Ja et mitte eelmist positiivse laenguga postitust ära rikkuda, siis kirjutan sellest siin nüüd ja praegu, meie püha mäe jutustusest eraldi. Ega minu selgeltnägija võimed ei piirdunud siis ainult sellega, et meil sumps alt ära kukkus. Täna hommikul kui koju sõitma hakkasime, kaotasime tasapisi kuskil neljanda käigu… ja kolmanda. Ja nüüd me siis üritame pea 400km esimese ja teise käiguga sõita. Iga suurema künka pealt laseme vabakäiguga liugu ja muidu sõidame ilusti 50-ga. Eks me kõik hoia siin hinge kinni, et parem Hilja kui mitte kedagi ehk siis et äkki ikka jõuame koju selle autoga. Aga huvitavad linnaliiklused ja mäkketõusud ootavad meid veel järgneval sajal kilomeetril ees.
Ja nüüd siis oleme kodus. Oli tore sõit. 7h kõigest, vahepeal saime mäest alla isegi 120km sisse, nii kurb oli maha pidurdada..
Ekskursioon mu sisekosmosesse 