Meie lollidekülas on ka kolm suuremat gruppi:

Prantslased – Erinevatel ajahetkedel 1-14 inimest. Nad olevat siin kunagi varem töötanud. Kui meie siia jaanuari alguses kolisime, siis neid siin polnud. Mingi hetk ilmusid nad kuskilt välja. Esialgu töötasid nad kuskil mujal ja lihtsalt elasid siin. Ametlikult oleks neid pidanud olema 8, aga mina loendasin neid kokku 14. Elutsesid nad siinsetes putkades, aga nende telklaager oli koguaeg mööda õue laiali. Lisaks arvasid nad, et kindlasti on väga normaalne enda telklaager Robi ja Ricky ukse ette üles panna. Ja kui ma ütlen ukse ette, siis ma mõtlen ka ikka ukse ette. Näiteks meeter uksest või nii. Ühel hetkel, kui siin enam mitte midagi muud peale prantslaste näha ei olnud, tuli kuskilt jutt, et Rob olevat põhikutile kaebamas käinud ja nüüd tohivad siin elada vaid need, kes üüri maksavad.. kokku 8 prantslast (haha, me küll üüri ei maksa). Prantslased ei räägi inglise keelt. Nad ei korista enda järelt. Ja neil on kõigest absoluutselt pohhui. Nad ei tundu kellelegi meeldivat, ka põhikutile mitte. Mingil hetkel said 5 prantslast ka meile tööle. Umbes samal ajal haihtusid siit need 3 prantslast, kes tööle ei saanud. Ja nüüdseks vist haihtusid nad kõik. Või läksid lihtsalt kuhugi puhkama. Loodame esimest. VÄGA.

Kanadalased – see grupp koosneb kahest kanadalasest ja ühest.. prantslasest. Nemad ilmusid oma telklaagriga siia umbes 2 nädalat tagasi ja tulid ka meile tööle. Esialgu vaatasime, et issand kui koledad inimesed. Siis vaatasime, et issand kui toredad inimesed. Ja nüüd ma ei oska enam midagi arvata, kuna nädalavahetusel oli meil nendega üks huvitav vahejuhtum. Millest räägin kunagi hiljem.

Shawn – kanadalane, kes näeb välja nagu Orlando Bloom. Orlando on vaieldamatult kõigi sõber. Ta tundub esmapilgul väga sõbralik ja siiras ja tore aga praegu ma kahtlustan, et ta on kõigiga just seepärast selline, et võib-olla läheb tal neid inimesi kunagi vaja.

Paula – kanadalane, kes näeb välja nagu.. ei taha öelda koledaid sõnu ühegi inimese kohta. Kui temaga rääkida, siis tundub ta täiesti mõistlik inimene ja seepärast ei saa ma kohe üldse aru, miks ta selline välja näeb. Ma ei tea.. ma vist pole kunagi kedagi sellist näinud.

Pascal – prantslane, kes hängib kanadalastega ja seepärast kutsume ka teda kanadalaseks. Ta on natuke ülbe ja imelik ja üritab algusest peale täiega rottida, et ise millegi eest maksma ei peaks.

Lehmad – kolmest grupist kõige normaalsemad. Vahepeal küll trügivad täiega maja ette ja situvad kõikjale ja käivad end vastu meie maja seinu sügamas (see kostab väga imelikult). Vaatamata sellele on nad siiski võrdlemisi tagasihoidlikud ja toredad.

*Lollideküla – mitte, et kõik siin lollakad oleks. Oh ei, nad on lihtsalt kõik omamoodi kiiksuga. Ja kuna selle koha nimi siin tegelikult on Lollara, siis sama hästi võiks see olla Lollala või Loll-Ala või lihtsalt Lollideküla.

Robert aka Rob aka Robbie aka Dad – arvatavasti kõige esimene inimene, keda lollidekülla tulles kohtad. Väga silmapaistev tegelane, kes tahab absoluutselt igas olukorras peaosas olla. Üliaktiivne – vähemalt üritab näida. Rob on 53 aastane, väga peenike vanamees, kellel igal vabal hetkel on ikka ja jälle õlu näpus. Rob on siinmail elanud juba 11 aastat ja terve aeg siinses farmis töötanud. Enne seda töötas Rob 22 aastat õhuväes. Armastab tihti rääkida sellest, kuidas ta tegelikult on viimase viie aasta jooksul kolm korda töölt ära tulnud aga igal korral on põhikutt talle ukse taha tulnud ja ta uuesti tööle palunud. Üldse armastab Rob rääkida väga tihti üle lugusid, mida ta juba vähemalt 25 korda rääkinud on. Kuna meil hakkab see juba vaikselt üle viskama, siis tihtipeale lõpetame tema lood tema eest ise, et ta ka ükskord aru saaks, et ta on seda kõike juba rääkinud. Robile meeldib väga hoobelda – küll sellega, et kõik backpackerid on talle alati lahkudes kingitusi jätnud, küll sellega, et tegelikult teab tema farmipidamisest kõike ja ka näiteks sellega, et just tema on tegelikult parim sõber meie põhikutt Andrew’ga. Rob on ka dj – ta laseb meile oma uhkest cd-makist muudkui ühe Meat Loafi albumi teise otsa. Ükskõik millest parajasti jutt, Rob teab enda arvates alati kõigest kõike (ka Eesti majanduslikust olukorrast, vaatamata sellele, et tal ei olnud varem sellest riigist õrna aimugi). Kui Rob natuke rohkem õlut joob, on temaga rääkimine võimatu – ta armastab monolooge pidada ja isegi kui püüad midagi sekka öelda, siis lämmatatakse su lause juba umbes teise sõna juures. Rob väidab, et kõik teised backpackerid on teda alati „dadiks“ ehk siis isaks kutsunud. ME keeldume seda tegemast ja siis ta solvub natuke. Peale selle on Rob vahel natuke rohkem kui lihtsalt kahtlane – meile rääkis ta, et ta poeg elab Darwinis, aga põhikutile, et Lõuna-Austraalias.. see vahe on mingi 3000 kilomeetrit. Tegelikult on Rob ka väga abivalmis ja sõbralik ning tema gängis tuleb alati käpp sees hoida, see tuleb siinmail väga kasuks. Lihtsalt, liigne agarus on ogarus, eksole?

Lionel – Lionel on natuke vähem silmapaistev vanamees, aga siiski piisavalt silmapaistev, et temast rääkida. Praeguse seisuga on ta minu siinsete vanameeste top 10s esimesel kohal. Lionel on väga konkreetne kutt – kui talle midagi ei meeldi, siis nii ta ka ütleb. Eriti ei meeldi Lionelile, kui inimesed ei saa inglise keelest aru, siis ta karjub nende peale ühte ja sama lauset nii kaua kuni nad aru saavad. Lionel töötab samuti farmis, kuigi tegelikult on ta juba pensionieas. Lionel armastab öelda, et tema ei tööta põhikuti jaoks, vaid enda jaoks, sest tema käib siis tööl kui ise tahab. Varem oli Lionel mehaanik, aga autod läksid nii keeruliseks ära, et ta ei jõudnud enam sammu pidada. Tegelikult Lionel siin ei ela, lihtsalt ta on igal õhtul platsis, et teha Robi gängiga mõned õlled. Kui küpsetada ilusaid, maitsvaid ja väga hästi lõhnavaid pirukaid ja saiakesi ja neid gängile pakkuda, siis Lionel keeldub viisakalt, sest ta ei taha oma õlut ära rikkuda. Iga kord kui Lionel näeb mind kuskil üksinda, siis ta küsib Maiksu kohta: „hey, where’s the big boss?“. Lionelil on ka poeg Darrel, kes temaga kaasas hängib ja kellest kahjuks ei saa pikemalt rääkida, sest ta oli autoõnnetuses mõnda aega tagasi ja ta ei saa mitte midagi aru ja teised ei saa temast mitte midagi aru. Kuigi kurjad keeled räägivad, et ta tegelt lihtsalt mängib lolli. Mulle meeldib Lionel, sest ta ei tao koguaeg rusikaga vastu rinda ja ei kire endale kiidulaulu, nagu Rob armastab teha. Olles näinud kui konkreetne võib Lionel olla teiste inimestega, siis on väga tore, kui ta meie käest käib ikka küsimas, et kuidas autoga läheb ja muud sellist. Lionel on praegu juba neljandat päeva haiglas ja kõik on natuke mures tema pärast, sest keegi ei tea täpselt mis toimub. Ja ei saa nagu ta pojalt ka küsida..

Calvin – Calvin on kutt, keda varemalt teate ehk Individualisti nime all. Calvin on juba natuke vanem mees (65) ja tema enam farmis ei tööta. Ta ikka ei liigu väga hästi ja on üldse siuke.. põduravõitu. Aga ega see ei takistanud tal siis õlle kulistada koos teistega. Kuni eelmise oktoobrini, kui talle tehti mingi operatsioon ja pärast mida tal enam vägijooki manustada pole lubatud. Nüüd limpsib Calvin pudelite viisi mingit rohelist sidrunijooki. Ei tea mina, on see sellest sidrunijoogist või mõnest muust asjast, aga miski on Calvini ajud vahepeal natuke pehmeks teinud. Muidu ta tundub täitsa selge mõistuse juures olevat, aga üks päev ta küsis meie käest, et kas me mäletame kui ta veel paks oli. Et see olevat olnud enne seda operatsiooni oktoobris. Hmm, ei oskagi nagu midagi vastata sellise asja peale.. „Kulla Calvin, me oleme siin ainult kolm nädalat olnud.“ ??? Calvinil on koer PJ, kes on kõigiga suur sõber. Ma ka teesklen, et olen temaga sõber, aga tegelt on ta ikka maruväga rotinäoga ja üldsegi, ma pole väga koerainimene. Lisaks on Calvinil kastmisvoolik ja muruniiduk ja reha ja labidas ja ta ikka üritab oma majaesist korras hoida.. mis kahjuks ei paista mitte ühestki otsast välja. Kahju on kohe, sest tõesti, mitte mingit muutust ei ole näha. Ei saa ju nagu tühja koha pealt öelda ka talle, et õu Calvin, nii ilus muru sul!

Ricky – et keegi asjast valesti aru ei saaks, ütlen kohe ära, et Ricky Robi gängi ei kuulu. Ricky on küll Robi kõige lähem naaber, aga mingil põhjusel nad vihkavad üksteist. Rob ikka imiteerib Ricky ukse poole tulistamist ja Ricky ei taha kunagi välja tulla kui Rob maja ees istub. Vaene Ricky, sest Rob istub koguaeg oma gängiga maja ees. Neile on lausa täpselt Ricky ukse kõrval diivan, kus nad hängivad. Ricky ei töötagi kuskil, nii et ma ei tea millest ta elab. Ja kuna ta kunagi kodust eriti välja ei pääse, siis ma ei tea tast üldse eriti midagi. Kui Robi läheduses ei ole, siis Ricky aktiveerub. Tahab kõigiga juttu rääkida ja ka oma kodust muusikat lasta. Ricky mõtleb, et kõik välismaalased on vist lollakad ja siis kui ta meiega räägib siis ta teeb seda alati liigutustega. Eile ta üritas kanadalasele selgitada (kelle emakeel on ka inglise keel), mismoodi purjetamine käib. Näitas kätega paati ja tegi tuule häält ja nii. Ükskord tuli Ricky meile õlledega ukse taha ja tahtis külla tulla. Korrutas muudkui ühte lauset „te olete kenad inimesed“. Õnneks ma olin juba voodis ja nii saime öelda, et läheme just magama. Ricky on väga kahtlane, ma kahtlustan, et tal on väike uhhuu pööningul.

Kunagi saate teada ka meie küla gruppliikmetest ehk siis neist kes alati karjaga liiguvad..

Ja et mitte eelmist positiivse laenguga postitust ära rikkuda, siis kirjutan sellest siin nüüd ja praegu, meie püha mäe jutustusest eraldi. Ega minu selgeltnägija võimed ei piirdunud siis ainult sellega, et meil sumps alt ära kukkus. Täna hommikul kui koju sõitma hakkasime, kaotasime tasapisi kuskil neljanda käigu… ja kolmanda. Ja nüüd me siis üritame pea 400km esimese ja teise käiguga sõita. Iga suurema künka pealt laseme vabakäiguga liugu ja muidu sõidame ilusti 50-ga. Eks me kõik hoia siin hinge kinni, et parem Hilja kui mitte kedagi ehk siis et äkki ikka jõuame koju selle autoga. Aga huvitavad linnaliiklused ja mäkketõusud ootavad meid veel järgneval sajal kilomeetril ees.

Ja nüüd siis oleme kodus. Oli tore sõit. 7h kõigest, vahepeal saime mäest alla isegi 120km sisse, nii kurb oli maha pidurdada..

Võtsin juba pikemat aega tagasi endale plaani vinguda, et ma tahan Cradle Mountain’i otsa minna. Kõik teised (Maik, Karmen, Jane) eelistasid minna randa või ühele saarele. Õnneks suutsin piisavalt palju vinguda ja võtsime reede õhtul ette teekonna 400 km kaugusele Cradle’ile. Enne seda jõudsin veel vinguda, et ma ei taha meie autoga minna, sest see niikuinii laguneb ära. Tahtsin minna tüdrukute autoga, mis on muidu samasugune nagu meil, aga kaks aastat noorem ja väga palju paremas seisus. Kahjuks ei olnud ma piisavalt veenev ja selle vaidluse võitis Maiks.

Kui olime umbes 100km sõitnud, selgus, et hoopis mina olen Selgeltnägija Nastja. Autol kukkus sumps alt ära. Noh, mis siis ikka.. sõidame edasi. Paar korda valesid pöördeid ja pimedas jõudsime lõpuks Middlesexi, kust pääseb Cradle’isse. Pliksid panid telgi üles ja meie magasime autos. Enne tegime veel väiksed õlled ja viinerisaiad :P

Hommikul ärkasime üles ja avastasime, et ilm on mäkke minemiseks kõige sitem üldse. Kassisime mingi kolm tundi autos ja mõtlesime, et mida kuradit me nüüd peale hakkame. Taevas oli täiesti pilves ja ümberringi oli lihtsalt über-udune, lisaks veel väga väga lõikav tuul. Lõpuks pakkisime end sisse, panin selga kolm pluusi, kaks pusa ja salli :D ja ikka oli jumala külm! Kummalisel kombel oli aga nii, et kui mäe jalamile jõudsime, avastasime, et seal on jumala selge taevas ja ilm ka kõvasti leebem. Pärast 10 minutilist tõusu koorisime juba kõik pusad maha.. ja ilma probleem oligi lahendatud.

Ausalt öeldes, ma ei uskunud, et see retk midagi sellist saab olema. Ja seda mäge jalamilt vaadates, ma ei uskunud, et sinna otse üldse ronida saabki, vähemalt mitte ilma kaljuronimisvarustuseta. Aga ära me selle tegime. Tõesti, mul ei ole sõnu selle kohta. Seepärast teen lühidalt, sest täit emotsiooni niikuinii sõnadega edasi ei anna. Las ta siis jääb minuga. Tegemist ei olnud kerge jalutuskäiguga.. tegemist ei olnud jalutuskäiguga üldse.. lõputõus.. oma 200 meetrit kõrgusesse tõusu, oli puhtakujuline ronimine, rippumine ja enda üles vinnamine. Ja kõige hirmsam seejuures oli asjaolu, et need hiiglaslikud kivirahnud ei näinudki nagu otseselt kuhugi toetuvat. Pärast mõnda huvitavat seika, nagu mulle keset hüpet salli näkku lendamine (mille tagajärjel ma keset hüpet kaotasin igasuguse nähtavuse), Jane kerge pisar (kus üks kohalik võttis vaevaks teda lohutada), ja paarikordset tunnet „ma ei saa siit alllllla.. ega üles..“, saime selle kõik siiski tehtud. See oli erakordne, see oli tõesti midagi nii erakordset, mille kohta ei saa öelda mitte midagi vähemat ega rohkemat kui AINULAADNE. Vähemalt minu elus.

vaata pilte ka.

Lubasin siin jah suure suuga Maiksu peatükki. Aga ma usun, et te kõik teate milline väljakutse on Herr Maiksu intervjueerimine.. ma ei tea, kuidas temalt vastuseid kätte peab saama. Tol õhtul ta üht-teist mulle isegi loetles, aga pooleli jäi meil see ettevõtmine.. siin ta nüüd on.. poolik tegelikult, lõppu sai vaid kõige olulisem lisatud.

Saunas istumist; tennist; papsiga ja maiduga male mängimist; lund; oma toas magamist.. oma suuuuures voodis; ema tehtud toitu; nädalavahetuse tunnet Palkus; metsas puude tegemist; lumelaua sõitmist; Lord of The Ringsi vaatamist koos sugulaste Mäesaludega; Nõvale minemist…kalale või piipu tegema Tantsujärve äärde, räigelt MÄRTI.