Fitzroyst viis lõputu must maantee ja selle valged vööd meid Darwinisse. Aega võttis see kauem veel kui Tallinna linna ehitamine ehk siis üks terve päev (1500km). Darwinis olime ühe öö ja sealt lendasime juba läbi Singapuri ja Helsinki tagasi Eestisse.

Eesti aeg oli üks ütlemata tore ja kiire aeg. Need kolm nädalat lendasid nii kähku.. ja järsku oligi kõik jälle läbi. Aga mul on hea meel, et meil oli vähemalt see kolm nädalatki. Ma arvan, et ma ei hakka siin pikemalt kirjutama, mis me Eestis tegime.. te olite ju ise kõik kohal!

Taaskordne Eestist lahkumine kujunes kuidagi kurvaks sündmuseks. Pikemalt sellel ei peatuks, ei ole vaja endale siin ise kurba tuju põhjustada.

Lend Helsinkisse väljus isegi varem kui oleks pidanud ja seetõttu jäi meil kauem aega, et põhjanaabrite pealinna lennujaamas ringi vahtida. Uni oli juba koledasti peal ja üldse ei viitsinud oodata.

Finnairi lend Helsinkist Singapuri möödus üllatavalt kiiresti ja ei olnudki nii ebameeldiv, kui senised pikamaalennud olnud on. Oma roll oli vist selles, et kuna Maiksu kohal ekraan ei töötanud ja ta pidi filmide vaatamiseks üle vahekäigu kolima, siis sain mina pea terve lennu kahel istmel laiutada :) Uskumatu, aga magasingi vist täitsa 8 tundi! Isiklik rekord taaskord purustatud.

Singapuri lennujaam on igati uhke ja ilus, ainult netti tuleb tikutulega taga otsida ja jumal-teab-mis selleks kõik ära teha. Tüütu! Aga see eest on siin väga toredad lamamistoolid, kus igati mõnus lösutada :)

Seniste lendude ja ootamiste käigus olen siis suutnud juba ühe terve raamatu läbi lugeda – Justin Petrone „Minu Eesti 2“ – 350 lehekülge läks nagu lepase reega! Ega ta nüüd teab mis elumuutev kogemus ei olnud, aga igav ka kindlasti mitte!

Darwini lend lükati meil nüüd natuke edasi.. ametlikult pidime välja lendama 40 minutit tagasi ja uue aja järgi täpselt praegu. Tegelikult tuli aga lennuk suht alles sisse ja ma arvan, et nii pea ei lähe me veel kuhugi.

Aga egas midagi, tore oli teiega inimesed! Teinekord jälle!

Ma tean, et ma olen üks seesmiselt ussitanud inetu jõhkard, et teile juba poolteist kuud blogi pole kirjutanud. Või ma isegi ei tea kui kaua. Vaadake, kahjuks on elus lood nii, et kui on palju huvitavat ja põnevat käsil, ei ole kohe kindlasti aega seda kõike kirja, sest nii palju põnevat jääks ju tegemata, kui peaks vahepeal pool aega kirjutamisele kulutama. Samas on jälle vastupidi ka – siis kui midagi ei toimu, pressin teile siin täietsi mõttetutest sündmustest mingit imevärki välja :P Tegelikult asi muidugi nii hull ei ole, aga seda pean küll ütlema, et Fitzroys oli üks ütlemata põnev elu ja selle kõrvalt kirjutamiseks kahjuks aega ja energiat ei jätkunud. Elu tahab ju ometigi elamist!

Minu viimased seiklused Fitzroys kujutasid endast peamist tüdrukutega põõsaste vahel ninjarollide tegemist, jõel lohvidega allavoolu kulgemist, mudas hullamist, kalal käimist ja tööd.

Kuigi Fitzroy asub võsas on seal ometigi palju teha. Meie vabade päevade põhimeelelahutusallikaks oli jõgi. Praegusel hooajal seal eriti palju vett ei ole ja eriti mõnus on sellisel 35-kraadisel päeval lihtsalt keset jõesängi põlvist saadik vees hulpida. Veel toredam on sõita paar kilomeetrit ülesvoolu ja suurtel lohvidel või kummimadratsil mööda jõge alla kulgeda. Ja veel toredam on ennast liivamägedest alla otse jõkke rullida..  Ja veel toredam on.. veel toredam on tegelikult teha ükskõik mida, kui sul on toredad inimesed kellega koos seda teha. Mina leidsin küll endale ühe väga vahva tüdrukutekamba, kellega võiks kõiksugu lollusi koos teha. Sest mina olen tegelikult veel väike ja rumal ja mulle sobivadki praegu lollused paremini!

Meie lahkumise puhuks korraldasid mõned toredad inimesed kohtumised põhibossiga ja küsisid, kas võib erandkorras ühe väikese peo maha pidada ja öörahu natuke kaugemale edasi lükata. Toredal kombel suutsid nad kõik seda meie eest saladuses pidada. Väga vahva üllatus oli! Tracey küpsetas veel kõigi lemmikut cob loafi ja nii me siis sel viimasel õhtul seal vaikselt kulgesime. Lõpus kui meid oli lõkke äärde umbes 15 alles jäänud, pidasid kõik eriti armsad kõned meie kohta.  Ja siis tuligi aeg head aega öelda. Natuke nutsime tüdrukutega ja natuke nutsime veel ja siis natuke veel. Äraütlemata kurvad on need lahkuminekud! Eesti inimestega on teistmoodi, ma ju tean et nad jäävad alles sinna, kus nad alati on olnud.. aga siin kohatud inimestega on natuke teisiti, väheseid neid saab uuesti näha. Ja see kõik ei saa mitte kunagi olema sama.

Hommikul leidsin veel Tracey kirjutatud ülipika kirja, mida lugedes nutsin vist küll poolt teed Darwinisse. Kõige kurvem oligi oma väikseid ninjasid Breed ja Traceyt maha jätta. Ja Neili, kes oli nii võrratu boss ja sõber – inimene, kes isegi minusugusesse närvipuntrasse suutis alati rahu süstida.

Kuigi Fitzroys oli asju, mis mind mõnikord südamepõhjani vihastasid, armastan ma seda kohta ja neid inimesi vist aegade lõpuni. See aeg oli lihtsalt nii eriline. Ja nüüd on see läbi.

„If only you could make now last forever,“ Frank said on one of those nights while they lay on their backs watching a huge half-moon roar up out of the dark shoulders of the mountain.

„I guess that’s all forever is,“ his father replied. „Just one long trail of nows. And I guess all you can do is try and live one now at a time as good as you can without getting too worked up about the last now or the next now.“

 Nicholas Evans, The Horse Whisperer

 

Lodge’is on tötöajaid umbes 50 kanti. See on number mida siin koguaeg öeldakse, aga tegelikult arvan ma, et kui 10 neist ei ole nähtamatud, siis meid on tegelt umbes 40. Koosneme siis kuuest osast: juhtkond, reception (no kuidas sa ütled selle kohta eesti keeles? Registratuur? Nagu Haapsalu Haigla kõlab see ju :D), food and beverage (ehk siis baari ja restorani töötajad), köök, housekeeping (koristajad), maintenance (hooldustiim).

Juhtkond-kontor koosneb põhiliselt neljast inimesed, neile lisaks siis see nö veel suurem juhtkond, kes kohapeal ei viibi. Nemad kulgevad omaette oma kontoris ja on üldjoontes imelikud. Tellivad kohvi hommikuti ja kirtsutavad iga asja peale nina.

Registratuuris töötab neli inimest. Nende hulgas kolm pihvi ja üks kutt. Seal toimuvad kõiksugu huvitavad intriigid, sest üks sealsetest tüdrukutest on minu täitsa heaks sõbrannaks saanud (Bree), kes siis omakorda koolitab välja ühte uut käpard-tüdrukut ja kellel on omamoodi suhe oma kaastöötaja Tomiga.

Baari ja Restorani inimesi on meil terve peputäis ja rohkemgi veel. Põhimõtteliselt on nii, et täiskohaga on meid ainult neli + kaks manageri. Tegelikult oleks meil vaja umbes 7-8 inimest + managerid, aga neid ei võeta seepärast juurde, et kõik siinsed töötajad tahavad rohkem tunde teha ja nii käivadki teiste osakondade inimesed paar korda nädalas meil tööl, nii et graafikus on meil 12-15 nime tavaliselt. Mõlemad meie managerid on väga normaalsed ja mõistlikud inimesed. Kaks kaastöötajat on natuke napakad ja ebausaldusväärsed, aga see ei tähenda et nad väljaspool tööd täitsa toredad poleks. Üks neist nimelt ei viitsi eriti tööd teha (ja siis peab see kes temaga koos tööl on, kaks korda rohkem rabama) ja teine on lihtsalt natuke mentaalselt ebastabiilne. See eest on kolmas tüdruk täitsa tore tegelane ja jällegi täitsa heaks sõbraks saanud mul.

Köök on kõige intrigeerivam osa kogu sellest seltskonnast. Köök koosneb eranditult (aga kaks erandit siiski kinnitavad reeglit) idiootidest. Nad kõik arvavad, et nad on jumala kingitused maailmale või aariarass või ise jumalad või vähemalt selle koha bossid. Ja neil ei ole mingi probleem ka seda välja öelda. Peakokk on meil eriti närvihaige, lapsik idoot, kes arvab, et on täiesti normaalne inimeste peale karjuda.

Hooldustiimis on neli liiget – nende boss Dean on ka üks normaalne persoon, kes tegelikult ei ole üldse bossy ja kes kuulab suht kõike mida inimestel öelda on. Üks hooldustiimi meestest, kes on umbes 50, on siin suhtes ühe 20ndates asiaadiga. Nad on natuke veider paar.

Housekeepingus on kokku umbes 13 inimest. Housekeeping koosneb veel kolmest eraldi osakonnast – pesumaja, nõudepesijad ja koristajad. Suur osa neist on asiaadid.. Nad on äärmiselt rõõmsameelsed inimesed. Housekeepingu kõige suurem boss on äärmiselt tore inimene, kõik väiksemad bossid-järelvaatajad on natuke natsid.

Üks ühe-mehe-meeskond on meil veel – turva. Turvamees on meil Felix ja tema on pärit Zambiast. Väga tore tegelane. Peale selle, et tal on maailma kõige väiksemad kõrvad, on ta täiesti normaalne persoon.

Mõtlesin, et kirjutan teile natukene oma tavalisest tööpäevast baaris. Baar avatakse kell 12, mis tähendab, et mina pean tööl olema kell 11.30. Tavaliselt loivan siis umbes 11.20 ajal kohale, teen kohvi ja hakkan vaikselt tegutsema. Pean terrassile tassime kõiksugused sildid (teate küll, need kolmnurksed, mis jalgade peal seisavad), mis jutustavad sellest, mis riietega tohib baari tulla. Lisaks pean korda panema ka terrassi lauad- toolid, mis eelmisel õhtul on veidike koomale tõstetud. Panen välja tuhatoosid, prügikastid ja muu seesuguse. Baaris sees panen valmis kassad, puhastan baarileti, täidan jääkaevud, kõiksugu kastmekausid, nugade-kahvlite topsid ja muu seesuguse.

Tavaliselt kestab minu „hommikune vahetus“ 11.30-15.30. Selle aja sisse väga palju kliente enamasti ei mahu, seetõttu olen hommikuses vahetuses alati üksinda. Põhimõtteliselt teenindan siis kliente ja kui kliente pole, siis teen kõiksugu muid asju. Avamisest kuni kella 2ni pärastlõunal on meil lubatud müüa ainult keskmise kangusega alkoholi ehk siis kõike, mis ei ole kangem kui 3,5%. Seda siis seetõttu, et aborigeenid ennast kohe keset päeva pildituks ei saaks tõmmata. See on suht kõige ebamugavam osa baaris töötamise juures – kõik need alkoholipiirangud. Turistid enamasti ei saa nende vajalikkusest aru ja elavad selle siis minu peal välja. Nagu ma saaks sinna midagi parata.

Kõige esimene asi, mida hommikuti teen, kui juba baar avatud on, on arve esitamine juhtkonnale. See on siis see arve, mille nad saavad igal hommikul nende jookide eest, mis töötajatele igal päeval ette nähtud on. Enamjaolt jääb see umbes 150-250 dollari vahele.

Üldjoontes teenindan kliente, pakume lõunasööki kella 12st kuni 5ni. Mu isiklik lemmik on kanapeekoniburger, mida siis ohtralt kõigile soovitan. See on lihtsalt maailma parim burger!

Kui kliente ei ole, tegelen veidi paberimajandusega, teen väikestviisi inventuuri (üritan silma peal hoida, mis hakkab otsa lõppema ja mida peab tellima), koristan, täidan külmkappe (meil on selline suur külmruum, mille vahesein on siis viis erinevat külmkappi, mis avanevad baari ja mis põhimõtteliselt koguaeg jookidega täidetud peaks olema), süstematiseerin asju (siin on mõned asjad ikka väga ligadi-logadi, näiteks eelmisel nädalal korrastasin laos kõik veini riiulid ära, lasin sellest sildipüstolist uued sildid välja, joonistasin tumbajumbadele isegi kaardi selle kohta, kus on restorani veinid ja kus baari omad, et jumala pärast õhtuti kakluseks ei läheks, kui kogemata restorani veini võtad ja neil seetõttu vein enneaegselt otsa saab).

Kõiksuguste muude ülesannete hulgas olen õppinud vahetama õllevaate, mis nende kraanidega külge ühenduvad, kust siis vaadiõlut lastakse. Lisaks oskan nüüd vahetada ka  neid karastusjookide kaste, mis otse püstolist tulevad, kõiksugu erinevaid jooke valmistama ja INIMESTEGA SUHELDA. See on ikka täielik müsteerium, kui palju austraallased baaris olles ühe teenindajaga jutustada tahavad! Tulevad üksi baari, istuvad leti äärde maha ja vähemalt kolm tundi ongi sisustatud.

15.30-17.30 on mul paus, millega tegelikult mitte midagi peale hakata ei ole ja mille ma parema meelega veedaks tööl. Kell 17.30 lähen siis uuesti tööle. Selleks ajaks on meid seal vastavalt päevale juba 3-6. Kõige kiirem aeg algabki umbes kell 6. Siis siblime nagu väiksed putukad-mutukad seal ringi, kakleme köögiga (see on lihtsalt lõputu sõda teenindajate ja köögi vahel, comes with the territory) jne.

Õhtu lõppedes hüüame välja viimased joogid, mis tähendab siis, et klientidel on umbes 15 minutit aega, et tellida oma viimased joogid. Pärast seda võivad nad veel baaris istuda, aga põhipoint on see, et me saaks kassa ära teha. Kui inimesed on oma viimased joogid tellinud, siis lähen mina kontorisse ja teen kassad ja kõik ülejäänud koristavad baari. Ööseks peame kõik alkoholikapid lukku panema ja riiulitel olevad alkoholi lattu viima, kuna abokutid üritavad siia ikka aeg-ajalt sisse murda. (välja toome selle alkoholi siis alles pärast kella kahte päeval, siis kui jälle kanget alkoholi müüma tohib hakata. Sellega seoses on meil veel selline reegel, et ühtegi jooki ei tohi müüa nö. on rocks, ehk siis paljaid shote ja lihtsalt jääga alkoholi osta ei saa. Alati peab olema kokteil – see on siis jälle üks osa neist alkoholipiiranguist). Kassade tegemine võtab mul tavaliselt umbes pool tundi kuni tund (oleneb kui palju käkke päeva jooksul kokku on keeratud) ja tavaliselt lõpetan umbes siis kui viimased inimesed on just baarist lahkumas ja saamegi värgi lukku ära panna.

Minu esimene tööpäev oli üks kiiremaid päevi baaris. Põhimõtteliselt oli siis tegemist sellise suurüritusega nagu State of Origin, mis on iga-aastane jalkamäng New South Walesi ja Queenslandi vahel ja mida siis suure kisa saatel telkust vaadatakse. Suht kõige hullem õhtu maailmas, mida oma esimeseks tööpäevaks saada. Väga kiire, väga segane ja väga vali. State of Origin toimub kolmes osa, iga kolme nädala tagant toimub üks mäng. Nüüdseks on siis kõik kolm mängu mängitud ja juba kuuendat aastat järjest võitis Queensland. Finaalmängul tegin ka paar videot sellest, milliseks muutub baar, kui see täitub keskealiste jalkafännidega, kellest suur osa kannab ka oma tiimi särke ja karjub täiest kõrist kogu mängule kaasa. Tegelikult väga vahva kogemus!

Üks huvitav osa siinsest baarikultuurist on see, et juuakse mingeid müstilisi (peamiselt mittealkohoolseid) jooke, millele on täitsa mingid omaette nimed välja mõeldud. Mõtlesin, et räägin väheke lähemalt neist.

Shandy – Shandy on segu lahjast õllest ja limonaadist (Sprite. Sprite ongi siin põhimõtteliselt tuntud nime all limonaad. Kui tellitakse limonaadi, siis mõeldakse selle alla Sprite’i). Seda joovad tavaliselt vanainimesed, kellele meeldib õlu maitse, aga kes ei taha purju jääda. Ma ei kujuta ette, mis mul viga peaks olema kui ma tahaks sprite’i õllega segada.

Lemon, Lime and Bitters – See on siis selline segujook, mis koosneb limonaadist, laimisiirupist ja sellisest väga kibedast-hapust vürtsijoogist, millel on ka tibake alkoholi sees, aga kuna seda pannakse sinna umbes 4-8 tilka, siis seda alkohoolse joogina ei käsitleta. Seda joovad siis jällegi vanainimesed. Üldse on siin väga kombeks igalepoole siirupit hulka panna.

Lemon Squash – See on siis selline limonaadisarnane asi, mida põhimõtteliselt saab osta purgis nime all „lift“ või lasta otse püstolist. Põhimõtteliselt maitseb nagu see kibe sidrunifanta, mis meil kunagi müügil oli. Väga hapu, kibe, mõttetu jook. Põhitarbijad taaskord vanainimesed.

 

Dead Lizard (surnud sisalik) – Pool klaasi coca-colat, pool klaasi sprite’i ja väike törts vaarika siirupit. Seda joovad lapsed. Kusjuures, need nimed ei ole mingid meie välja mõeldud vaid need on täitsa üldtuntud nimetused üle riigi. Mõnel pool on osadel jookidel küll veidi teistsugused nimed, aga põhimõtteliselt on nad ikkagi suht igalpool olemas.

Siis on meil veel sellised joogid nagu Snakebite ja Firestarter, mis on ka põhimõtteliselt mingit karastusjookide-siirupite segud, aga ma ei hakka täpsemalt detailidesse laskuma. Põhimõtteliselt tellitakse nii cocat kui sprite’i kõikvõimalike siirupitega. Lisaks juuakse ka palju soodavett siirupiga. või siis kõike segamini.

Alkohoolsetest jookidest on põhilised õlled ja kolm head sõpra Jack, Johnnie ja Jimmy. Valged inimesed joovad kõiksugu õlusid, abod peamiselt kahte. Kusjuures nende kahe õlle nime nad ei vaevu ütlema, ütlevad vaid „punane purk“ või „roheline purk“. Jack, Johnnie ja Jimmy on siis teadatuntud Jack Daniels, Johnnie Walker (Eestis ütleme peamiselt Red Label vist?!) ja Jim Beam. Nende puhul öeldakse siin tõesti ainult eesnimi, vastavalt siis kas Jack, Johnnie või Jimmy.

Veine on meil restorani ja baari peale kokku umbes 50-60 erinevat (ei ole kunagi üle lugenud). Need on siis need veinid, mis on meil veinikaardil kirjas. Lisaks on meil veel terve hunnik tagavaraveine, mida kasutame siis kui õiged otsa saavad (siinkandis on selle kauba tulemisega natuke keerulised lood). Õllesid on meil umbes 30 vist, lisaks veel need purgijoogid, kus juba valmis koksid on (peamiselt jälle Jack, Johnnie, Jimmy, lisaks veel rummikoksid, viinakoksid jne). Peale nende valmisjookide teeme ka ise kokse. Erinevat kanget alkoholi on meil umbes 40-50.

Üldiselt on baaris tore, mulle väga meeldib. Ja tegelikult hakkab mulle see koht ka järjest rohkem meeldima, sest raha siin põhimõtteliselt ei kulu ja nii mõnedki head sõbrad on tekkinud. Aga kahjuks ei kesta mitte miski igavesti..