Plaanisime tüdrukutega juba mõnda aega piparkooke teha. Tegime kõvasti eeltööd (mis väljendus selles et ma paar korda nädalas korrutasin ‘peaks ikka selle piparkoogitaigna retsepti välja otsima’), ostsime asjad, olime elevil.. ikkagi Austraalias ja piparkoogid ja tainast pole kuskilt saada ja siin ei ole väga popp ja siis tuleb õige jõulutunne ja ja ja ja nii edasi ja tagasi. Läksime siis Ikeasse piparkoogivorme ostma (sest kust mujalt sa ikka otsimist alustad, kui mitte Skandinaavia poest) ja vahi-vahi, ennäe imet, müüvad teised ka piparkoogitainast! No tore teadmine, pärast seda kui me kõik nelgid ja kardemonid ja-jumal-teab-mis kokku olime ostnud.
Igatahes, tegime ikkagi ise taigna! Mõnna oli. Põhipihv, kes väitis et tema piparkooke üldse ei söögi (mitte mina), on täna terve päeva suhkrulaksu all veetnud (tänu meie väga ohtrale glasuurikasutusele) ja piparkoogid on juba peaaegu otsas.
Nii, ennemuiste olen siin kõiksugu Hansusi ja Gretesid kokku lubanud (ja muid muinasjutte). Mõtlesin siis, et teen ühe sellise ‘lihtsa elu’ postituse ja jagan nats igapäevaseid tegemisi ja pilte.
Siit nüüd siis tuleb selle kellaga kaasaskäiv jalgratas..
Kirjutasin mõni aeg tagasi, et panime endale väikse taimeaiakese kasvama.. Nüüdseks on sellest juba tuhat aastat ja 14 päeva möödas – 18 asjast läks kasvama tervelt 15! Osad neist küll mitte väga edukalt. Nüüdseks on nii mõnigi asi hakanud vaikselt kollakat tooni võtma, kaldun arvama et seda siinse kuumuse pärast. Meil eriti varjulisi kohti ka ei ole, nii et suht paljude meie taimedest on päevad läbi lauspäikese all.
Talvisel aal olime palju tubasemad kui praegu ja nii sai selle viimase seitsme kuuga, mis siin majas oleme elanud, ikka hulganisti raamatuid loetud. Ise ei saanud arugi, et neid raamatuid nii palju kogunenud on.. kuni täna neid maja pealt kokku korjama hakkasin. Tegelt neid peaks vist isegi rohkem olema, aga nagu raamatutega ikka – kõikseparemad lähevad ju vahel jäädavalt rändama :(
Nüüd on Maiksul hakanud natule rohkem aega tekkima ja ilmad on ka superilusaks läinud, nii et nüüd oleme linnas taidlemise asemel looduslapsed jälle! Oh kohe hea on olla kui linnast välja saab.. lihtsalt juba see autoga maanteel olemise tunne – vabadus! Paar korda oleme käinud surfamas ja snorgeldamas, lisaks veel niisama rannas ilulemas.
Adelaides on see täitsa tore, et võrreldes põhjapoolsemate osadega, on siin suvel täitsa kaua valge (Eestis olijad nüüd naeravad selle peale) – kuni poole üheksani lausa! See tähendab seda et kui mul kell neli tööpäev lõppeb, saab veel täitsa vabalt midagi teha! :) Nii olemegi käinud näiteks pärast tööpäeva veel surfamas või snorgeldamas. Esimene surfamine läks meil ikka suht aia taha, väljas oli ikka päris tormine ilm ja vesi ka megakülm. Nagu korralikud turistid kunagi, paneme me ju ilma kalipsodeta ka! (mitte enam kauaks :D) Aga pisiku saime jälle sisse ja nüüd elevust kui palju :)
Ühel teisel tööjärgsel päeval käisime Noarlungas snorgeldamas. Ei ole küll teab mis ‘maailmakuulus reef’, aga reefsellegipoolest ja uudistada on nii mõndagi. Lisaks sellele on see nii ägedalt kalda lähedal, saab põhimõtteliselt mööda silda riifini kõndida ja sealt lihtsalt sulps vette karata. Kalu ja värke ikka on, nii et täitsa tore elamus :)
Vahepeal tegime kodus väikse mereanniõhtusöögi – no võiks küll lõpmatuseni süüa seda stuffi. Nomnomnomnomnom. NOM.
Paar nädalat tagasi käisime natuke oma uut autot katsetamas – ei ole küll päris 4WD see masin meil (pigem AWD), aga natuke ikka jaksab mütata ka. Leidsime ühe ranna, kus ülevalt mäe otsast tuleb suht lühikese maaga tuleb tee alla randa – vaated olid megailusad ja no kängurusid oli rohkem kui näpuga näidata jõudsime. Nägime reaalselt selle ka ära kuidas väike känguru emale kukrusse ronib – no nii sujuvana ma seda küll ette ei kujutanud kui see reaalsuses oli! Täiesti uskumatu vaatepilt..
Samal päeval leidsime ka uue ja uhke ranna nimega Second Valley. Esialgu tundus küll selline väike lihtne laheke, aga pärast mõningast seiklemist lõpetasime hoopis mingite päris kõrgete kaljude otsas, kust avanes täitsa tore vaade helesinisele veele ja kaljude otsast alla ookeani sulpsavatele inimhingedele. Üks hülgeke andis ka rahus minna ja.. no enam paremaks minna ei saanud.
Päeva lõpetuseks leidsime veel ranna, kus saab autoga sõitu (mis minu jaoks on ikka täielik turn-on, no ei ole paremat kohta autosõiduks olemas!). Muidugi suutsime seal kuidagi politsei tähelepanu äratada, kes tuli meid kiiruse ületamise eest noomima. Aga õnneks selle noomitusega asi piirduski ainult.
Eelmisel nädalal hakkasime vaikselt mõtlema, et tahaks ikka vähe asjalikumalt surfata ja sebisime buddy Pauli, et läheks koos ühel hommikul kuhugi lainetesse müttama. Kui siis järeldusele jõudsime, et varahommikul on kõige paremad lained ja et kõige parem rand Adelaidest u 100km kaugusel, seega – kõige lihtsam oleks kohapeal telkida :) Mõeldud-mõeldud, ajasime kamba kokku (noh, et telkimine ka ägedam oleks) ja sõitsimegi alla lõunasse Waitpinga Campgroundile. Kokku saime umbes 15 inimest ja oli ikka täitsa tore õhtu. Meie võlusime auto jälle liikuv-voodiks ja kõik oli nagu ennevanasti, kui need kaks Eestimaist rändurit veel vabade hingedena Austraalia metsikuid radu tallasid. good old times indeed.
Järgmisel hommikul magasime veits sisse, aga noooooooo.. mis sellest! Sõitsime siis veits kaugemale algajatele sobivamasse randa ja surfamine võiski alata! No enam paremat randa algajana tahta ei oleks osanud, white waterit väga pikalt ja laine murdub ikka väga mitmes järgus. Üle kolme tunni müttasime seal.. tulemuseks – üliväsinud kehad, soolase vee üledoos, jõhkralt ära põlenud näod ja väga väga väga väga väga rahulolevad hinged! TORE!
Aga ega sellega ei saanud siis me päev lõppeda – edasi kulgesime jälle Second Valleysse, kus siis erinevad inimesed erinevaid seiklusi-sekeldusi sooritasid. Vigurhüpped kaljudelt, snorgeldamine koopasuudmetes (no ei julgend sisse minna), päris-päris koopasukeldumine, niisama õlunaadi nautlemine jne. Selle eelviimase kohta panen lõppu video ka.. natuke raske aru saada sealt mis toimub, aga loodan et midagi ikka jagate ära..
Õhtul tulime meile ja tegime väikse filmimaratoni. Couchsurferid olid meil ka, nii et rahvast rohkem kui tube :) No meeldib vahel harva selline segasummasuvila. Järgmisel päeval käisime veel kalal ja kui ilm kehvaks keeras, tegime meil jälle lebolaagri – madratsid maha, filmid peale ja Indiast söögikütet ka karbiga kaasa :)
Õhtuti olen päris palju jalutamas käinud.. tore on õues. hängida. mängida.
Nüüd homsest kolib meile natukeseks kolm eestlast sisse, vahepeal päris pikalt tube välja ei rentinud. Ei tea ise ka miks, kuulutus oli koguaeg üleval, aga kunagi kirjadele vastata ei viitsinud.. ja ma ei tea, lihtsalt ei läinud käima see asi.
Nendega oleme siis nüüd see nädal natuke hänginud – rannas ja metsas ja peol käinud. Kolmapäeval käisime veits rannas, neljapäeval võtsime nad endaga iganädalasele peole kaasa ja reedel tegime kohustusliku loodustuuri. Kohustusliku selles mõttes, et nad alles laekusid Austraaliasse see nädal ja siis läksime tsekkisime nendega kõik koaalad ja kakaduud ja kängurud otse looduses ära. Päris edukas trip oli ja ma olen wildlife stalkerina juba päris osav. Päris äge on nii, et tead kuskohast ja millisest metsast pead mingit looma otsima ja siis endalegi üllatuseks reaalselt leiadki selle looma! :D Koaalat õnnestus isegi rahulikult meist mõne meetri kaugusel maas kõndimas näha ja kängurusid luurasime-jälitasime ikka päris kaua, nad ei olnud meist peaaegu et üldse häiritud, täitsa lähedale võis minna :)
Maiksu koolivaheajani on ainult kolm nädalat jäänud. Kõik tunnid on nüüdseks lõppenud ja tuleb veel ainult neli eksamit ära teha ja siis ongi kolm kuud suvevaheaega!! Iga päev räägime mitu korda sellest ja no ei jõua ära oodata enam!
Nii näeb välja elu, kui targad lapsed ühte väga mahukat raportit peatükk haaval kokku panevad.
Ekskursioon mu sisekosmosesse 