Coolangatta ja Burleigh Heads

Pühapäeval magasime üle pika aja natuke kauem kui tavaliselt, umbes kella poole üheksani vist isegi. Siis sõime kärmelt hommikust ja juba ruttasimegi uusi seiklusi otsima. Tol päeval sõitsime Gold Coasti lõunapiirimail asuvasse Coolangattasse. Jalutasime seal niisama ringi, käisime surfikohvikus lõunat söömas, vaatasime telkust surfi, otsisime surfivõistlusi (eee leidsime ja ei leidnud ka). Vedelesime rannas, ujusime (loe: lamasime vees), päevitasime, imetlesime vaateid ja olime niisama lõbusad.

2016-02-21 11.08.35

2016-02-21 11.24.48

2016-02-21 11.27.58

Kui rannas kopa ette viskas, mõtlesime, et läheks hoopis.. mingisse teise randa, aga kuhugi kus saaks rahulikult varjus pikutada ja piipu teha ja näiteks siidrit libistada. Mõeldud-tehtud, suundusimegi Burleigh Headsi. Tegelt ega siin pikalt midagi lobiseda ei ole, lamasime suht ühe ja sama koha peal mingi 4 või 5 tundi, vahepeal vedasime ainult süüa ja juua juurde. Mõnus oli. Suve viimane rannapäev.
2016-02-21 16.40.34

2016-02-22 08.49.19-1

Brisbane’i rattaralli

Laupäev-laupäev! Meie viimane laupäev Gold Coastil juhtus täiesti juhuslikult olema ka Kerli sünnipäev! Kuna meil oli Maiksuga juba sada aastat olnud plaan ikkagi Brisbanes ka turistitada ja samas oli meil sama plaan Kerliga ka olnud, siis otsustasimegi nüüd oma viimase laupäeva selleks puhuks ära tarvitada. Siinkohal tervitan kõiki neid inimesi, kes tänu Maiksu miljonile Snapchatile meiega koos Brisbanes käisid! Kas oli tore reis? :D

Laupäeva hommikul trippisimegi siis kolmekesi rõõmsalt Brissi. Olime eelnevalt Eliselt (Märt, sinu klassiõelt Eliselt!) natuke maad uurinud, et kus ja mida vaadata võiks. Küsisime suht konkreetselt hipster linnaosasid ja kohvikuid ja marketeid ja vähem turistikaid kohti.. aga samas selliseid alternatiivturistikaid. Elis oli täiega abivalmis ja ladus meile korraliku listi ette. Linna jõudes parkisime auto West Endi ja mõtlesime hakata vaikselt jala kesklinna poole minema hakata ja siis edasi juba jooksvalt vaadata. Plaan oli hästi palju jala ringi käia ja alles õhtul auto juurde tagasi loivata. Ja oioioi, milline päev sellest tuli!

2016-02-20 BrisbaneKui Maiks üritab sõbrapilti teha

2016-02-20 11.13.32
Jalutasime ja naljatlesime siis West Endis, Southbankis, vaatasime marketeid ja kohvikuid, kulgesime jõe ääres, vahtisime maju ja parke ja muusikuid. Nii tore oli võõraid kohti ja inimesi vahtida ja ise samal ajal konstantselt lolle nalju teha.

2016-02-20 12.03.24

2016-02-20 12.21.35

2016-02-20 11.59.26-1

2016-02-20 12.00.50

2016-02-20 12.02.32

Brisbane on selline tore linnake, mille keskelt voolab läbi üks suuremat sorti jõekene. Kahele pool jõge saab liigelda erinevate praamidega, millest üks on kohe päris tasuta. Kasutasime seda praamivõimalust päeva jooksul mitmeid kordi, kruiisime ühele ja teisele poole jõge. Ühel hetkel kulgesime siis edasi New Farmi linnaosasse – New Farm oli täiega rahulik ja mõnus, ilus jõeäärne majakeste rida ja vähe rahvast. SAmas kui West End oli oma miljoni vana maja ja uue maja ja kohviku ja poe ja kingsepaga natuke kreisipööra. New Farmis tsekkisime sellist lahedat kohta nagu Powerhouse – Powerhouse on endine *powerhouse* (mis powerhouse eesti keeles on? mingi elektri-asi?), kus nüüdseks asub selline kultuuri- ja kunstikeskus, kus korraldatakse kõiksuguseid näitusi, performanceid, festivale ja muud taolist. Seal on ka kaks ägedat söögikohta ja maja ise on juba nii imetlusväärne, et tundsime end seal ikka päris pikalt päris hästi. Kuidagi meenutas Eestit see koht. Nii mõnus oli! Sõime seal seapõske ja maailma parimaid chipse. nomnomnom, kõht läks tühjaks nüüd.

2016-02-20 13.09.35

2016-02-20 13.09.39

2016-02-20 13.13.08

2016-02-20 13.17.10

2016-02-20 13.45.19

2016-02-20 13.46.21

2016-02-20 14.03.15

12752281_1150135601671843_1065212941_o

12751955_1150135611671842_682636179_o

Pärast New Farmi tuli meil geniaalne mõte – laenutame jalgrattad! Brisbanes on nimelt võimalik põhimõtteliselt peaaegu tasuta laenutada jalgrattaid, millega mööda linna ringi kärutada. Kõige lahedam selle kõige juures on see, et neid “jaamu” kus laenutada ja tagastada saab on kesklinnas ja seda ümbritsevates linnaosades 150 ja mitte ükski neist ei asu järgmisest rohkem kui 300-500meetri kaugusel, kui välja arvata kümmekond uut “boonusjaama”, mis asuvad linnast kaugemates, kuid siiski populaarsetes sihtpunktides. Ratta laenutamine kuni 30 minutiks on tasuta, sealt edasi umbes 2 dollarit tund, olenevalt sellest kui pikaks ajaks võtad. Meie lihtsalt “tagastasime” vahepeal oma rattad, et tasuta 30 minutit jälle jooksma hakkaks.

2016-02-20 14.39.58

2016-02-20 14.52.01

12754856_1150135568338513_1383402638_o

2016-02-20 17.46.31

2016-02-20 16.09.19

2016-02-20 16.39.10

2016-02-20 16.40.32

See rattasüsteem oli tõesti nii äge – sadamiljonit korda parem kui oma ratta omamine, sest me saime pidevalt rattad kuhugi jätta ja näiteks jala edasi minna… ja siis jälle rattad võtta… ja siis jälle rattad tagasi anda ja praamiga sõita… ja siis jälle rattad võtta… ja nii umbes 10 korda :D No nii äge oli ja kolmekesi ratastega näiteks Brisbane botaanikaaias ringi sõita või õhtul pimedas mööda jõeäärt kärutada ja kõvasti ja valesti laulda – kindlasti üks meeldejäävamaid mälestusi sellest suvest.

Ratastega kruiisime siis mööda jõeäärseid rattateid ja sõitsime veel läbi sellised linnaosad nagu Teneriffe ja Newstead. Ühel hetkel kui juba otsapidi Fortitude Valleysse ja sealsesse Hiinalinna jõudma hakkasime, panime jälle rattad ära ja jõime hoopis kohvi. Hiinalinnas tegime juba uue plaani – kesklinn üle tsekkida, siis jälle rattad võtta, botaanikaaed üle tsekkida, sealt praamile kärutada, rattad ära anda, praamiga Kangaroo Pointi sõita ja siis sealt jälle rattad võtta ja edasi sõita. No on küll ikka superluks kui saab niimoodi erinevaid transpordivahendeid kasutades tasuta linna avastada.

20160220_170034 20160220_170055

Kesklinn oli nagu üks kesklinn ikka – poene. Natuke meenutas isegi Adelaide Rundle Malli. Botaanikaaias oli tsill mägedest üles ja alla sõita, sain isegi natuke mäest alla sõites adrekalaksu kätte, pole ammu nii kiiresti rattaga sõitnud, haha :P Arutasime just, et siis tead, et hakkad vanaks jääma, kui jalgrattaga sõitmisest saab adrenaliinilaksu!

20160220_160941

12765718_1150135281671875_2059397095_o

2016-02-20 17.56.35

2016-02-20 17.56.41

20160220_180139

Kangaroo Pointi jõudsime enamvähem siis kui päike juba loojuma hakkas. Linnale avanesid ilusad vaated, kaljuronijad rippusid seinte küljes ja meil rattad libisesid eriti rõõmsalt. Kruiisime kuni Wheel of Brisbane’ini, mis on selline suur vaaterattas Southbankis – saime sinna peale ühte soodussüsteemi kasutades eriti odavad piletid, ostsime pisikesed pudelid šampust ja sõit võiski alata. Saime vist terve päeva kõige ägedama sõidu – päikseloojangu. Alustasime päikseloojangul ja lõpetasime siis kui linn oli juba täies tuledesäras. Sõit ise oli ka päris pikk, ikka oma 15 minutit kindlasti, kui mitte kauem – mitmeid-setmeid ringe tegime.

2016-02-20 18.57.17

2016-02-20 19.04.17

2016-02-20 18.43.44

2016-02-20 18.39.12

2016-02-20 18.52.02

20160220_183113

Pärast vaateratta seiklusi (ja väikseid pudeleid šampasid) läks mõnel meist rattasõidul juba laulgi lahti ja nii me siis seal West Endi tänavaid pidi kulgesime. Natuke käisime rugbyt vaatamas ka – sõitsime lihtsalt ratastega staadionile sisse, haha. MIngil hetkel avastasime, et kõhud on juba päris tühjad ja otsustasime natuke hommikul avastatud marketile kõhukesi täitma minna. Pidime jälle linnapoole tagasi sõitma, aga mingil kummalisel põhjusel oli terve see päev rattasõit lihtsalt lust ja lillepidu ja pikem sõit ainult rõõmustas.

Market oli äge, selline kodukootum kui näiteks reedene nightquarter – lärmakas, suitsune, rahvast paksult täis. Sõime kolme peale searibi, sweet chilli kana ja mingisuguseid ungari tseburekke :P Jõime siidrit ja võtsime päeva kokku. No nii õnnelikke nägusid ei ole ikka väga kaua aega näinud, kui sel hetkel, selle laua taga.

Ühel hetkel pidi see kõik muidugi ka lõppema. Koju jõudsime vist alles kuskil 11 ajal õhtul – nii pikk ja nii põnev oli see päev, et võin etteruttavalt öelda, et pühapäeva hommikul olin ma lausa päriselt kurb, et ma rohkem sellise laheda kolmiku seltskonnas rattarallit ei saa teha.

Kuigi käin ja korrutan koguaeg, et olen pigem maa kui linnalaps (ja sama teeb Maiks), siis naljakal kombel oli see päev Brisbanes kindlasti üks meeldejäävamaid päevi sel suvel. See oli nii spontaane, nii vaba, nii võimalusterohke, nii õnnelik.

ja mõned lühikesed videod ka siia lõppu.. eee, ma ei tea miks need nii halva kvaliteediga siia üles läksid, need tegelt palju paremad. Aga mul pole praegu aega uurida ka..

Nightquarter

Ja juba ongi meie viimane nädalavahetus Gold Coastil! Oioioi, talv tuleb. Kuna meie kodus käivad intensiivsed korterinäitamised uutele potentsiaalsetele rentnikele, läksin mina neljapäeval hoopis Maddega Southporti šoppama. Käisime kaltsukates ja Australia Fairis, ostsin endale ühe hea hunniku hilpe kokku, hehe :P Mis need naised ikka tahavad, pesu pesta, põrandat pesta.

Reedel ootasin pool hommikut kodus Härra Internetimeest.. keda ei tulnud, oli muidugi internetimees, aga see on juba jupp maad pikem jutt. Poole päeva pealt läksin siis endale Jane ja Duncani pulmadeks kleiti otsima (pulm on juba mõne nädala pärast, eeek!) ja vist leidsin ka. Aga ära veel ei ostnud.. nats veel mõtlemisaega.

2016-02-19 15.40.39

2016-02-19 16.51.19 see on mingi lambikleit, mitte pulmadeks! 

Pärastlõunal läksime Kerli ja Maiksuga veel natuke poodlema ja siis juba Helensvale marketile. Vot see oli minu meele järele üritus! Igal reedel ja laupäeval pannakse Helensvales (Surfersist mingi 15km äkki?) püsti üks ütlemata tore õhtune turg, kes peamisteks müügiartikliteks – söök, söök ja veelkord söök. Tegelikult seda marketit seal nö. “püsti” ei pandagi, vaid ta on seal koguaeg olemas – kõik müügiputkad asuvad merekonteinerites ja kogu see ala ongi selline maruvahva merekontereid täis linnake. Oleme varem ka taolistes kohtades käinud, aga see Nightquarter oli ikka kõvasti suurem ja uhkem kui kõik varemnähtud. Söögid on sellistes kohtades alati vinged – Austraalia on nii meeletult multikultuurne maa ja nii saabki osta kõrvutiasetsevatest söögikohtadest näiteks Itaalia gnocchit, Jaapani okonomiyakit, Thai fishcake-e, Hispaania sinimerekarbi Paellat ja Mehhiko tacosid, enamik neist ka vastava riigi esindajate poolt valmistatud. Lisaks näiteks veel 36 tundi küpsetatud massiivsed kalkunikoivad, soft shell krabi ja falafelid. PARADIIS MA ÜTLEN KALLID SÕBRAD, PARADIIS!! Ma tahaks õige natuke südantlõhestavalt nutta kui mõtlen, et alles viimasel nädalal selle koha avastasime.

Pildid on kehvad nagu ikka…

2016-02-19 17.09.03

2016-02-19 17.09.15

2016-02-19 17.10.06

2016-02-19 17.29.00

2016-02-19 17.29.47

2016-02-19 17.37.29

2016-02-19 17.45.12

2016-02-19 17.52.44

 

Magustoidud on muidugi täiesti omaette teema – Churros, vahvlid, cronuts, igasugu koogikesed ja tordikesed. Cronuts on näiteks selline magustoit nagu croissant + donut, ehk siis croissanti taignast tehtud sõõrik.. täidetud näiteks šokolaadi, karamelli, vaniljekreemi või muu taolisega) – uskumatult maitsev asi. Kui sinna juurde veel lisada väike Nutella shot – süstal täidetud Nutellaga – nomnomnom.

2016-02-19 17.14.03

2016-02-19 17.23.19

2016-02-19 17.25.25

2016-02-19 17.25.35

Kulgesime selles imelises maailmas esimese tunni vist lihtsalt niisama ringi ja vahtisime kõiki neid sööke. Lisaks söökidele müüakse osades poekestes ka käsitööd, kohal on ka näiteks juuksur, ühte nurka on loodud vesipiibubaarike, lastel on oma mängunurgad ja erinevatele esinejatele on kaks erinevat lava. Ühel hetkel võtsimegi siis hunniku sööke ligi ja istusime ühe minilava juurde maha. Ja sinna me jäimegi vahelduva edukaga umbes kolmeks tunniks (vahepeal pidime minema ju magustoitu ostma!). No nii mõnus oli – esimesena esines üks tore kitarrega neiu, kes meenutas mulle segu Missy Higginsist ja Mari Pihlist (tervitused Marile!), hästi sume ja mõnus muusika ja tore artist. Hiljem võttis lava üle üks kahemehebänd, kes mängis kahekesi sadat pilli ja tegi sellist eriti mõnusat lounge’i/taustamuusikat. Solistil oli tegelikult hästi ilus hääl, natuke rohkem oleks võinud isegi laulda :) Kogu see ettevõtmine oli neil tegelikult vist improvisatsioon, nende näoilmeid ja omavahelist suhtlemist arvestades. Äge on jälgida selliseid loomingulisi momente.2016-02-19 18.09.37

Hästi meeldis. Hästi-hästi meeldis ja kui saaks, käiks seal kohe tihedamini. Muusika on ilus, olustik mõnus, toidud nii põnevad ja.. no seltskond oli ka muidugi täiesti imetabane! :)

Maailm on nii suur ja mina olen täna niiiii niiii väike

Üks meie viimastest nädalavahetustest siin osariigis hakkab jälle lõppema. Eile oli Maiks pool hommikut tööl ja mina rändasin koos Kerliga ühte kaubanduskeskusesse ostlema ja vaatlema – seal kaubanduskeskuses on üks suur juurvilja- ja puuviljapood, kus on vahel ebareaalsed allahindlused. Näiteks oleme ostnud sealt kasti maasikaid (3.5kg) kõigest viie dollariga ja samamoodi ka kasti mangosid (20-30tk, olenevalt kastist) erinevatel aegadel 10-15 dollariga. Puuvilju ostame sellistes suurtes kogustes, kuna oleme avastanud, et neid on megahea külmutada ja siis nendest smuutisid või “mahlajäätist” teha, sest kes see siis seda sooja smuutit ikka tahab juua. Näiteks sügavkülmutatud mangokuubikud blenderis püreeks lastes saab maailma parima ja tervislikuma “jäätise”.

12698759_1141803599171710_477488008_o

12656393_1141803609171709_582775348_o


Šoplesime siis seal endale erinevaid asju kokku, kuni tuli Maiks – tegime ühe lõunasöögi ja suundusime edasi rikaste-marketile. Oleme avastanud siinkandis koguni kaks marketit, kus kõik on vaikne ja puhas ja ilus ja väga külm ja kus kõik asjad maksavad kaks korda rohkem kui poes. Aga mis sa ära teed – kui mingi inimesed on selle rahu ja vaikuse eest nõus rohkem maksma (näiteks 8 dollarit ehk siis 5 eurot ühe avokaado eest), siis andku aga minna. Avastasime sealt ühe superägeda mahlapressi, kus sai iseteeninduse abil sai endale otse pudelisse värsket apelsinimahla osta. See oli nii maruhea ja maitsev ja tore kogemus, et ma vist rääkisin sellest terve ülejäänud päeva, okou.

Õhtul hakkisime siis meil oma kasti mangosid ja ananasse ja apelsine, et neid kottidega sügavkülma smuutide jaoks valmis panna. Meie aga hakkisime ja Maiks.. Maiks jäi magama. Ma mõtlesin esialgu, et ta niisama natuke tukub, aga vahi meest – jäigi magama mingi kell 6 õhtul ja ärkas alles järgmisel hommikul. Ära teenitud puhkus oli see kindlasti.

Hakkisime siis oma hakkimised ära ja hakkasime arutama, et mida oma teise vaba päevaga teha. Tegime neid plaane, mis me tegime, aga kuna härra magas, siis midagi lukku ei saanud panna. Aga sellest polnud tegelt midagi hullu, sest me ärkame niikuinii koguaeg 5-6 ajal üles ja saame vabalt ka veel hommikul plaane teha, ilma et pool päeva raisku läheks. Ideaalis üritame ikka tavaliselt 8-9 ajal hiljemalt liikuma saada, sest pühapäev on Maiksul ainuke täispikk vaba päev (reede ja laupäev mõlemad poolikud päevad. Ja laupäev on tegelt vabatahtlik, aga ta ikka käib), ja kuna magada jõuab talvel Tasmaanias ka, siis üritame selle ühe päeva ikka midagi teha ka – linnast välja loodusesse või ookeani äärde saada.

Hommikul saigi siis kiirelt otsustatud, et sõidame teiselepoole Brisbane’i Glass House Mountainsisse. Tegime ruttu ühe vägeva hommikusöögi, pakkisime oma põhivarustuse kaasa ja sõit võiski alata. Lugesime netist, et tegemist päris karmide mägedega, millest üks oli veel enne 1. jaanuari kaheksa aastat suletud, kuna seal on kivid väga ebastabiilsed ja pidevalt kukuvad mööda mäekülge alla.

IMG_5720

IMG_5726

IMG_5729

selle tagumise otsa üritasime ronida.. esimese otsa üldse ei lubata. 

IMG_5732

IMG_5736

..ja selle vasakpoolse otsa üritasime ka ronida..

IMG_5739

IMG_5753


Jõudsime kohale ja olime väga skeptilised kõikide hoiatuste suhtes – Austraalias ikka kiputakse üle pingutama nende nõuannetega. See mees, kes meile infopunktis nõu andis oli ise veel päris vana ka, nii et tema nõuanded tundusid kuidagi.. üle võlli. Tegime siis esimese mäe ära – Mt Ngunguni. Umbes tunnike ta aega võttis – tegemist oli suht lihtsa mäega ja vaated olid päris toredad. Tegelikult ei ole Glass House Mountainsi mäed üldse kõrged, aga kuna nad on 26-27 miljonit aastat vanad vulkaanide jäänukid, siis nad põhimõtteliselt lihtsalt tõusevad täitsa lameda maa peal nagu mingid suured kaljunukid.

12665812_1061569547197502_47857525_n

death may occur


Teise mäena valisime välja Mt Beerwah – selle mäe näol on siis tegemist tollega, mis veel eelmisel aastal suletud oli suure kivilaviini ohu tõttu. Igalpool olid hoiatavad sildid, et tuleb kanda kiivrit ja mäe peal ei tohi teatud kohtades üldse seisma jääda ja, et tegemist on äärmiselt ohtliku kohaga. Esimene 1.5km oli selline mõnus mäest üles matkake… kuni jõudsime lihtsalt konkreetse kiviseina juurde, kus mõned väiksed nukid ja augukesed, kuhu oma käsi ja jalgu toppida. Jaurasime selle koha peal kokku vist ikka kõvasti üle tunni aja, mille hulka mahtus kaks katset sellest seinast üles ronida, üks katse ühest teisest seinast üles ronida, palju teiste inimeste libisemise, ukerdamise ja jauramise vaatamist, vihmasaju kartmist jne. Meie probleem seisnes peamiselt mitte selles, et me ülesminemist oleks kartnud, vaid selles, et a) naisesindajad meie tiimis kartsid alla tulemist ja b) minu tossud on täiesti klaassiledad, ehk siis sileda kiviseina peal ei ole mul põhimõtteliselt üldse haaret ja libisen lihtsalt alla tagasi. Edasi motiveeris minema see, et kõik vastutulijad ütlesid, et see on põhimõtteliselt ainuke raske koht ja edasi on pigem nagu tavaline matk. Ühel hetkel otsustasime, et mis siin ikka, proovime. Leppisime Kerliga kokku, et lähme lihtsalt alla vaatamata otse joones selle tõusu lõppu ja ei peatu poolel teel. Maiksu pärast muretsema ei pea, tema läheb igaltpool üles ja alla ja vasakule ja paremale ja assisteerib selle juures veel mind ka. Ühel hetkel Kerli panigi mõnusa tempoga minema ja mina järgi.. ja siis poole seina peal vaatasin üles ja sain aru, et kurrrrrat ma ei ole veel poolel maalgi ja mul ei ole oma käsi ja jalgu enam kuhugi panna ja Kerli on veel minust sama kauge maa võrra ees ja isegi tema ei ole veel seda seina lõpetanud. Ja siis hakkasin natuke kartma ja ütlesin ruttu, et minust ülestulijat ei ole  ja et ma pean nüüd kibekiirelt alla tagasi minema (no ma ütlesin seda märkimisväärselt dramaatilisemalt ja hingeldamise saatel), enne kui sinna seina peale kivikujuks kangestun. Hirmus oli. Alla tulles muidugi selgus, et see oli hulk maad lihtsam kui ma arvasin, kahel VÄGA TOREDAL põhjusel – 1) Maiks oskab väga hästi ja rahulikult suunata kuhu megaväikestesse aukudesse ma oma jäsemed toppima peaksin ja 2) Ma olen tugevam kui ma eales arvata oleks osanud. Hiljem selgus, et Kerli oli ka suht oma viimase piiri peal. Maiksust oli muidugi kahju – peab meiesuguste hädapätakatega matkama minema, kes isegi mingist peaaegu sirgest kiviseinast üles ei saa :D

Kerli ukerdab

IMG_5762

IMG_5763

IMG_5764

IMG_5765

IMG_5766

Pean ütlema, et need pildid on tegeliku olukorra suhtes väga ebaõiglased. Siit paistab aint jupike sellest kõigest ja seegi tundub äärmiselt lauge.

Sõitsime siis kolmanda mäe juurde, Mt Tibrogarganisse – seal ootasid meid samasugused hoiatussildid… oh jeebusepoeg. Hakkasime siis minema. Kui Mt Beerwah kiviseina näol oli tegemist suht siledaks nühitud kiviga, mille peal väga libe liikuda, siis Mt Tibrogargani kivid oli väga muredad, kõik oli väga kiviklibune ja ka osad suuremad kaljunukid täitsa lahtised – kole kahtlane oli see värk, koguaeg pudenes mingeid tükke. ja kui juba pudenes, siis ikka kukkus pikalt mööda mäekülge alla. Isegi kui iseennast usaldad, siis koguaeg on hirm, et ülevalt poolt tuleb mõni muu matkaline ja kukutab sulle lihtsalt pool mäge pähe. Matkaraja alguses oleva stendi andmetel kaljuseina kalle keskmiselt 55-60 kraadi ja nagu sellistes oludes turnimine ei oleks juba piisavalt hirmus, siis lisab see kivilaviini hirm ikka korralikku hirmufaktorit juurde. Nagu mäe nr. 2 juureski, üritasime ka seekord ikka algul vapralt ülespoole rühkida. Tegime ära selle põhitsooni, kus seisma ei tohi jääda ja kuna edasi läks ikka väga järsk sein, siis jäime sinna natukeseks passima ja mõtlema. Kuna kedagi nagu vastu ka ei tulnud, et küsida kui kaugel oleme või kuidas rada edasi läheb, siis lõpuks ikkagi pidime alla vanduma. No tõesti oli hirmus. Samas mitte niimoodi hirmus, et üldse ei tahaks – väga väga tahtsime ja kaalusime.. aga no ei saanud. Muidugi ei lisanud asjale võlu ka see, et alles 17.jaanuaril selle sama koha peal üks õnnetu vend oma lõpu leidis.

12660235_1061569557197501_636011278_n

12665804_1061569537197503_2002155741_n

Gorillanäoga mägi – Mt Tibrogargan

12714108_1061569560530834_959401959_n

12714231_1061569570530833_39790295_n

mingi lambikoht.. sest kaljuseinal ju ometigi pilti ei tee :P

Arutlesime pärast Kerliga pikalt, et huvitav milles asi selle hirmuga ikkagi ja jõudsime järeldusele – see on hirm tundmatu ees. Me ei ole harjunud end ja enda kehasid sellistesse olukordadesse panema ja kuigi täna selgus, et oleme mõlemad märkimisväärselt tugevamad kui ise teadsime, siis ei oska me ikkagi oma kehadega niimoodi arvestada ja ripume kramplikult mingi väikse kivinuki küljes ja kardame et ühel hetkel saab jõud otsa või jalad ei ulata järgmise auguni või misiganes ja kukume alla. Tegelikkuses on asi tunduvalt parem ja saame mõlemad ilusti hakkama seina peal. Aga vot vaimusilmas on tragöödia ja Soodom ja Gomorra.

See oligi nii tegelikult põnev, et alla tulles selgus, et võimekust on tegelt küll ja veel ja, et tegelikult tuleks lihtsalt harjutada, harjutada, harjutada. Õppida oma võimeid ning keha paremini tundma ja usaldama. Toppida neid jalgu ja käsi sinna aukudesse nii kaua kui selgeks saab, et tegelt jaksan küll end ühe käega üleval hoida kui väga vaja ja ei maksa pabistada iga tühja asja pärast. Tahan nüüd väga uuesti sisehalli ronima minna, et end kõrguste ja põnevate asenditega veel rohkem harjutada. Nii äääärrretult põnev oli see päev ja emotsioone oli ikka äärmusest äärmusesse – põnevus ja ärevus eesootava ees, hirm, pahameel (enda peale, et edasi ei teinud), rõõm hea vormi üle, tänulikkus ja ääretu rõõm nii hea ja kannatliku meespoole üle ja suur-suur heameel, et maailmas on veel mustmiljon asja, mis pinget pakuvat ja närvikõdi tekitavad.

Pärast õnnestunud/ebaõnnestunud mägesid, tegime veel ühe väikese 3km tiiru ja siis suundusime väikelinna Deception Baysse pikniku pidama ja elu üle arutlema. Mõnus oli. Tegime veel tiirud lähedalolevates linnakestes ja suundusimegi koju Gold Coasti tagasi. Mägede otsas turnides ei tulnud kahjuks peaaegu üldse mõttesse fotokat-telefoni välja otsida, sest reaalselt.. isegi liigutada ei julgenud.

Aga elu – vot Elu on üks jalust nõrgaks tegev seiklus ja avastamine ning rõõm lihtsalt hetkes olemisest on vahel nii võrratult magus! Olen nii uskumatult tänulik :)

Seven Mile Beach ja rannaelanikud

Ühel pühapäeval käisime Madde ja Reimoga siit lõunapoole jäävaid randu avastamas. Gold Coast on ülilahe koht, aga siin on üks jamps – inimtühje randu kuhu autoga peale saaks natuke napib. Adelaides ja Tasmaanias on neid ikka jalaga segada. Igatahes otsustasime, et peame ikkagi ühe sellise leidma, ei viitsi koguaeg miljoni inimese vahel oma rätikuga lebada ja kui ikkagi terveks päevaks randa minna on lahedam kui saab kõik oma varanduse kaasa vedada ja varjualusegi püsti panna. Ja seda on auto läheduses ikkagi tunduvalt lihtsam teha kui kuskilt parkmisplatsilt vedada.

Kõigepealt avastasime Byron Bay lähedale jäävaid randu – sinna küll autoga otseselt ei saa, aga selle eest saab natuke kaljudest üles ja alla matkata ja näeb äraütlemata ilusaid kohti. Nii me siis seal seiklesime. Kohtusime ühe suure ämbliku ja ühe pisikese maoga (no mina viimasega tegelt eriti ei kohtunud aga see eest jalutasin ämblikuvõrku peaaegu otse näoga sisse, jehuu). Tsillimised tsillitud võtsime suuna Lennox Headi nimelise linna poole. Olime varem netist selgeks teinud, et sealt saab alguse rand nimega Seven Mile Beach, kuhu vabalt autoga peale saab. Enne tegime Lennox Headis veel väikese fish and chipsi ringi ja täiendasime poes mõningaid varusid. Enamus pildid on sel korral superhüpertublijailusa Madde tehtud.

IMG_1954

IMG_1962

IMG_1978

IMG_1979

IMG_1980

Rannas oli mõnus, inimesi põhimõtteliselt ei olnud, ainult üks pelikan eputas seal meie ees ikka oma tund aega kindlasti. Vahepeal käis kuskil parematel jahimaadel ja siis tuli jälle tagasi. Tegime miljon fotoseeriat samal ajal kui Maiks kala püüdis. Viimasel ajal saame koguaeg ühte sorti kala ainult – Shovelnose Sharke. Neid kutsutakse küll rahvasuus nii öelda haiks, aga tegelikult tehniliselt on tegemist raiga, sest tal on lõpused lõua all, mitte pea külgedel. Osad inimesed muidugi söövad ka seda kala, aga meil väga selline värk peale ei lähe (ja me ei oska neid õigesti kohe ära veristada nii, et neile ammoniaagi maitse külge ei jääks – Haid pissivad läbi naha ja kui neid kiirelt verest tühjaks ei oska pumbata õigetesse kohtadesse sisselõikeid tehes, siis jääb lihale põhimõtteliselt pissi maitse juurde), nii et laseme nad alati vette tagasi. Hai on niikuinii üks odavamaid kalasid siin ja kuna tema söömine ei ole mingi eriline kulinaarne reis mõnda imelisse teise dimensiooni, siis jätame pigem vahele.

IMG_2070

IMG_2087

IMG_2123

IMG_2181

IMG_2183

IMG_2190

IMG_2195

IMG_2213

IMG_2227

Õhtul käisime veel ühest Byron Bay rannast nimega Watego Beach läbi. Vot see on üks ilus koht. Päike loojus, surfarid andsid lainetele hagu ja paar delfiinipoissi sulpsas vahuses vees. No mis sa hing veel tahad?IMG_0214

IMG_0217

IMG_0231