Eelmisel nädalal tuli täitsa lampi mõte minna ronima ühte nendest seintel ronimise sisehallidest. Hommikul ärgates tuli selline mõte ja selleks ajaks kui Maiks töölt koju jõudis oli mul juab kõik planeeritud. Maiks vahetas siis käbe riided ja juba läksimegi :) Koht asus meilt kodus umbes 20 minutilise autosõidu kaugusel ja terve see aeg Maiksul polnud õrna aimugi kuhu me lähme. Kuigi ta ise muidugi väidab, et ta arvas algusest peale. Ma ei tea kuidas sellist asja arvata on võimalik hehe :D

Koht ise oli hästi tsill – ei midagi uhket, selline pigem veits päevi näinud. Rahvast oli suht vähe, tundus, et enamik kohalolijatest oli selline pigem sage külaline seal. Esimese kümne minutiga tehti meile siis ohutuskoolitus ja õpetati ronimisvööd- ja köisi kasutama. Tegelikult tuli mulle üllatusena, et siin Austraalias kus ohutusega on aegajalt ikka korralikult üle pingutatud, lasti pärast lühikest loengut ja paari läbimängu meid täitsa iseseisvalt sinna teineteist turvama. Etteruttavalt võib öelda et ma paar korda ikka jõnksutasin Maiksul seda allatulemist nii et tal hakkas natuke hirmus. Kogemata noh :D

Aga ronida oli äge! Esiteks on seinad päris kõrged ja nii on see kõrgustesse pürgimine üksi on juba päris närvekõditav. Teiseks on osad rajad ikka päris keerulised ka, peab jaksama ennast korralikult seal seina najal hoida. Mõned mingid “teistsugused” asjad on ka – näiteks mingid postid ja redelid mille otsa saab ronida ja ka näiteks üks selline moodustis-küngas, mille ümber on matid maas ja saab ilma julgestuseta ronida. Lähipäevil lähme tõenäoliselt veel :)

Suure kurvastusega pean nentima, et kuigi suhtlen paljude inimestega igapäevaselt eesti keeles, siis eesti keeles kirjutamine hakkab natukene kehvakeseks jääma. Otseselt ma arvan vigu ei tee, aga jutt ei ole üldse sorav ja tundub kuidagi kohmakas. Laused ei ole enam minulikud ja ma tunnen ennast kuidagi imelikult sellist pikemat juttu kirjutades. Peab. Rohkem. Harjutama.