Üks minu väga vingetest sünnakinkidest sõbranna Maarjalt oli see, et käisime koos footyt vaatamas. Footy näol on siis põhimõtteliselt tegu rugby taolise spordialaga, mis on siis siinkandi üks populaarsemaid spordialasid. Ametlikult on selle nimi Australian Rules Football (aussie rules) ja kohalike sõnul tal midagi rugbyga väga pistmist ei ole.. aga noh, meile eestlastele on need kaks ikka rohkem sarnased omavahel kui footy ja korvipunumine, nii et tõmban ikka paralleeli rugbyga, loodan et tulihingelised spordifännid suudavad mulle selle andestada.

Väga palju täpsemalt ma sellest mängust rääkida ei oska, kui siis ehk nii palju, et mõlemal meeskonnal on platsil 18 mängijat, kelle elu eesmärk on pall platsi ühes servas (mõlemal võistkonnal oma servas) asuvate pikkade valgete postide vahelt läbi lüüa. Poste on kokku neli, kui keskelt läbi lööd palli, siis saad kuus punkti ja kui kummaltki poolt äärest, saad ühe punkti. Mängijad võivad palliga joosta, seda sööta ja jalaga lüüa. Nii mõnedki reeglid selles mängus on sarnased ükskikute reeglitega korvpallis ja jalgpallis – näiteks ei tohi palliga niisama mööda platsi ringi udutada, vaid peab seda teatud vahemaa tagant põrgatama (15 meetrit). Samuti on kasutusel näiteks 50-meetri “penaltid”, mida kutsutakse nii öelda “vabalöökideks”, mille saab endale teenida vastaspoole füüsilise vea tõttu (näiteks õlgadest kõrgemale “ründamine”) ja kindlasti mõnel hea põhjusel veel, mida mina praegu kahjuks ei tea.. Mäng ise on võrdlemisi füüsiline, ikka korralikult lennatakse üksteisele sisse. MIngeid kaitsmeid selles mängus ei kasutata, nii et tihtipeale lõpetavad mängijad oma karjääri võrdlemisi tõsiste vigastuste tõttu. Mäng ise toimub üüüüratu suurel ovaalil, kus mehed jooksevad ühe mängu jooksul keskmiselt maha umbes 8-10 kilomeetrit.

Mäng mida meie vaatamas käisime oli meie osariigi liiga finaalmäng, kus omavahel võtsid mõõtu Port Adelaide ja Norwood ning pealtvaatajaid oli ligikaudu 45 000. Täiesti omaette elamus on olla sellisel väljakul 45 000 hullumeelsega, kes teevad selliseid hääli, mida mina varem kuulnudki ei ole. Ovaal ise pidavat olema üks selle riigi parima “heliga” ovaale, mis on sihtotstarbeliselt nii ehitatud, et heli ülihästi leviks. Ja leviski, nii hästi lausa, et tegemist oli täiesti ebainimliku häälega! Istusime seal kahekesi särasilmil ja ei jõudnud seda lärmi ära imestada. Täiesti ainulaadne kogemus! Ja nii põnev oli vaadata, kuidas inimestele tõesti näis korda minevat, mis need 36 venda seal väljakul selle ühe laperguse palliga jändavad!

Imekombel olid meil veel sellised piletid, millega sai ovaali ülemisse otsa ka minna ja ei pidanudki all pööbli seas istuma. Haha, nali. Tegelt käisime ikka suht terve selle ovaali läbi.. Maarja meil väikestviisi “hoonete-huviline”, nii et pool aega taidlesime lihtsalt seal maja peal ringi :D

Igatahes – üks ütlemata äge kogemus ja kindlasti tahaks millalgi veel minna! Selleks aastaks sai küll hooaeg läbi aga see eest peaks iga hetk krikett hakkama, mida ka kindlasti vaatama plaanin minna. Kuuldavasti võib üks kriketimäng kesta kuni viis päeva järjest – ei tea kas ma peaks siis töölt vabaks võtma viieks päevaks kohe või lihtsalt arvutiga seal tribüünil istuma?

Need kes tahavad vaadata, kuidas ennast aussie rules footballis vigaseks saab joosta, võivad alloleval videol klikata.