Ahhaa, Ahhaa, mul selge on A!

Muidu vabal ajal oleme siis sellist tavalist linnaelu elanud.. laupäevahommikul kohvikus käinud ja niisama peale tööd rannas kajakaid chipsidega toitnud ja linna peal töllerdanud ja tööd teinud ja tööd teinud ja koolis käinud ja kodus õppinud. Maiksul see semester on nüüd koolis päris intensiivne olnud (eelmine oli vist kõige lebom üldse ja jättis petlikult mulje, et nüüd ongi edasi äkki lihtsam), nii et temal väga palju aega enam olnud ei ole. Aga natuke ikka pigistab kuskilt välja ja saame vahel midagi toredat koos teha. Ja isegi kui palju aega ei ole, siis püüame ikka mõne hommikusöögi kuskil kohvikus või massaazhi mõnes salongis tema tihedasse ajakavasse ära paigutada. Või käime kinos. Või söömas… ma ei tea kas asi on minus või tundub nagu meie elu keerleks ümber söögi?! :D

Nendel päevadel kui Maiksul pole aega minu meele lahutamiseks ja mul tagaaias lamamisest kopp ees on, otsin endale tegevust mõne sõbranna seltsis. Näiteks ühel toredal laupäeval käisime Maarjaga ratastega Bel Airis (Tegelt Maiks viis autoga ära sinna meid, aga see selleks! :D Ma poleks elu sees rattaga sealt mäest üles saanud, terve nädal oleks seda ratast mingi 15 kilomeetrit järjest ülesmäkke lükanud ja ohkinud seal). Igatahes, läksime siis ratastega sõitma ja koaalasid otsima ja piknikku pidama. No ma ausalt ei tea mis mul arus oli kui seeliku ja kingadega sinna kohale ilmusin. See viga sai õnneks kohe karistatud ka, kui esimese künka otsas varbast terve kopsikutäie verd väljutasin. Ei tegelt, see oli suht normaalne, eriti arvestades et me olime ratastega läbi mingi imeväikse tunneli roninud ja need jumal teab kuhu kaasa vedanud ja kõik mööduvad inimesed meid niikuinii nagu poolearulisi vaatasid. Kahepeale kokku tegime siis salvrätikust ja suitsupakikilest (mitte minu omast!) ja patsikummist mulle ühe uhke tohterduse ja seiklus võiski jätkuda. Imekombel oli see tohterduse nii hea, et see ei läinud isegi mustaks ja rõvedaks järgneva kuue tunni jooksul, haha! Vaatasime seal siis koaalasid ja surnud sisalikke ja moslemeid ja gallasid ja nautlesime niisama.. oli üks selline keskmisest toredam päev ühesõnaga.

Minu jaoks kõige meeldejäävamaks seikluseks osutus aga hoopis see, et minu ratas ei tahtnud ikka Maarja omaga võrreldes üldse edasi minna. Ma pidin isegi mäest alla väntama! Korra käis küll peast läbi, et äkki autos transportides läks kuskil midagi paigast, aga ega ma peale sellise pealiskaudse kontrolli midagi väga ellu seal ei viinud. Vahepeal kiskus küll kole raskeks, aga Eesti naine on tantsulõvi, nii et pole siin vinguda midagi, tuleb ikka lakka loopides ja möirates edasi rühkida. Koju jõudes enam nii lõvi ei olnud. Kõige vähem lõvi olin sellel hetkel kui pärast 35 kilomeetrist üles-alla “rattasõitu” teatas Maiks mulle teatava uhkusega hääles, et mul olla esipidur kogu see aeg peal olnud.

Elu ongi üks ilmatuma suur õppetund. Seekord õppisin siis seda, et ei tasu ilma meheta kodust üldse välja minna.

 

Sportlane võib olla ta!

Üks minu väga vingetest sünnakinkidest sõbranna Maarjalt oli see, et käisime koos footyt vaatamas. Footy näol on siis põhimõtteliselt tegu rugby taolise spordialaga, mis on siis siinkandi üks populaarsemaid spordialasid. Ametlikult on selle nimi Australian Rules Football (aussie rules) ja kohalike sõnul tal midagi rugbyga väga pistmist ei ole.. aga noh, meile eestlastele on need kaks ikka rohkem sarnased omavahel kui footy ja korvipunumine, nii et tõmban ikka paralleeli rugbyga, loodan et tulihingelised spordifännid suudavad mulle selle andestada.

10612784_10152695742602866_5024123073948220419_n

Väga palju täpsemalt ma sellest mängust rääkida ei oska, kui siis ehk nii palju, et mõlemal meeskonnal on platsil 18 mängijat, kelle elu eesmärk on pall platsi ühes servas (mõlemal võistkonnal oma servas) asuvate pikkade valgete postide vahelt läbi lüüa. Poste on kokku neli, kui keskelt läbi lööd palli, siis saad kuus punkti ja kui kummaltki poolt äärest, saad ühe punkti. Mängijad võivad palliga joosta, seda sööta ja jalaga lüüa. Nii mõnedki reeglid selles mängus on sarnased ükskikute reeglitega korvpallis ja jalgpallis – näiteks ei tohi palliga niisama mööda platsi ringi udutada, vaid peab seda teatud vahemaa tagant põrgatama (15 meetrit). Samuti on kasutusel näiteks 50-meetri “penaltid”, mida kutsutakse nii öelda “vabalöökideks”, mille saab endale teenida vastaspoole füüsilise vea tõttu (näiteks õlgadest kõrgemale “ründamine”) ja kindlasti mõnel hea põhjusel veel, mida mina praegu kahjuks ei tea.. Mäng ise on võrdlemisi füüsiline, ikka korralikult lennatakse üksteisele sisse. MIngeid kaitsmeid selles mängus ei kasutata, nii et tihtipeale lõpetavad mängijad oma karjääri võrdlemisi tõsiste vigastuste tõttu. Mäng ise toimub üüüüratu suurel ovaalil, kus mehed jooksevad ühe mängu jooksul keskmiselt maha umbes 8-10 kilomeetrit.

20140921_145435
Mäng mida meie vaatamas käisime oli meie osariigi liiga finaalmäng, kus omavahel võtsid mõõtu Port Adelaide ja Norwood ning pealtvaatajaid oli ligikaudu 45 000. Täiesti omaette elamus on olla sellisel väljakul 45 000 hullumeelsega, kes teevad selliseid hääli, mida mina varem kuulnudki ei ole. Ovaal ise pidavat olema üks selle riigi parima “heliga” ovaale, mis on sihtotstarbeliselt nii ehitatud, et heli ülihästi leviks. Ja leviski, nii hästi lausa, et tegemist oli täiesti ebainimliku häälega! Istusime seal kahekesi särasilmil ja ei jõudnud seda lärmi ära imestada. Täiesti ainulaadne kogemus! Ja nii põnev oli vaadata, kuidas inimestele tõesti näis korda minevat, mis need 36 venda seal väljakul selle ühe laperguse palliga jändavad!

Imekombel olid meil veel sellised piletid, millega sai ovaali ülemisse otsa ka minna ja ei pidanudki all pööbli seas istuma. Haha, nali. Tegelt käisime ikka suht terve selle ovaali läbi.. Maarja meil väikestviisi “hoonete-huviline”, nii et pool aega taidlesime lihtsalt seal maja peal ringi :D

Igatahes – üks ütlemata äge kogemus ja kindlasti tahaks millalgi veel minna! Selleks aastaks sai küll hooaeg läbi aga see eest peaks iga hetk krikett hakkama, mida ka kindlasti vaatama plaanin minna. Kuuldavasti võib üks kriketimäng kesta kuni viis päeva järjest – ei tea kas ma peaks siis töölt vabaks võtma viieks päevaks kohe või lihtsalt arvutiga seal tribüünil istuma?

Need kes tahavad vaadata, kuidas ennast aussie rules footballis vigaseks saab joosta, võivad alloleval videol klikata.

Ma olen jälle 22!

Aga minul oli vahepeal sünnipäev! Tavaliselt ei oska ma enda sünnipäevaga midagi peale hakata.. nii ka sel aastal.. lükkasin seda otsust edasi mingi mustmiljon aastat – inimesed muudkui küsisid ja küsisid, et mida ma tahan teha ja mina ei suutnud otsustada. Kuni lõpuks asjade käik tegi otsuse minu eest – kui tavaliselt võin oma töökohustusi liigutada ja painutada nii kuidas ise heaks arvan, siis just sünnipäeval kuhjus järjest üks viivitamatut tähelepanu vajav asi teise otsa. Minu esialgsest plaanist “varem” lõpetada sai siis nii palju asja, et veel poole seitsme ajal õhtul tegin kontoris tööd, haha.

Kaheksa ajal läksime aga siiski paari sõbra ja Maiksuga välja sööma. Käisime Pressis – siinkandi üks “hipimaid” söögikohti, kus selline moodne seltskond keha kinnitamas käib, haha. Tegelt ta mingi supereriline koht ei olegi, lihtsalt selline keskmisest pubist natuke toredam. Söögid on seal ka natuke teistsugused – see on seesama koht kus mõned kuud tagasi lambaajusid söömas käisime.

Pärast õhtusööki võtsime kingituseks saadud Steven der Horsti shokolaadikoogid ühes ja läksime juba tuttavasse sünnakohta – Windy Pointi. Eelmisel aastal käisime ka täpselt sealsamas kohas täpselt sest samast shokolaadikohast ostetud kooke söömas mu sünnipäeval. Teevad need võlurid ikka häid kooke küll seal Steveni juures (no päriselt on ka üle mõistuse hea!)

Sel aastal oli supertore üllatus Eestist kohe päris mitu pakki saada! Meil on nüüd reaalselt KILODES Eesti komme ja shokolaadi ja maiustusi! Ja minul veel hunnik meigitooteid! Aitäh teile kõigile kes nii nunnult meeles pidasid! Ja kõigile neile ka, kes helistasid või sõnumi saatsid või kõneposti laulsid või lihtsalt kuidagi meeles pidasid. Enamus pakid ja tervitused jõudsid suht õigel ajal, nii et oli ikka täitsa sünnatunne! :)

Deep Creek

Eile käisime Maiksuga jälle väikestviisi matkal. Seekord Adelaidest umbes tunnikese sõidu kaugusel asuvas Deep Creekis. Tegemist sellise mägise ookeaniäärse rahvuspargiga, mis teiste ümberkaudsete parkidega võrreldes väga populaarne ei tundugi. Võib-olla sellepärast, et rajad on seal nõks raskemad, võib-olla sellepärast et ookeanile ligipääs on pea võimatu või võib-olla hoopis sellepärast, et suurele enamusele pargist autoga ligi ei pääse. Oleme seal pargis ennegi käinud – natuke üht 4WD rada sõitmas, aga tookord me väga kuhugi matkama ei jõudnud, nii et nüüd mõtlesimegi, et oleks aeg see viga parandada. Valisime rajaks 10.4 kilomeetrise “ringraja”, mis koosneb neljast suurest mäest üle ronimisest, kahest jõeületusest (sama jõgi), ühest ookeanikülastusest, miljonist ilusast vaatest ja jõuab siis esimese mäe otsa tagasi. Lisaboonusena saime kaasa ühe maovaatluse. Aga sellest hiljem.

IMG_4497

IMG_4501

IMG_4509

 

Kuigi kaardi ja legendi peal oli kirjas,  et “oi kui raske rada ja kui sa ikka väga heas vormis ei ole siis sa sured ära sinna”, siis eriti tõsiselt me seda ei võtnud. Me millegipärast ei võta kunagi neid silte eriti tõsiselt.. kuigi enamjaolt need tagantjärele mõeldes on ju täitsa õiged (välja arvatud raja läbimiseks kuluv aeg, need on kirja pandud vist linnuvaatlejaid arvestades). Igatahes, sildil oli kirjas, et aega läheb selle raja läbimiseks 7 tundi. Me siis muigasime omaette, et 10.4 kilomeetrit ja 7 tundi – eelmine nädal oli ju ka silt öelnud et 7 tundi, aga tookord oli rada 18km. Mine nüüd võta kinni, mis sa seal järeldama peaksid. Igatahes, valget aega veel 4.5 tundi ees, otsustasime ikka ära proovida.

IMG_4517

IMG_4520

IMG_4535

IMG_4547

IMG_4550

Mõtlesime et teeme esimese laskumise – 3.2 km – ära ja kui on koleraske rada siis tuleme sama teed mööda tagasi ja ei tee tervet ringi. Jõudsimegi suht ruttu tehtud selle, aga rada ise oli nii järsk, et ma küll sama teed mööda tagasi ei tahtnud minna. Lihtsalt kuna selline tunne oli, et kui teistpidi on ainult mingi 4 kilomeetrit rohkem, aga vähemalt uus koht, mitte sama rada, siis ei ole ju mõtet juba nähtud teed mööda tagasi minna. Ja muidu mängis oma rolli ka see, et olime just seal laskumisel üht ilmatuma suurt Brown Snake’i (no tõlkes võiks öelda Pruun Madu, aga tegelt ikka ei võiks ka, sest niimoodi tõlkimine on nõme). Igatahes, tegemist ühe päris mürgise isendiga ja kuigi me muidu vabal ajal väga foobikud ei ole, siis sellistes kohtades paneb ikka mõtlema küll, et kuidas me selle olukorra lahendaks – kui üks meist saaks hammustada, peaks teine jooksma tagasi auto juurde + sõitma autoga kokku umbes tund aega enne kui levisse jõuaks ja siis peaks veel abi ootama ja terve see aeg teine piinleks mingites kogu keha halvavates lihaskrampides üksi kuskil metsas. Hakkas natuke õudne küll. Kusjuures, kohtumine maoga oli ka huvitav… ma olin juba mingi pool tundi Maiksu ees kõndinud, kui täiesti lampi ühel hetkel jäin sekundi pealt seisma ja ütlesin Maiksule et mine mööda, ma tahan sust pilti teha selle ookeani taustal. Ja samal hetkel kui Maiks oli must just mööda astunud ütles ta lihtsalt jumala rahulikult umbes midagi taolist nagu “mine pekki, brown snake”.. lihtsalt umbes kahe-kolme sammu kaugusel sellest kohast, kus ma esialgu seisma jäin. Selle kõige peale tõmbas peategelane juba meetrikese jagu võssa ära, aga sealt saime teda ikka edasi vaadata. Tekkis kohe mitu küsimust, kõik teemal “mis siis kui ma oleks lihtsalt edasi kõndinud?”. Vahtisime seal siis kahekesi nõutude nägudega seda madu ja oma paljaid jalgu (no kes see siis ikka pikkade pükstega metsa läheb eks, haha!), kuni lõpuks härra peategelane kuhugi põõsaste vahele uttu tõmbas ja me edasi saime liikuda.

IMG_4574

IMG_4597

IMG_4619

IMG_4629

 

Natuke aega veel arutasime seda intsidenti, aga siis pakkisime lihtsalt oma peadesse pahad mõtted ära ja otsustasime ülejäändu matka edasi nautida. Alla ookeani äärde jõudes kohtasime ühte toredat perekonda – umbes 50-60ndates abielupaar oma poja ja tema naisega. Supertempokad matkajad oli oma vanuse kohta ja ülitugevad ka, need tõusud ja laskumised seal ei ole lihtsate killast. Hästi sõbralikud indiviidid olid – jaurasime nendega erinevatel teemadel jupp aega. Siis tegime väikese pikniku all jõesuudmes ja oligi aeg edasi liikuda.

Esimesed tõusud oli põnevad – tuli ikka korralikult kõiki nelja jäset kasutades kive mööda üles ronida. Püüdsin alla tagasi mitte väga palju vaadata, muidu oleks kolehirmus hakanud. Kahjuks jäi ülevalt pilt tegemata, sest arvasin et kindlasti läheme veel kõrgemale ja tulevad veel paremad vaated… tegelt läksiem hoopis teise mäe taha peitu, niiet seda kõige järsemat tõusu ja allpool looklevat jõge pildile ei saanudki.

Ülejäänud matk möödus üht tõusu teise järel võttes. Oli päris raske, aga samas väga põnev. Nägime jälle üht Blue Tongue sisalikku ja mitut känguru, käisime läbi ühe kose juurest ja tegime lõpus isegi ühe lisajooksu. Mõnna oli, väga mõnna.

IMG_4655

IMG_4663

Õhtul koju jõudes natuke ikka lugesime Internetist, mida maohammustuse puhul peale hakata. Tegelikult me neid väga tihti ei kohta (no kokku kogu selle aja peale mis me Austraalias olnud oleme, alla kümne korra ma arvan… ja me ju käime suht palju võsas!) ja kõige hirmutavam ei ole mitte see hammustus ise (sest vastumürk on on lihtsasti kättesaadav), vaid fakt et tihtipeale olemetäitsa kahekesi tundide kaugusel tsivilisatsioonist ja telefonilevist. Ja reaalsuses teame mõlemad, et tegelikult ei maksa neid karta – enamasti põgenevad nemad juba ammu enne kui sa neid märgatagi jõuad. Lihtsalt nüüd edaspidi püüame natuke oma varustust täiendada abivahenditega, mis seda vähetõenäolist juhtumit veelgi enam vältida aitaks. Või kui tõesti juhtub, siis leevendust tooks. Vot nii! Aga ärge teie kartke, nad tegelikult on sama harvad nähtused siin kui kopra nägemine Eestis! Millal te viimati mõnda nägite?IMG_4676

Kokapreili

Nagu te võib-olla juba olete aru saanud – mulle meeldib süüa teha. Igasugu asju, suuri õhtusööke, lihtsaid hommikusööke, lõunavõikusid ja salateid, jooke, kooke, maiustusi. KÕIKE. Kõige rohkem meeldib mulle asju taldrikule sättida.. ja väikseid “lisakomponente” teha iga suurema söögi juurde. No lihtsalt meeldib. Nii väga meeldib et tihtipeale on toit jahtunud selleks ajaks kui ma asjade taldrikule sättimisega valmis saan.

Ma mingil põhjusel eriti pildistada ei viitsi kui süüa teen. Ei teagi miks, need minu jaoks nagu kaks erinevat hobi… ei viitsi vahepeal keset söögitegemist hakata iga kolme liigutuse järel käsi pesema ja kuivatama ja valgusi sättima ja pilte tegema.. seepärast on mu söögipildid tavaliselt ainult lõppproduktist ja siis ka telefoniga tehtud.

Nüüd eile tegin vutti ja kuna Triin oli huvitatud rohkem vaatlemisest kui kaasategemisest (ja Maiks oli üldse huvitatud arvutiekraani lähivaatlustest), siis sain tema pilti tegema panna, jee! Eelroaks oli meil siis vutimunad prosciutto, maitsevõi ja murulauguga; põhiroaks brie ja sinihallitusjuustu ning seentega täidetud vutt, hernepüree pistaatsiapähklitega, kitsejuustu ja mangoga täidetud grillitud tomatid ja rukola, kirsstomati ja mango salat. Uhh, see oli nüüd küll üks pikk suutäis. Kui ma vaid igakord saaks kuidagi pildid tehtud, siis oleks palju rohkem millest kirjutada ka. Ehk edaspidi.

Juba puhtalt vuti kontidest ja sisikonnast puhastamine võttis oma tund aega. Ja vähemalt mitu YouTube’i videot.

IMG_4337

IMG_4341

IMG_4358

IMG_4346

IMG_4393Sinihallitusjuustu, brie ja valgeveinikastmes seentega täitmine

IMG_4407

IMG_4375

IMG_4412

IMG_4419

Kummalisel kombel osutus kõigi sööjate lemmikuks hoopis midagi muud kui vutt – peaauhind läks kitsejuustu ja mangoga täidetud tomatitele ja teise koha auhind pistaatsiapähklitega hernepüreele.

IMG_4451

IMG_4456

IMG_4484

Vutimunad keetsin kahjuks natuke üle – oleks umbes 30 sekundit vähem tahtnud. A sest pole midagi, jälle üks õppetund juures :)

IMG_4485

IMG_4487

Lõppprodukt :)