Plaanisime tüdrukutega  juba mõnda aega piparkooke teha. Tegime kõvasti eeltööd (mis väljendus selles et ma paar korda nädalas korrutasin ‘peaks ikka selle piparkoogitaigna retsepti välja otsima’), ostsime asjad, olime elevil.. ikkagi Austraalias ja piparkoogid ja tainast pole kuskilt saada ja siin ei ole väga popp ja siis tuleb õige jõulutunne ja ja ja ja nii edasi ja tagasi. Läksime siis Ikeasse piparkoogivorme ostma (sest kust mujalt sa ikka otsimist alustad, kui mitte Skandinaavia poest) ja vahi-vahi, ennäe imet, müüvad teised ka piparkoogitainast! No tore teadmine, pärast seda kui me kõik nelgid ja kardemonid ja-jumal-teab-mis kokku olime ostnud.

Igatahes, tegime ikkagi ise taigna! Mõnna oli. Põhipihv, kes väitis et tema piparkooke üldse ei söögi (mitte mina), on täna terve päeva suhkrulaksu all veetnud (tänu meie väga ohtrale glasuurikasutusele) ja piparkoogid on juba peaaegu otsas.

rohkem pilte siin.