elu on eneseületus

Võtsin juba pikemat aega tagasi endale plaani vinguda, et ma tahan Cradle Mountain’i otsa minna. Kõik teised (Maik, Karmen, Jane) eelistasid minna randa või ühele saarele. Õnneks suutsin piisavalt palju vinguda ja võtsime reede õhtul ette teekonna 400 km kaugusele Cradle’ile. Enne seda jõudsin veel vinguda, et ma ei taha meie autoga minna, sest see niikuinii laguneb ära. Tahtsin minna tüdrukute autoga, mis on muidu samasugune nagu meil, aga kaks aastat noorem ja väga palju paremas seisus. Kahjuks ei olnud ma piisavalt veenev ja selle vaidluse võitis Maiks.

Kui olime umbes 100km sõitnud, selgus, et hoopis mina olen Selgeltnägija Nastja. Autol kukkus sumps alt ära. Noh, mis siis ikka.. sõidame edasi. Paar korda valesid pöördeid ja pimedas jõudsime lõpuks Middlesexi, kust pääseb Cradle’isse. Pliksid panid telgi üles ja meie magasime autos. Enne tegime veel väiksed õlled ja viinerisaiad :P

Hommikul ärkasime üles ja avastasime, et ilm on mäkke minemiseks kõige sitem üldse. Kassisime mingi kolm tundi autos ja mõtlesime, et mida kuradit me nüüd peale hakkame. Taevas oli täiesti pilves ja ümberringi oli lihtsalt über-udune, lisaks veel väga väga lõikav tuul. Lõpuks pakkisime end sisse, panin selga kolm pluusi, kaks pusa ja salli :D ja ikka oli jumala külm! Kummalisel kombel oli aga nii, et kui mäe jalamile jõudsime, avastasime, et seal on jumala selge taevas ja ilm ka kõvasti leebem. Pärast 10 minutilist tõusu koorisime juba kõik pusad maha.. ja ilma probleem oligi lahendatud.

Ausalt öeldes, ma ei uskunud, et see retk midagi sellist saab olema. Ja seda mäge jalamilt vaadates, ma ei uskunud, et sinna otse üldse ronida saabki, vähemalt mitte ilma kaljuronimisvarustuseta. Aga ära me selle tegime. Tõesti, mul ei ole sõnu selle kohta. Seepärast teen lühidalt, sest täit emotsiooni niikuinii sõnadega edasi ei anna. Las ta siis jääb minuga. Tegemist ei olnud kerge jalutuskäiguga.. tegemist ei olnud jalutuskäiguga üldse.. lõputõus.. oma 200 meetrit kõrgusesse tõusu, oli puhtakujuline ronimine, rippumine ja enda üles vinnamine. Ja kõige hirmsam seejuures oli asjaolu, et need hiiglaslikud kivirahnud ei näinudki nagu otseselt kuhugi toetuvat. Pärast mõnda huvitavat seika, nagu mulle keset hüpet salli näkku lendamine (mille tagajärjel ma keset hüpet kaotasin igasuguse nähtavuse), Jane kerge pisar (kus üks kohalik võttis vaevaks teda lohutada), ja paarikordset tunnet „ma ei saa siit alllllla.. ega üles..“, saime selle kõik siiski tehtud. See oli erakordne, see oli tõesti midagi nii erakordset, mille kohta ei saa öelda mitte midagi vähemat ega rohkemat kui AINULAADNE. Vähemalt minu elus.

vaata pilte ka.

3 thoughts on “elu on eneseületus

  1. Pille says:

    Mis ronimine! Imetlusväärne. Minul värisesid jalad juba Otepää seikluspargis. Väga kenad pildid!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s