jälle! Oh kohe hea on olla kui linnast välja saab.. lihtsalt juba see autoga maanteel olemise tunne – vabadus! Paar korda oleme käinud surfamas ja snorgeldamas, lisaks veel niisama rannas ilulemas.
Adelaides on see täitsa tore, et võrreldes põhjapoolsemate osadega, on siin suvel täitsa kaua valge (Eestis olijad nüüd naeravad selle peale) – kuni poole üheksani lausa! See tähendab seda et kui mul kell neli tööpäev lõppeb, saab veel täitsa vabalt midagi teha! :) Nii olemegi käinud näiteks pärast tööpäeva veel surfamas või snorgeldamas. Esimene surfamine läks meil ikka suht aia taha, väljas oli ikka päris tormine ilm ja vesi ka megakülm. Nagu korralikud turistid kunagi, paneme me ju ilma kalipsodeta ka! (mitte enam kauaks :D) Aga pisiku saime jälle sisse ja nüüd elevust kui palju :)
Ühel teisel tööjärgsel päeval käisime Noarlungas snorgeldamas. Ei ole küll teab mis ‘maailmakuulus reef’, aga reefsellegipoolest ja uudistada on nii mõndagi. Lisaks sellele on see nii ägedalt kalda lähedal, saab põhimõtteliselt mööda silda riifini kõndida ja sealt lihtsalt sulps vette karata. Kalu ja värke ikka on, nii et täitsa tore elamus :)
Vahepeal tegime kodus väikse mereanniõhtusöögi – no võiks küll lõpmatuseni süüa seda stuffi. Nomnomnomnomnom. NOM.
Paar nädalat tagasi käisime natuke oma uut autot katsetamas – ei ole küll päris 4WD see masin meil (pigem AWD), aga natuke ikka jaksab mütata ka. Leidsime ühe ranna, kus ülevalt mäe otsast tuleb suht lühikese maaga tuleb tee alla randa – vaated olid megailusad ja no kängurusid oli rohkem kui näpuga näidata jõudsime. Nägime reaalselt selle ka ära kuidas väike känguru emale kukrusse ronib – no nii sujuvana ma seda küll ette ei kujutanud kui see reaalsuses oli! Täiesti uskumatu vaatepilt..
Samal päeval leidsime ka uue ja uhke ranna nimega Second Valley. Esialgu tundus küll selline väike lihtne laheke, aga pärast mõningast seiklemist lõpetasime hoopis mingite päris kõrgete kaljude otsas, kust avanes täitsa tore vaade helesinisele veele ja kaljude otsast alla ookeani sulpsavatele inimhingedele. Üks hülgeke andis ka rahus minna ja.. no enam paremaks minna ei saanud.
Päeva lõpetuseks leidsime veel ranna, kus saab autoga sõitu (mis minu jaoks on ikka täielik turn-on, no ei ole paremat kohta autosõiduks olemas!). Muidugi suutsime seal kuidagi politsei tähelepanu äratada, kes tuli meid kiiruse ületamise eest noomima. Aga õnneks selle noomitusega asi piirduski ainult.
Eelmisel nädalal hakkasime vaikselt mõtlema, et tahaks ikka vähe asjalikumalt surfata ja sebisime buddy Pauli, et läheks koos ühel hommikul kuhugi lainetesse müttama. Kui siis järeldusele jõudsime, et varahommikul on kõige paremad lained ja et kõige parem rand Adelaidest u 100km kaugusel, seega – kõige lihtsam oleks kohapeal telkida :) Mõeldud-mõeldud, ajasime kamba kokku (noh, et telkimine ka ägedam oleks) ja sõitsimegi alla lõunasse Waitpinga Campgroundile. Kokku saime umbes 15 inimest ja oli ikka täitsa tore õhtu. Meie võlusime auto jälle liikuv-voodiks ja kõik oli nagu ennevanasti, kui need kaks Eestimaist rändurit veel vabade hingedena Austraalia metsikuid radu tallasid. good old times indeed.
Järgmisel hommikul magasime veits sisse, aga noooooooo.. mis sellest! Sõitsime siis veits kaugemale algajatele sobivamasse randa ja surfamine võiski alata! No enam paremat randa algajana tahta ei oleks osanud, white waterit väga pikalt ja laine murdub ikka väga mitmes järgus. Üle kolme tunni müttasime seal.. tulemuseks – üliväsinud kehad, soolase vee üledoos, jõhkralt ära põlenud näod ja väga väga väga väga väga rahulolevad hinged! TORE!
Aga ega sellega ei saanud siis me päev lõppeda – edasi kulgesime jälle Second Valleysse, kus siis erinevad inimesed erinevaid seiklusi-sekeldusi sooritasid. Vigurhüpped kaljudelt, snorgeldamine koopasuudmetes (no ei julgend sisse minna), päris-päris koopasukeldumine, niisama õlunaadi nautlemine jne. Selle eelviimase kohta panen lõppu video ka.. natuke raske aru saada sealt mis toimub, aga loodan et midagi ikka jagate ära..
Õhtul tulime meile ja tegime väikse filmimaratoni. Couchsurferid olid meil ka, nii et rahvast rohkem kui tube :) No meeldib vahel harva selline segasummasuvila. Järgmisel päeval käisime veel kalal ja kui ilm kehvaks keeras, tegime meil jälle lebolaagri – madratsid maha, filmid peale ja Indiast söögikütet ka karbiga kaasa :)
Õhtuti olen päris palju jalutamas käinud.. tore on õues. hängida. mängida.
Üks päev oli nii, et kuidagi jooksid asjad nii kokku, et jõudsime “töö juures” järeldusele, et mul oleks vaja võtta üks vaba päev (lisaks sellele, et mul juba kolm vaba päeva on nädalas). No mulle sobis see plaan väga hästi. Mõtlesin, et lähen ostan siis endale jalgratta. Kuna kodust jalgrattaparseldajateni päris pikk maa, siis mõtlesin, et teen kodus natuke turuuuringut ka. Lasin siis näppudel käia ja helistasin nii mõnedki poed läbi. Eesmärgiga teada saada, et kas need jalgrattad, mis neil kodulehel üleval on ka tegelt poes leiduvad. No suur oli siis minu rõõm kui ühel hetkel leidsingi poe, kus väideti, et täitsa olemas minu soovitud jalgratas.
Unustasin küll telefonis küsida, et kas nad selle ratta mul poes kokku ka panevad, aga kontrollisin kodulehelt järele ja igas poes pidid panema! (taustaks: siinmail on sellised väga odavad poed kust saab igast kraami osta, aga palju nendest asjadest tulevad nii nagu nad maale tuuakse – kastis ja juppidena – see hoiabki hinna madala). Sõitsin siis rõõmsalt taksoga poodi – kusjuures takso maksis tervelt 1/3 jalgratta hinnast – ja läksin oma ratast vaatama. Ja mida minu silmad näevad – ainult üks eksemplar ja juba kokku pandud. Ei-ei-ei, kulla sõber, see ei ole rõõmusõnum et saan juba kokkupandud ratta! See tähendab hoopis seda, et ratast ma sellel päeval küll osta ei saa.
Kutsusin siis ühe hästi-hästi-mitte-sõbraliku teenindaja endaga jalgratta osakonda (1 riiul) ja küsisin, et tere-kas-teil-seda-ratast-veel on. Tädi vaatas ja vaatas seda riiulit, piiksutas oma mingi masinaga seal erinevaid triipkode, helistas veel tähtsamatel kontoritoolisoojendajatele ja pärast viite minutit jõudis selgusele, et seda ratast neil kahjuks poes ei ole. Oma järgmise küsimuse vastust ma tegelt teadsin juba ette, aga noh, ega siis küsija suu pihta ei lööda! Küsisin, et ega ma juhuslikult seda kokkupandud ratast osta ei saa. Tädi vaatas mulle oma suurte ehmunud kutsikasilmadega otsa ja ütles, et ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei, see poleks ju ometigi turvaline! Selleks, et ma selle ratta saaksin osta, siis peakse Hr. Tema Majesteet Rattaspetsialist selle ratta peal kõigepeal erinevaid teste sooritama ja väljastama kinnituse, et tegemist on tõepoolest ohutu rattaga (aga sellegi poolest sõidan sellega omal vastutusel). Aga Tema Majesteet töötab ainult laupäeviti. No tore!
Vaatasin siis teisi rattaid natuke. Juba olingi enamvähem välja valinud oma uue ratta, kui järsku hakkas koitma, et krt, see Härra Rattaspetsialist töötab ju ainult laupäeviti. Järelikult ei ole seal poes tõenäoliselt ka kedagi, kes oleks läbinud eluolulise Ratta Kokkupanemise Ülikooli ja võiks selle ratta mulle sõidukõlbulikuks ja mitte-eluohtlikuks kuulutada. Igaksjuhuks (ja jällegi vastust ette teades) küsisin teenindaja-tädilt üle. Jep. Jalgratta-Majesteet tuleb laupäeval. ja siis võib mulle ükskõik kui palju rattaid kokku panna. No superäge, suured tänud teile!
Mõtlesin siis, et krt, juab siia sõidetud, et ma võin ju ise ka selle ratta kokku panna siin poe parklas. Ühe korra varem on seda ju isegi aja peale tehtud (kaotasin ja osad jupid jäid üle, aga osavõtt on põhiline!). Minu maailmas ei toimi lihtsalt asjad nii, et mina tahan midagi ja ma ei saa seda mida ma tahan (meenutan nüüd teile seda korda, kui kangesti oli vaja keset ööd süüa teha ja ema ja venna (telefonitsi) juhendamisel saumiksril Austraalia juhtme ise Eesti oma vastu vahetasin, mille eelnevalt triikraua tagant ära olin lõiganud). Uus masterplaan olemas, seadsin särasilmil sammud jälle müüjatädi poole. Ütlesin, et tahan nüüd siis ikkagi jalgratast osta. Tädi küsis, et kuidas ma selle kokku mõtlen panna… või alustuseks kasvõi sealt poest ära viia. Ütlesin, et ise panen. Siis ta vaatas mind sellise pika pilguga.. teate küll kuidas inimesed vaatavad niimoodi hindavalt ülevalt alla ja küsis: “Kas sul tööriistad on või?”. NO KURJAM KÜLL, päriselt ka või?!?!! Ma küll nagu mäletaks, et kui ma seda viimast ratast kokku panin, siis oli suht ainult mingit ühte võtit vaja…. Tädi näitas mulle siis ratta kasti pealt seda nimekirja, kus oli kirjas umbes-täpselt 24 asja mis mul selle ratta kokkupanemiseks vaja läheb!
Lahkusin poest rattata.
Sisenesin järgmisesse taolisse poodi.
Selleks, et teada saada, mis juhtus teises poes, loe kõik eelnev jutt uuesti läbi (muuda mõned sõnastused) ja saadki täpselt sama loo! Ainukese vahega, seal anti mulle teada, et Ratta-Härra käib tööl teisipäeviti. Millele ma vastasin, et TÄNA ON JU TEISIPÄEV! Mille peale müüjatüdruk, ütles, et ei-ei, täna teda pole. No selge!
Lahkusin poest rattata.
Sisenesin 50 meetrit eemal asuvasse masaažisalongi. Väljusin lõõgastunult. Sain Maiksuga kokku. Läksime gold class kinno. Tellisime peaaegu kõik eelroad mis menüüs olid. Terve filmi aja muudkui tuli seda sööki. Pärast ei jaksanud liikuda. Väljusime lõõgastunult x2. Sõitsime randa. Jalutasime silla peal ja ookeani ääres. Sõitsime koju. Sisenesime lõõgastunult x 1000.
Tere-tere! on ikka raskusi mul selle blogimisega. Muidugi olen alati mingi sada vabandust leidnud, aga nüüd sel korral on tõesti nii, et täiesti kehtiv vabandus olemas (vähemalt minu enda silmis)! Tahtsin juba jupp aega blogida kõiksugu asju, aga kahjuks ütlesid mõlemad meie telefonid täpselt ühel ja samal päeval üles ja kahjuksx2 oli Maiksu telefonis igast põnevaid pilte, mida tahtsin nende blogipostituste juures kasutada.
Minu telefon oli omadega muidugi ammu juba otsakorral, ikkagi täpselt kaks aastat on ta mul juba olnud ka ju… viimasel ajal ei viitsinud seda isegi sisse enam lülitada, pidevalt oli tast rohkem tüli kui kasu. Kõige tipuks jätsin veel SIM-kaardi ka Eestisse ja kohalik telefonioperaator Telstra pani natuke näkku, nii et mõned nädalad on mul mingi täitsa vale number olnud, mida mitte keegi niikuinii ei tea. Nii, et polegi väga mõtet seda telefoni kasutada. Vahvel uudis on aga see, et kellelgi on kohe-varsti-õige-pea üks hea põhjus endale uus telefon saada. Nii, et homme läheb ostlemiseks tõenäoliselt.
Maiksu telefoni viisime kuhugi parandusse, eks ole näha kas tast saab veel elulooma. See telefon ju tegelikult alles umbes 8 kuud vana, nii et loodaks küll, et saab veel hinge sisse puhuda.
Vahepeal käisime siis Eestis. Oli äraütlemata vahva. Samas oli see kõik nii veider ja ebamaine (peamiselt seetõttu et tegemist oli äärmiselt lühikese reisiga, kokku olime Eestis 8 täispikka päeva ja kaks poolikut (minemine/tulemine) sinna otsa). Nii kahju oli, et see aeg nii lühikeseks jäi. Oleks ikka tahtnud kauem olla, koguaeg oli selline tunne, et APPPI-MA-EI-JÕUA-IGALEPOOLE!! Õhtuti ei saanud magama jääda, sest peas keerlesid mõtted teemal “jesus-christ-ainult-seitse-päeva-veel-kuidas-ma-selle-nüüd-maha-magan”. Aga, kokkuvõttes, oli NIIIIIIIIIIIII TORE, lihtsalt oleks nii väga soovinud, et elu oleks lubanud kauemaks jääda, et oleks saanud kohe päriselt-päriselt hinge tõmmata :) Nüüd tagantjärele tundub nagu see kõik oleks olnud üks hästi hea unenägu ja et seda tegelikult ei juhtunudki. Ei ole ju reaalne mõelda, et vaid 27 päeva tagasi olime Eestis. Mul on küll selline tunne, nagu oleks veebruaris viimati olnud. Igatahes, kuna nii paljud teist on meile naljaviluks lubanud, et “me siis tuleme teile külla, kui te Eestis ära olete käinud”, siis nüüd olete küll kõik plindris ja peate kiiremas korras pileteid ostma hakkama. Päriselt.
Nüüd oleme siis enam-vähem joone peale tagasi saanud – Maiksul kõik kooliasjad järgi tehtud ja elu jälle nagu vanasti. Ilmad on ka märkimisväärselt soojemaks läinud – vahepeal viskas ikka päris korraliku suvekuuma ka üles, lihtsalt lampi tuli üks päev 30 kraadi. Kuigi ametlikult oli alles talv. Mingi peaaegu 10 päeva oli ikka sellist väga ilusat ilma, mõnusalt 25 kraadi kanti :) Nüüd on jälle natuke jahedam, aga vähemalt on suvi juba käegakatsutav ja iga päevaga on ilmad aina ilusamad.
Selle kõigega seoses käisime kaks nädalat tagasi natuke osturallil – mulda, seemneid, potte ostmas. See oli nüüd siin see üks koht kus tahtsin pilte panna Maiksu telefonist (aga mida pole, seda pole :(). Ostsime siis 18 erinevad juurvilja, köögivilja, maitsetaime ja panime need kasvama. Nüüd kaks nädalat hiljem on 18-st kümme juba natukene tulemusi näidanud :) Eriti elevil oleme mõlemad selle üle! Ma käin päevas mingi 17 korda peenraid vaatamas ja eks Maiks ka ikka koju tulles kas a) küsib, kuidas meie taimed elavad või; b) läheb peenart uudistama :)
Nüüd kiilusin jälle kinni ja sattusin hoopis Eestis tehtud pilte ja videosid vaatama. Las see postitus siis jääb seekord niimoodi.
………
10 minutit hiljem. Mõtlesin ikka edasi kirjutada, haha :D Lasen siis niimoodi tulla, nagu suvalises järjekorras pähe tuleb asju, ärge siis väga segadusse sattuge kui ühelt teemalt eriti lampi järgmisesse hüppab :D Vähemalt saab midagigi kirja :) Vahepeal kui ilusad ilmad olid, käisime natuke rannas ka. Üks õhtu käisime lihtsalt kahekesi natuke päikeseloojangut uudistamas (jaa, nii nunnu eks!) ja teine kord käisime kolmekesi, söberikene Martakene oli ka. Mängisime natuke palli ja hullasime niisama. Kodus oleme natuke sulgpalli mänginud ka :) Sellega meil aga eriti hästi ei lähe, sest kohe alguses kui sulka komplekti ostsime, siis üks äge noormees nimega Kaarel (tervitused!) suutis kõik pallid üle aia lüüa (naabrid viskasid tagasi ka, aga ega Kaarel siis ühe korraga ei piirdunud) ja teinekord kui uued pallid (eriti spetsid-moodsad-uhked!!) ostsime, siis Maiksul õnnestus ühe reketi otsa kuidagi nii toetada, et… see läks põhimõtteliselt pooleks. Praegu veel seisab teibi abiga koos, aga päriselt temast ikka võistlussportlast enam ei ole. Tennist oleme ka käinud nüüd pärast Eestist tulekut ühe korra mängimas, a sattusime mingi eriti kehva väljaku peale, nii et väga kaua nagu mängida ei viitsinudki.
Eelmine nädal käisime lõpuks ära ka Adelaide Central Marketil – täitsa imelik, et kuue kuu jookul sinna kordagi jõudnud ei olnud. Üks päris tore koht oli, sellien natuke mitte-Austraalialik :) Nii interjööri, müüjate kui ka kauba poolest. Müüakse seal igasugust põnevat kraami, mida tavapoest üldse ei leia (no korraliku leiba ja suitsuvorsti jne) ja samas need asjad mida tavapoest ka saab, need on seal turul ikka jupp maad odavam. Kinkisime endale ühed Hiina massaažid ka. Natuke valus oli. Natuke palju. Päris palju. Palju. Palju valus oli. Aga turul otsustasime nüüd tihemini käima hakata, kasvõi nii, et laupäeva hommikul kodus ei söö ja siis läheme sööme seal kõhud täis.. Sest nii mõnus oli nii, et ise kulged seal lettide ja putkade vahel ja igaltpoolt ostad natuke midagi – ühest letist natuke vorsti ja teisest natuke juustu ja kolmandast natuke värsket saia ja neljandast avokaadot ja viiendast värsket mahla. Nii on mõnus, just!
Mis siis veel? Maiksul hakkab kohe-varsti jälle vaheaeg. Aga see pole mingi päris vaheaeg, eksamid ja muu jama. Aga kui hästi läheb, püüame ikka sinna mingi toreduse ka sisse mahutada, ongi juba imelik, et pole nii kaua kuskil seiklemas käinud. Siiamaani on meil asjad selle taha jäänud, et Maiks ei taha selle autoga, mis meil praegu on, kuhugi väga kaugele minna, kuna tema arust on see auto veits ebausaldusväärne. Ja uue auto ost muudkui lükkub ja lükkub edasi, koguaeg tuleb kas rahaliselt midagi vahele või Maiksul kasvab see kokkuleppeline maksimumhind jälle mingi 500-1000 dollari võrra. Kui nii edasi läheb, siis sõidame nelja aasta pärast ikka sama autoga, sest kutt tahab juba otse tehasest midagi saada :D Haha, tegelt, ehk äkki nüüd mingi kuu jooksul õnnestub midagi ära osta.
Aga nüüd lähengi poen härra juurde diivanile kerra ja söön kommi. Emme antud Maiuspalasid.
Nii. Peaks nüüd vist natuke päris blogi ka kirjutama. Muidu läheb varsti juba kõik segamini.
Esmaspäeva varahommikul lahkusime Eestist. Mõned toredad olid meid ka lennujaama saatma tulnud, arvestades kellaaega, pidi see vist ikka tõeline eneseületus olema. Lennud sujusid täitsa okeilt, esimesed lühemad lennud olime suht koguaeg üleval ja siis saime selle viimase 12-tunnise lihtsalt maha magada, mis tegi seekordse tulemise väga-väga kiireks :) Kuidagi järsku olimegi kohal. Viimasel Emiratesi lennul saime ikka mõnusalt laiutada ka, ma ei teagi kuidas meil peaaegu alati joppab nendel pikkadel lendudel nii, et saame endale terve rea või kaks istmeid. Ebareaalne kogus sööki sai muidugi selle ühe ööpäeva jooksul ära söödud, sest igas lennujaamas oli ju vaja õgida ja suht igal lennul sai hästi süüa ka, kuidagi lähevad need söögid neil järjest paremaks.. ja kui sa põhimõtteliselt aint paigal istud ja/või magad, siis ei kuluta ju seda kõike ära ka. Teisipäeva õhtul kohale jõudes oli ikka päris raske tunne juba :D
Dubai lennujaamas
Adelaide lennujaamas ja tollis läks üle ootuste kiiresti ja juba mingi 10-15 minutit hiljem seisimegi oma kodinatega lennujaama ees. Mul muidugi käed värisesid ja süda puperdas ja suht ataki tunne oli. Lihtsalt kõik need kuud sebimist ja jebimist ja ebaõnnestumisi ja takistusi ja mida-kõike-veel oli mõistusel veidi raske uskuda, et päriselt tagasi siin oleme. Maiksul muidugi lihtsalt suu kõrvuni peas.
Lennujaamast korjas meid peale Emily, kellega olime eelnevalt kokku leppinud, et hakkame tema juures tuba rentima. Kokkulepe seisnes siis selles, et oleme tema juures lühiajaliselt, kuniks mingi enda koha rendime. Selliseid tube on Adelaides jalaga segada, meie otsustasime just selle toa kasuks, kuna see oli Maiksu koolile väga lähedal (ja seega kesklinnast väga kaugel) ja me ei teadnud, kui ruttu me endale auto saame sebitud. Point seisneski siis selles, et esimesed päevad-nädalad, kui meil veel muid kohustusi (töö) peale Maiksu kooli niikuinii pole, siis ta saaks ka auto puudumisel hästi lihtsalt kooli ja koju.
Maja, milles elame on selline suhteliselt uus (umbes aasta aega vana, googlemapsis on selle koha peal alles mingi vana maja, nii et sealt ei saa näidata), siin on kolm magamistuba, kaks elutuba, kaks vannituba ja väike tagaaed. Meie rendime siis kõige väiksemat magamistuba ja vannituba, teine magamistuba on tühi ja kolmandas elab Emily ise.
Kuigi arvestasime, et peame siia kanti kolima, et Maiks saaks auto puudumisel ka jala/bussiga koolis käia, siis reaalsus oli see, et teisipäeva õhtul mingi 10 ajal jõudsime siia ja kolmapäeva hommikul kella 10 ajal kammisime juba autoaedu läbi. Väljas oli mingi 35 kraadi sooja, päike paistis lagipähe ja otseloomulikult põles Maiks täiega ära. Kuigi me olime täpselt ühe palju väljas ja täpselt sama pikkade/lühikeste riietega, nägi tema paar päeva välja nagu tomat (kes nüüd näeb välja nagu nahka ajav tomat) ja minul ei olnud midagi viga :) Igatahes, pärast miljonit tundi autoaedu valisime siis välja 98. aasta ford falcon sedaani. Või noh, olgem nüüd ausad, Maiks valis. Ma istusin pingi peal ja kaanisin vett, kuni ta seal mingeid proovisõite harrastas. Tavaline väike auto, vanuse kohta võrdlemisi hea väljanägemisega (mida samas ei saa vist öelda mehaanilise seisukorra kohta). Sellesse autosse suhtume ka praegu kui ajutisse lahendusse, mille kunagi lähikuudel millegi parema vastu välja vahetame. Kui see muidugi enne ära ei koole. Ptüi-ptüi-ptüi.
Ford Falcon
Vahepala: kui ma mõtlen kui palju veel kirjutada on, siis tekib endal küll küsimus, et miks krt ma nii detailselt kõigest kirjutama pidiiiiiiiiiiiiin?!
Pärast autoostu tegime muidugi väikse tiiru linnas. Käisime rannas ja uurisime niisama ümbruskonda. Neljapäeval kruiisisime ka suht niisama mööda linna ringi, registreerisime auto enda nimele ümber ja ajasime muid eluks vajalikke asju korda.
Reedel käisime veits kalal ja rannas.. kalalkäik oli küll lahe, jõudsime randa ja Maiks avastas, et ta jättis õnge koju. Rannaskäik oli ka sama lahe, sest suht tuus sellise vennaga rannas olla, kes paneb endale nii palju päikesekreemi peale, et nahk on selline läikiv valge, mille alt kumab natukene seda punast põlenud nahka. Maiks peab vajalikuks end nüüd nii sisse kreemitada, et ikka kogu ühe kuu kreemivaru oleks korraga peal. Siis igakord kui talle otsa vaatad, ei saa lihtsalt ilma naerma hakkamata olla. Ja tema alati küsib „MIS SA NAERAD?“.. sellise natuke etteheitva alatooniga :) Reede õhtul käisime linnas Garden of Unearthly Delightsis ka. See on siis selle Fringe festivali (millest kirjutasin eelmises postituses) raames püsti pandud suur park, kus toimuvad erinevad etendused ja kontserdid.
Juba mõni aeg tagasi lennukipileteid sebides (küsisin kunagi pakkumist ühest eestlaste reisifirmast, mis siin Austraalias teguteb), olime saanud kutse osalemaks kõikvõimalikel Eesti Maja üritustel (jep, Adelaides on Eesti Maja). Laupäeval oli siis selle seltsi/liidu/maja (ma ei ole jõudnud end veel päris kurssi viia sellega, seal kodulehel on neil neid liite ja alaliite nii palju, ma ei saa midagi aru) presidendi kodus Vabariigi aastapäeva barbeque. See nägi siis välja põmst nii, et mingi 60 inimest (väidetavalt oli kokku läbi käinud mingi 90 inimest) kruiisis oma joogiklaasidega mööda aeda ringi ja tutvus üksteisega ja rääkis juttu. See oli isegi võrdlemisi tore üritus, tutvusime kõikvõimalike noorte ja vanade täis-; pool-; veerand-; kaheksandikeestlastega ja nende abikaasade, laste, sõprade ja üldse igasuguste inimestega. Vastuvõtt oli äärmiselt sõbralik.
Vabariigi aastapäeva notsu (selle pildi varastasin fb-st)
Pühapäeval käisime jälle rannas ja kalal, ainult et selle erinevusega, et seekord oli Maiksul õng ka kaasas. Kreemiolukord oli jätkuvalt sama. Õhtupoole käisime korra Eesti Majas Vabariigi aastapäeva aktusel ka. Panime kellaajaga veits mööda, nii et jäime mingi 2 tundi ja 40 minutit hiljaks. Seda vist päris stiilseks hilinemiseks pidada ei saa :D
Muidu oleme siin vaikselt asju paika sättinud, erinevaid dokumente korda ajanud, Maiksule kooliks vajalikke asju sebinud ja end niisama eluks-oluks ette valmistanud. Esmaspäeval käis Maiks siis esimest päeva koolis ka. See nädal on tal nö. orientation week, mis tähendab põhimõtteliselt seda, et on sellised ülikoolielu tutvustavad üritused, sissejuhavatad loengud, kordamistunnid (matemaatika ja akadeemiline kirjutamine) jne. Tüüp ise on kõige rohkem rahul sellega, et iga päev saab lõuna ajal tasuta subwayd. Kes veel ei tea, siis need on need pikad saiad, mida me niikuinii suht tihti ostame ja mida Maik Hamiltonil töötades iga päev kaheksa kuud järjest lõunaks sõi. Igatahes, mina tema neid kooliasju rohkem kommenteerida ei oska, kui ehk nii palju ainult, et käisime sõitsime selle campuse läbi üks päev ja see oli ikka niiiiiiiiiiiiiii suur, et jala oleks seal vist suht raske liigelda. Ehk suudan kunagi Maiksule augu pähe rääkida, et ta ise kirjutaks sellest koolist.
Subway
Esmaspäeva õhtul käisime rannas natuke õlunaadi nillimas koos kahe teise eesti paariga. Ah kui mõnus on ikak see, et saab õhtul randa minna ja lihtsalt kuhugi maha istuda ja juttu rääkida :)
Eile käis Maiks päeval koolis (tal on praegu pikemad päevad isegi, kui päris õppetöö ajal olema hakkavad) ja õhtul käisime ühte tuba vaatamas. Tahame ikka tuba edasi rentida, kuna veel ei tea, kuskandis me tööle hakkame ja nii kaua kui see selge ei ole, ei taha ka mingit oma korterit/maja vms rentida. Adelaide on Eesti mõistes ikkagi meeletu suur linn ja ei viitsi eriti pärast kuskil kaugelt tööle käia. Sellest kohast kus me praegu elame tahame aga ära kolida sellepärast, et see on ikka linnast meeletu kaugel ja bussiga on väga raske linna ja tagasi saada. Võtab lihtsalt nii meeletu palju aega ja organiseerimist. Maiksul on lihtsam autoga 20 minutit kooli sõita kui minul siit tund aega bussiga linna. Seda enam, et autosõit on kordades odavam. Ja siinkandis ei ole meil kummalgi töömõttes mitte midagi teha, sest see on selline konkreetne magalarajoon.
Muidu on meie elu suht igavavõitu praegu veel, sest tööle me ei või oma viisatingimuste järgi minna enne 4.märtsi ja kuna koolis on Maiks alles kaks päeva käinud, siis meil eriti sõpru ei ole kellega hängida. Aga noh, me ju teame, et see on ainult ajutine, küll meil varsti on miljon töö- ja koolikaaslast, kellega igasugust nalja teha.
Väike videojupp ka teile:
Ps! Vabandused, praegu ei ole me fotokaga veel ühtegi pilti teinud, nii et saan näidata ainult telefoniga tehtuid.. ja neid on ka umbes nii palju ainult, et kahe käe sõrmedel saab kokku lugeda. Kvaliteet pole kõige parem, aga ehk saate mingi aimduse… Ja üle ka ei viitsi lugeda, nii et sorri kõikide sõnakorduste, kirjavigade, puuduvate kirjavahemärkide ja seosetu jutu pärast.
Ekskursioon mu sisekosmosesse 