praegu oli eile

Ma tean, et ma olen üks seesmiselt ussitanud inetu jõhkard, et teile juba poolteist kuud blogi pole kirjutanud. Või ma isegi ei tea kui kaua. Vaadake, kahjuks on elus lood nii, et kui on palju huvitavat ja põnevat käsil, ei ole kohe kindlasti aega seda kõike kirja, sest nii palju põnevat jääks ju tegemata, kui peaks vahepeal pool aega kirjutamisele kulutama. Samas on jälle vastupidi ka – siis kui midagi ei toimu, pressin teile siin täietsi mõttetutest sündmustest mingit imevärki välja :P Tegelikult asi muidugi nii hull ei ole, aga seda pean küll ütlema, et Fitzroys oli üks ütlemata põnev elu ja selle kõrvalt kirjutamiseks kahjuks aega ja energiat ei jätkunud. Elu tahab ju ometigi elamist!

Minu viimased seiklused Fitzroys kujutasid endast peamist tüdrukutega põõsaste vahel ninjarollide tegemist, jõel lohvidega allavoolu kulgemist, mudas hullamist, kalal käimist ja tööd.

Kuigi Fitzroy asub võsas on seal ometigi palju teha. Meie vabade päevade põhimeelelahutusallikaks oli jõgi. Praegusel hooajal seal eriti palju vett ei ole ja eriti mõnus on sellisel 35-kraadisel päeval lihtsalt keset jõesängi põlvist saadik vees hulpida. Veel toredam on sõita paar kilomeetrit ülesvoolu ja suurtel lohvidel või kummimadratsil mööda jõge alla kulgeda. Ja veel toredam on ennast liivamägedest alla otse jõkke rullida..  Ja veel toredam on.. veel toredam on tegelikult teha ükskõik mida, kui sul on toredad inimesed kellega koos seda teha. Mina leidsin küll endale ühe väga vahva tüdrukutekamba, kellega võiks kõiksugu lollusi koos teha. Sest mina olen tegelikult veel väike ja rumal ja mulle sobivadki praegu lollused paremini!

Meie lahkumise puhuks korraldasid mõned toredad inimesed kohtumised põhibossiga ja küsisid, kas võib erandkorras ühe väikese peo maha pidada ja öörahu natuke kaugemale edasi lükata. Toredal kombel suutsid nad kõik seda meie eest saladuses pidada. Väga vahva üllatus oli! Tracey küpsetas veel kõigi lemmikut cob loafi ja nii me siis sel viimasel õhtul seal vaikselt kulgesime. Lõpus kui meid oli lõkke äärde umbes 15 alles jäänud, pidasid kõik eriti armsad kõned meie kohta.  Ja siis tuligi aeg head aega öelda. Natuke nutsime tüdrukutega ja natuke nutsime veel ja siis natuke veel. Äraütlemata kurvad on need lahkuminekud! Eesti inimestega on teistmoodi, ma ju tean et nad jäävad alles sinna, kus nad alati on olnud.. aga siin kohatud inimestega on natuke teisiti, väheseid neid saab uuesti näha. Ja see kõik ei saa mitte kunagi olema sama.

Hommikul leidsin veel Tracey kirjutatud ülipika kirja, mida lugedes nutsin vist küll poolt teed Darwinisse. Kõige kurvem oligi oma väikseid ninjasid Breed ja Traceyt maha jätta. Ja Neili, kes oli nii võrratu boss ja sõber – inimene, kes isegi minusugusesse närvipuntrasse suutis alati rahu süstida.

Kuigi Fitzroys oli asju, mis mind mõnikord südamepõhjani vihastasid, armastan ma seda kohta ja neid inimesi vist aegade lõpuni. See aeg oli lihtsalt nii eriline. Ja nüüd on see läbi.

„If only you could make now last forever,“ Frank said on one of those nights while they lay on their backs watching a huge half-moon roar up out of the dark shoulders of the mountain.

„I guess that’s all forever is,“ his father replied. „Just one long trail of nows. And I guess all you can do is try and live one now at a time as good as you can without getting too worked up about the last now or the next now.“

 Nicholas Evans, The Horse Whisperer

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s