Cotton Tree ja Sunshine Coast osa 2

Kuna Andreile oli juba öeldud, et rohkem tema juures töötada ei soovita ja esmaspäeval oli alles vaja kunagi hilisemal hommikupoolikul intervjuule minna, siis otsustasime, et läheme hoopis väljasõidule. Kuna väljasõit langes kokku meie Q1st lahkumise päevaga, siis pakkisime end kogu täiega kokku ja asutasime minekule. Esimeseks sihtmärgiks võtsime Brisbane’i. Seal meie ettevõtmisi just kõige suurem edu ei saatnud – nimelt ei saa ikkagi igast lambipubides plätade ja maikaga lõunat söömas käia. Oh well, järgmine sihtpunkt – Sunshine Coast. Sunshine Coast on selline piirkond, mis asub Gold Coasti suhtes siis.. ee põhjapool, põhimõtteliselt lihtsalt teiselpool Brisbane’i.

Sunshine Coastil me eriti palju ringi uudistada ei viitsinud, sest päev oli juba end poolenisti läbi kulutanud ja me tahtsime pigem rahulikult passida kui ringi tormata. Sattusime sellisesse kohta nagu Cotton Tree, mis on üks väikene linnake/linnaosake Maroochydore’i külje all. See on selline natuke orgaaniline vabakasvatuslik hipsterpleiss, kus saab palju smuutisid ja külmpressitud mahlasid ja rohelisel aasal oja kaldal kasvanud lehmaliha ja vabakutseliste kanade mune süüa (Kanad freelance’ivad munade kokkuostjatele hahaha). Ei tegelt, üliäge koht on, võtsime endale sinna karavaniparki platsikese. See oli üks maruhää karavanipark, asub tema jõe ja ookeani nurgal ja on üks ütlemata populaarne koht. Aga ilus. ja mõnus. ja hää. Esimese pildi pealt on hästi näha milline meie nädalavahetus välja nägi. See pilt on täpselt selle koha pealt tehtud kus hängisime, sõime, magasime jne. Täpselt selle murulapi peal olimegi. Enam paremaks minna ei saa!

(sorri jälle telefonipiltide pärast)

2015-11-22 16.18.45

2015-11-21 18.38.31

 

2015-11-22 17.22.20

2015-11-21 18.36.25

 

Seal me siis jaurasime kuni esmaspäeva hommikuni. Ühel õhtul käisime päris linnas (Maroochydores) õhtust söömas. Maroochy kesklinn ja põhiline restode ja kohvikute tänav on Cotton Tree karavanipargist ainult umbes 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel.. ja kohvikuid ja restorane seal juba jagub! Igas teises on elav muusika, omanäoline interjöör, mõnusalt lõhnavad toidud. Valisime endale söögikohaks ühe tapase koha (tapas on nagu.. ee.. hispaaniapärased suupisted/eelroad, enamasti jagamiseks mõeldud). Saime sealt ühe äärmiselt hea toidukogemuse, no nii head lammast ja siga pole ikka väga ammu saanud. Teenindus oli ka täiesti esmaklassiline ja muusika ilus. Kindlasti üks viimase aja lemmikõhtuid.

2015-11-21 18.43.10

Hiljem läksime tegime veel ühes piibubaaris õlled ja piibu ja nautisime niisama võõrast linna ja võõraid nägusid. Nii meeliülendavalt tore oli.

Järgmisel päeval käisin mina massaažis. Ma annaks kõik oma asjad ja riided ära kui saaks aint rohkem massaažis käia.. oooeeeh. Nii hea oli. Nüüd tahaks selle peale kohe minna….

Aga ühel hetkel tuli sellele imepärasele nädalavahetusele siis lõpp teha. Tore oli see, et tegelt on Sunny Coast Gold Coastilt ainult umbes kahetunnise autosõidu kaugusel, ehk siis saime veel esmaspäeva hommikuni seal olla. Kuna me oleme niikuinii äärmiselt varajase ärkamisega (5-6 ajal), siis ei olnud meie jaoks mingi probleem juba kella 8-9 ajal hommikul Gold Coastil tagasi olla.

2015-11-22 17.22.33

Maiks viskas mind kuhugi kohvikusse ära tööd tegema ja läks ise intervjuule. Intervjuust sai proovipäev ja proovipäevast tööpakkumine. Kui Maiks parajasti sinna intervjuule sisse astus, sai ta uue kõne ühest teisest kohast, mis kutsus omakorda enda juurde intervjuule. Käisime siis pärastlõunal veel sealt ka läbi. Tegemist oli põhimõtteliselt täpselt sama pakkumisega – täpselt sama töö, täpselt sama palk, täpselt samad tööajad. Aga asukoht oli nõks kaugemal, nii et Maiks valis siis selle esimese variandi. Aga sellest juba pikemalt üks teine homme. Hopsasaa ja trallalaa, minge seiklema!

2015-11-21 18.36.41-1

Tasmaaniast Gold Coasti, kossa päev: Coledale

Kui eelnevaks kaheks ööbimiseks meil väga pikalt ette planeeritud ei olnud midagi, siis kolmandaks-neljandaks päevaks küll. Kunagi ammu-ammu, umbes täpselt kuus aastat tagasi käisime Joonase ja Aileniga sellises kohas nagu Coledale suvitamas. Ja kuna sealne karavanipark asub otse rannal ja sealveedetud aeg meile eriti hästi meelde on jäänud, siis otsustasime ka seekord seal paariks päevaks peatuda.

Ega me seal suurt erilist tegelikult ei teinudki – püüdsime kala, päevitasime, võimlesime, käisime jalutamas ja linna peal tuiamas. Ühe korra üritasime matkale ka minna, aga kui olime karavanipargist umbes 300 meetri kaugusele jõudnud hakkas suurt-suurt rahet sadama ja pidime hoopis kuskil baaris varjuma. Üritasime ikkagi minna kui suurem sadu järgi jäi, aga ega sel asjal enam seda sama nägu ja/või tegu enam polnud.

Coledale’is ongi tegelt mõnus niisama passida – päikesetõusu saab vaadelda otse voodist, vaalad kruiisivad mööda, rand on reaalselt 10 sammu kaugusel. Coledale’i rannas on veel selline põnev asi, et randa kivide peale on üks päris suur bassein ehitatud, mis siis tõusu ajal ilusti ookeani vett täis läheb. Minu arust võiks selliseid rohkem olla :)

Sorri, pooled pildid jälle telefoniga tehtud – kvaliteet jätab soovida.

IMG_4577

IMG_4670

2015-10-19 16.32.23

2015-10-19 16.47.44

2015-10-19 17.56.372015-10-19 16.32.19

2015-10-21 06.16.58

IMG_4591

IMG_4579
2015-10-20 07.12.56

2015-10-20 07.38.47

2015-10-20 07.38.51

2015-10-20 07.47.58

2015-10-20 07.48.12

2015-10-20 07.52.52

2015-10-20 07.53.44

2015-10-20 07.55.29

Tasmaaniast Gold Coasti, tessa päev: Suvavõsas

Järgmise öö veetsime kuskil suvalises võsas. Haha, no tegelt ikka päris suvavõsa ei olnud, aga kummalises kombel ma ei suuda meenutada absoluutselt, mis selle koha nimi oli. Mis on minu kohta väga ebatavaline, ma mäletan siiani ülitäpselt isegi igat mingit viie aasta tagust kohta, kus peatunud oleme.

Igatahes, ma ei tea kus me olime, aga kuskil me olime. Tegemist oli rahvuspargiga, kus elutsesid sellised linnud nagu bellbirdid, mida võiks siis tinglikult tõlkida kui “kellalind” või “kellukese-lind”. Tegid need linnud tõesti sellist kellukese häält ja terve metsaalune kajas sellest. Mingil hetkel osutus su võrdlemisi tüütuks, aga õnneks nad laulavad ainult päiksetõusul ja loojangul, nii et öö läbi seda ikkagi kuulama ei pidanud.

Käisime natuke rannas jalutamas tol õhtul ja turnisime kuskil kaljude otsas. Niisama häng. Hommikul juhtus selline veider asi, et minus tärkas mingil seletamatul põhjusel soov natuke joosta, nii ma siis lippasingi veidi varem minema mööda teed ja Maiks pani mõned viimased asjad veel üksi kokku. Jõudsin siis veidi üle kolme kilomeetri lipata, kui Maiks juba jõudiski järgi :)

IMG_4560

IMG_4567

vaikne värk

Kuna Maiksul on käsil kooliaasta lõpp, siis me viimase paari nädala jooksul eriti suuri tegemisi ette võtnud ei ole. Mina olen omaette oma asjadega tegelenud ja vahel kui midagi teeme, siis rohkem niimoodi paaritunniste ettevõtmistena, sest mitmeks päevaks aja maha võtmist Maiks endale hetkel lubada ei saa.

Oleme käinud mõned korrad rannas, sõpradega kokku saanud, söömas käinud ja niisama rahulikult võtnud. Ühel päeval jõudsime natuke linnast välja ka, aga just sellel päeval sattus olema natuke kehv ilm, nii et väga midagi über-erilist teha ei saanud. Aga vahel on tore lihtsalt niisama mööda külavaheteid kärutada ja omi asju arutada. See on meil kuidagi juba kombeks saanud, et vahel harva kui satume pikemalt autoga sõitma (no “pikemalt” all ma pean silmas tervet päeva), siis saavad neist kuidagi sellised “edasiviiva jõuga” päevad. Neil päevil arutame kõik oma eluolu ülitäpselt läbi ja unistame kõikvõimalikest tulevikuplaanidest.

Natuke käisime ikka rannas kaljude peal turnimas ja piknikku pidamas ka.. Tegime endale autosse mõnusa pesa ja lihtsalt vahtisime vett. Tore oli lihtsalt niisama olla vahelduseks.

20141026_135230

Paar korda olen käinud üksi mööda erienvaid Adelaide’i randu “matkamas”. Näeb see välja nii, et jalutan lihstalt nii kaua mööda rannaäärt kuni kopa viskab ette. Eelmisest korrast jäi muidugi natuke okas hinge, sest unustasin tagasiteel oma raamatu bussi :(

20141024_103100

20141025_135420

20141025_142239
Ükskord käisime siis ühel hipipeol. Tegemist oli ühe sõbra sünnipäevaga, kuhu kõik olid oodatud hipiks riietatuna. Me hullult plaanisime ja otsisime riideid ja mina küpsetasin kooke ja lõppkokkuvõttes… üldse ei viitsinud seal peol olla. Me kohe üldse ei viitsi viimasel ajal kuskil pidudel käia – parema meelega läheks käiks päevasel ajal pool maailma läbi, matkaks, ujuks, teeks igast erinevat veesporti.. aga vat peole ei viitsi minna. Kella üheksa ajal hakkab tavaliselt üks meist haigutama ja siis üritame ikka viisakusest mingi kümneni vastu pidada, pärast mida suht kiirelt koju ära loivame.

20141018_203627

Ja nii ongi siis välja kukkunud, et pidudel käimise asemel teen kodus süüa. Ja veel süüa. Ja siis natuke kooki. Ja siis natuke soolast. ja siis natuke kooki ka veel, sest.. kooki pole kunagi ülearu (haha, praegu meil on külmakapis nelja erinevat sorti kooki, mida mitte keegi süüa ei taha!)

Kaks kõige erilisemat asja mis viimasel ajal teinud olen, on 1)Pasta ja 2) Raw šokolaadikook. Pasta tegemise kohta arvasin alati, et see on mingi jube keeruline ettevõtmine ja kindlasti hästi raske on seda õigeks saada. Tegelikkuses oli see kõik väga lahe tegemine ja tuli superhästi välja! Ma ei ole vist kunagi ühegi oma söögitegemisalase saavutuse üle nii uhke olnud kui tol päeval selle pasta üle.

2014-10-15 Pasta

Teine asi mida alles hiljuti tegin, oli siis see Raw kook. Raw tähendab inglise keeles toores ja see on üks viimase aja põhilisi “dieeditrende” (oi need inimesed saaksid kurjaks kui näeksid et ma niimoodi kirjutan sellest). Igatahes, asja iva seisneb selles, et kõik tooraine (ja ka lõppresultaat) peaks olema töötlemata (või siis võimalikult vähe töödeldud?) ja taimne. Nii ei kasuta need tegelased ei ühtegi piimatoodet, lihatoodet ega ka näiteks muna, suhkrut, jahu (kaerahelbejahu on okei nagu ma aru saan). Ega ma sellest toitumisstiilist otseselt huvitatud ei ole, aga pakkus huvi küll, et kuidas nad siis näiteks neid kooke teevad. Nüüd siis tean. Ja enam kunagi ei tee. Ei olnud minu stiilis asi see. Aga samas olen õnnelik, et ära proovisin, sest sain sellest kogemusest täpselt seda mida tahtsin – oma uudishimu rahuldada. Koogist mul kahjuks pilte ei ole.. välja nägi nagu üks täiesti tavaline šokolaadi-juustukook. Tegelikult koosnes see põhimass aga hoopis 80% pähklitest ja ülejäänud 20% oli vahtrasiirup, datlid, kookosõli (ainuke rasvaine mida sedasorti rahvas tunnistab) ja toorkakao. Huvitav oli käkerdada seda kokku aga samas ma juba tegemise käigus kirtsutasin isekeskis nina. Igatahes, oli väärt kogemus.. seda kooki ma arvan ma enam kunagi ei tee, aga võib-olla proovin mõnd muud – näiteks on mul üks porgandikook (ka toores!) endale retseptijärjekorda salvestatud. Ehk kukub see paremini välja.

Muud polegi. Mõned söögipildid veel siia lõpetuseks teile, haha.

2014-10-29 Söögid kodus

peedi-kitsejuustu lihapallid ja maguskartul :)

20141019_102133

2014-10-18-19 koogid 2014-10-18-19 koogid1

IMG_5897

IMG_5915

 Rohkem pilte seal kus ikka.

Jälle natukene puhkust!

Sel nädalavahetusel käisime siis jälle oma igakuisel minipuhkusel. Maiks kuigi tihti kahte päeva järjest vabaks ei saa (no isegi kui saab, siis ikka on kooliasju vaja teha), nii et kui vähegi paistab kalendris selline auk tulevat, siis kohe organiseerime midagi nendeks päevadeks. Tegelikult ma arvan, et omamoodi on sellisel väga intensiivsel graafikul ka head küljed – kuna me teame, et aega peaaegu alati napib, siis püüame seda vähest mis meil on nii täisväärtuslikult kui võimalik ära kasutada. Ei saa enam jääda nädala ainukesel vabal päeval niisama koju telekat vaatama, sest päeva lõpuks on muidu süümekad kui suured – üks hinnalistest vabadest päevadest ju raisku lastud!

Esialgne plaan selleks nädalavahetuseks oli meil selline, et saame lausa neli (!!) päeva järjest vabaks võtta ja natuke pikemale väljasõidule minna. Planeerisime mis me planeerisime, aga mida lähemale see aeg jõudis, seda selgemaks sai, et nii pikaks ajaks me ära minna ei saa. Maiksul mustmiljon koolitööd teha ja kuigi ta juba terved eelmised nädalad peaaegu iga õhtu mitmeid tunde kontoris õppides veetis, siis lõppu ei näinud sel tulevat. Lõpuks otsustasime siis kahepäevase tripi kasuks. Sellel lühemal reisil oli muidugi oma boonused – see vabastas meid laupäevaõhtuks üheks teiseks ürituseks, kuhu mina juba pikemat aega minna olen tahtnud.

Aga, kõigepealt väljasõidust. Reede hommikut alustas Maiks koolis eksamiga ja mina autos töötades. Sõitsin nimelt Maiksuga kooli kaasa, sest kuna sealt edasi liikusime niikuinii lõunapoole, siis tundus mõttetu pärast tema eksamit raisata veel tund või rohkemgi mulle koju järgi tulemisele. Pärast eksamit sõitsime siis Adelaidest lõunas asuvasse Victor Harborisse, kus muidu juba mustmiljon korda käinud oleme (peamiselt surfamas või vaalu vaatamas), aga kuhu kunagi ööseks ei olnud veel jäänud. Seekord reserveerisime siis ka majutuse ühes vanas ajaloolises hotellis.

IMG_4713

IMG_4717

IMG_4735 Kokkuvõttes võib öelda, et oli väga tore – kuigi oleme seal linnas nii palju kordi käinud, siis ööseks jäämine on ikka hoopis teine asi. Kui tavaliselt oleme seal suht igalpool ainult autoga ringi sõitnud, siis seekord parkisime auto enamvähem kohe hotelli parklasse ära ja käisime ülejäänud aja jala ringi. Esialgu pidasime rannas natuke piknikku, siis jalutasime niisama linnas ja lõpuks sättisime ennast linna lähedal asuvale saarele pingviinituurile. Granite Island (tõlkes nö. graniidisaar”) on pisike saareke, mis on Victor Harboriga ühenduses ühe maailmatuma pika sillaga, mille peal on muideks võimalik sõita hobutrammiga! Meie valisime taaskord siiski jalutuskäigu kasuks, kuan see trammivärk tundub üks päris ee.. ülerahvastatud ettevõtmine olevat.

IMG_4749

IMG_4755

IMG_4757

IMG_4765

IMG_4797
Tegime siis tunnikesega saarele ringi peale ja asusime pingviinihaigla ees oma tuuri algust ootama. Nimelt on Granite Islandil üks imepisikeste pingviinide koloonia – härrad ja prouad pingviinid asuvad igal hommikul suure ookeani poole teele (ja ujuvad seal 30-40 km kaugusele!) ja saabuvad igal õhtul jälle oma kodusaarele tagasi, urgudes elavaid beebisid toitma. Esialgu saimegi siis pingviinihaiglas elavaid patsiente uudistada ja hiljem juba reaalselt ööpimeduses kojusaabuvaid lapsevanemaid luurata. Ühed ütlemata naljakad linnud on nad küll.. kuigi suuruselt pigem sellised kodukana taolised (jupp maad saledamad muidugi), siis käitumiselt on täpselt nagu telkust nähtud päris-pingviinid. Tatsavad ühelt jalalt teisele ja kallutavad joostes keha naljakalt ettepoole. Kõige naljakam on vast see kuidas nad lihtsalt paigale tarduvad mitmeks-mitmeks minutiks. Mind reaalselt ajas täiega naerma. Kohmakad ja naljakad olevused! Lõpuks pidime tegelikult sealt tuurilt põgenema, kuna giid üli üks üpris veider vennike ja kuna me arvasime, et kaks tundi pingviinide vaatamist on päris pikk aeg juba! Mingi 10 minutit plaanisime kuidas vaikselt haihtuda, ise tasakesi naeru kihistades. Lõpuks saime hakkama. Selle käigus oleks Maiks äärepealt muidugi mingile pingviinile otsa kõndinud, aga no mis sa ära teed, kui nii kiire on :D

IMG_4986

IMG_5026

IMG_5040
Järgmisel päeval käisime natuke linnas ja natuke rannas ja siis veel natuke linnas ja siis veel natuke rannas ja oligi aeg suunduda järgmisele meelelahutuslikule ettevõtmisele (haha, milline keelekasutus!) – hülgetuurile. (järgnev lause loe kurjakuulutava muinasjutuvestja häälega): Nimelt on Granite Islandi taga veel üks väike saareke, kus elavad pingviinipoiste kurjad vaenlased – HÜLGEPOISID JA MERILÕVID! neid käisimegi siis vaatamas. Kuna meri oli võrdlemisi laines, siis väga lähedale sellele kivihunnikule (mõned kutsuvad seda hunnikut saareks) me minna ei saanud, aga sellele vaatamata nägime ikka päris hästi ära need loomakesed. Natuke meenutasid koeri mulle ausalt öeldes.

IMG_5136

IMG_5205

IMG_5229
IMG_5314

IMG_5363

IMG_5386

IMG_5413

IMG_5448

IMG_5449
Tore oli üle pika aja mere peal olla – eriti sellise väga kindla alusega, mis isegi säärase tormise ilmaga üldse väga ei loksunud ja raputanud. Ainult korra kui seal “saare” all valetpidi lainesse jäime võttis seest õõnsaks. See kogu ettevõtmine oli iseenesest selline väga lühike, siuh sinna ja siuh tagasi, üritus, aga tegelt oligi nii tore – väga konkreetne ja ei oldud püütud teeselda, et tegelt me võiks veel siia reisi mingi 100 sihtkohta sisse toppida. Selle jaoks neil on eraldi tuur, aga kõik kolm korda kui mina sinna kohti kinni panna olen üritanud, on see olnud täiesti täis bookitud.

IMG_5532

IMG_5573
Pärast hülgetuuri mõtlesime esialgu minna surfama (esimest korda sel hooajal!), aga kuna laine oli end selleks ajaks täiesti pudruks ära solkinud, siis me ei hakanud väga pressima sinna.. Mõtlesime et peab ikka järgmine kord hommikul vara tulema. Sõitsime hoopis rannikut pidi edasi järgmisesse linna ja sellega ühenduses olevale saarele ja avastasime sealseid kaugemaid sopikesi, kus “maainimesed” kalal käivad. Leidsime kõiksugu põnevaid kohti, aga kuhugi siiski ise pikemalt peatuma ei jäänud. Mõtlesin terve see päev, et tahaks et oleks mingid sõbrad, kes sealtkandist pärit ja tunneks läbi ja lõhki seda eluolu seal. See kõik seal näeb lihtsalt nii eee… võõras ja veider välja, et ma ei oska nagu ette kujutadagi, kuhu auto saab/võib sõita, kus õnge leotada maksaks ja kus haid varbad küljest näksavad.

Õhtupoole tegime veel vahetult enne Adelaide’i sissesõitu väikese pikniku ühe rahvuspargi ja veiniistanduse piirimail, vaatasime mägesid ja üle viinamarjade ookeanisse laskuvat päikest ning pidasime õhtuks sõjaplaani!

… ja siia lõpetuseks lisan nüüd paar pilti nendele kodustele, kes siin viimasel ajal on palunud, et võiks vahepeal fotoka Maiksu kätte ka anda, siis saaks mind ka mõnel pildil näha. No vaadake nüüd nii palju kui süda lustib (või siis nii kaua kui neid üht ja sama nelja pilti vaadata kannatab)! ja rohkem pilte näeb ikka seal kus alati. 

IMG_4771

IMG_4818

IMG_4830

IMG_4838