Kui me veel Airlie Beachil elasime ja ma fish & chipsis töötasin, sõin enam-vähem kuus kuud peaaegu iga päev scallopeid (kammkarbid) ja krevette. Ja austreid sõime ikka ka suht tihti (tervitused Marenile ja Omarile, kui teie külas käisite sai ikka terve aastakogus ära söödud!). Eestis olles ootasin just seda scallopitega taaskohtumist nagu väike laps ootab jõuluvana. Sellest peale kui Adelaide’i jõudsime, olen neid siis igaltpoolt taga ajanud, aga tuleb välja, et Adelaide ei ole nii mereanni-sõbralik koht, kui nad end välja reklaamivad. Mõistliku hinnaga ja sügavkülmutamata scallopeid ei ole eriti lihtne leida. Kuni selle ilusa päevani kui avastasin, et meie kodust 3 minutilise jalutuskäigu kaugusel on päris suur mereannipood. Kolmapäeval käisin seal siis esimest korda… ja tahtsin terve poe tühjaks osta. Terve ühe päeva pidid need hõrgutised siiski ootama, sest kolmapäevaks oli meil ju kinnominek kokku lepitud. Aga oi kui siis neljapäev tuli ja ma ära ei jõudnud oodata, millal Maiks töölt-koolist koju jõuab.. terve päev olin ülielevil. Ja oi, see oli seda ootamist väärt! Maiksul oli kõht suht tühi, aga kui austrite söömise lõpetasime, siis sinna juurde tehtud salat (sest ega meil neid austreid nüüd nii palju ka ei olnud et kõhu ainult neist täis saaks) ei sobinud talle kohe üldse süüa. Rikub söögielamuse ära noh, mis sa teed! Ja kusjuures muidu sööb Maiks salatit väga hea meelega. Tol õhtul lihtsalt ütles, et pärast neid austreid ei paku see salat eriti huvi :D