Blogi identiteedikriis

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et… mul sai täna töö varakult tehtud ja kuna mul homseks on suured iseenda ja oma elukese arendamise plaanid, siis mõtlesin, et hakkan osade asjadega juba täna pihta. Tulin blogisse, et siia üks “teavituste” nupuke lisada, aga ühel hetkel tuli meelde, et Anni ütles ju juba viis aastat tagasi (päriselt!), et vahepeal võiks päisepilte vahetada ja nii leidsingi järsku end blogile uusi ja uhkeid välimusi valimas ja selle tulemusel ka üleüldisemalt selle blogi olemuse üle juurdlemast.

Jõudsin siis sellisele järeldusele, et mu väikene blogike oli vist minu ja Maiksu ja meie suhte ja elude edasi kasvamise ja arenemise käigus kuidagi vaeslapse rolli jäänud. Sai ju ta kuus ja pool aastat tagasi alustatud kui minu ja härra reisiblogi.. aga tõele kahe terava silmaga näkku vaadates võime ju öelda, et Maiksust väga blogijat ei ole, ehk siis… kuidasmoodi ta ikkagi “meie” blogi oli – tegelikult ju rohkem nagu minu oma. See tähendab, muidugi ma ikka lobisen teemadel “Maiks ja tema tegemised”, aga reaalsuses te ju tema suust siin kunagi midagi ei kuule, nii et natuke vale on minust nagu väita, et see meie mõlema oma siin on, sest tegelikult ta võib-olla (päris kindlasti!) üldsegi ei nõustu poolte mu vaimusünnitistega. Sama võib öelda ka “reisiblogi” kohta – kuigi me kolime ikka miljon korda rohkem kui keskmine inimene, siis reisiblogiga ju ometigi enam tegemist ei ole?

No ja kuna ma tegelikult juba natuke aega tunnen, et miskit on selle blogiga nagu valesti, siis vist seepärast ei kippunud enam kirjutama ka. Nüüd täna, selle üle järele mõeldes, jõudsin järeldusele – mu blogil ja blogi-minul oli identiteedikriis! Reisiblogi nagu enam ei ole, paari-blogi ei ole, ühe targutis-pliksi blogi üksinda nagu ka ei ole. Palju asju ei ole…. kas ta siis üldse midagi enam ON ka? Millest ma kirjutan, kui reisil ei käi? Igapäevaelust? Kes see seda lugeda viitsib? Pealegi blogi ju ütleb “ekskursioon”?

Selle kõige tulemusel jõudsingi järeldusele, et tuleb see suur samm ette võtta – minu ja selle blogikese ja minus kuskil sügaval äkki veel alles oleva sulesepa olemus taasleiutada (reinvent kõlab inkas kuidagi paremini?). Nii ongi alates tänasest teie ees – minu uus ja praegu veel natuke tagasihoidlik blogi, kus lobisen ikka samadel vanadel elulistel ja mitteolulistel teemadel, aga nüüd lihtsalt uues kuues ja enda jaoks teisiti lahtimõtestatuna – mul on nüüd päris oma blogi!

Maiks, sa võid nüüd endale enda oma teha!

Lugemisjuhend

Kuna ma nüüd kirjutan tagantjärgi umbes 1.2 miljonit postitust, siis annan igaks juhuks teada, et ma paigutan nad ikkagi kuupäevalisse järjekorda, sõltumata sellest mis järjekorras ma need kirjutan. Ehk siis kui satute postituse otsa, mida olete juba lugenud, siis soovitan ikkagi allapoole edasi kerida, sest seal võib vabalt olla veel uuemaid postitusi, mille ma ajajoont arvestades olen kuhugi sinna vahele pressinud… ja kui Hobartini jõuate, siis olete täitsa lõpus.

SAmas võite ka paar päeva veel oodata, kuni ma kõik kirjutatud saan, siis alla kerida ja ilusti õiges järjekorras lugema hakata :)

niisama tilulilu ka!

Meie väikesel nädalavahetuse getaway’l oli meil palju aega autos jutustada ja tulevikuplaane teha ja üldse mõtteid paremini ritta saada. Need kes minuga natuke pikemalt viimase viie aasta jooksul aega koos on veetnud, teavad, et mul on igal ajahetkel kuskil paberiserval, märkmikus, telefonis või arvutis pooleli umbes 24 erinevat nimekirja asjadest, mida ma tahan teha, võiksin teha, pean tegema, unistan tegemisest ja sealhulgas vahel isegi nimekiri nimekirjadest, mida pean tegema. Igatahes, tegin siis taaskord üht nimekirja asjadest, mida ma tahaksin teha või teistmoodi teha või ette võtta lähitulevikus. Ja üks neist asjadest oli see, et mulle meeldiks, kui ma leiaksin rohkem aega siia kirjutada. Nii, et nüüd püüan siis proovi mõttes selle augustikuukese jooksul siia ikka nädalas paar korda jõuda. Vaatame mis sest välja tuleb :)

Viimase kuu ajaga on minu arvuti, mille umbes-täpselt aasta tagasi ostsin, väga kiiresti amortiseerunud – põhimõtteliselt hakkasid juba jupid küljest kukkuma. Hädaldasin siis mis ma hädaldasin, lõpptulemuseks oli see, et ühel heal päeval sõitis Härra Ülemus mulle koju järgi, viis linna poodi, ostis mulle seal uue arvuti ja tõi mind koju tagasi. Ei mingit pikemat sissejuhatust ega läbirääkimisi, lihtsalt läksime poodi ja väljusime sealt kõige uuema MacBook Proga, mis Eesti rahas miski 1800 Eurot väärt on. Pean ütlema et üks äärmiselt kena žest Härra Ülemuse poolt. Aint et nüüd olen veits hädas sellega, et kardan maha kukutada või kohvi peale ajada või mingit muud maailmalõppu teha sellele riistapuule. A tegelt, uhke värk ja väga mõnus tööriist!

Tänu sellele meeldivale arvutile hakkan nüüd oma blogimise ja e-mailidega ka õnneks järje peale saama – kohe hoopis teine tera kirjutada, kui arvuti iga klahvivahetuse peale atakki ei saa. Täna olengi siin terve päev tegelenud kõiksugu blogipostituste, piltide, e-mailide, päris paberkirjade ja niisama toimetustega… sest Härra Elukaaslane läks tennisemängu võitma. Eks see tähtis töö ju tahab ka tegemist. Ja õhtul läheme siis tähistama! Seda võitu! Mida tal veel ei ole! Aga tuleb!

___________________________________________

.. hmmm..  kui ma seda postitust kirjutama hakkasin, oli mul ikka tunne, et mul on nagu ühtteist öelda ka..tundub, et tegelt ikka ei ole vist, haha, lähen teen kuskil mujal tarka nägu nüüd.