Teisipäeva õhtul sõitsime siis Mackaysse Marenile ja Omarile järgi. Ilm oli ikka väga kehv, ainult sadas ja sadas. Kui me nad peale võtsime oli õues ikka must ja pime öö ja väga vihmane pealekauba. Ei ole vist kõige Austraalialikum esmakogemus :P Esimesed kaks ööd pidid nad kahjuks meie elutoa madratsil magama, aga sealt edasi said nad täitsa oma toa :) Endal on ka tore niimoodi külalisi vastu võtta, kui saab neile täitsa oma magamistoa ja vannitoa anda!

Järgmisel päeval käisime natuke ringi sõitmas. Näitasime Marenile ja Omarile ümberkaudseid sadamaid ja randu. Käisime natuke poodides ka :) Ja Maiks viskas ühe vana kookospähkliga meile ühe värske kookspähkli ka puu otsast alla, mida siis nö. lõunasöögiks nosisime. Õhtul käisid Maiks ja Omar kalal ja me Mareniga ranna ääres jalutamas :) Päris pikaks kujunes see jalutuskäik, aga väga vahva oli. Õhtul vajusime kõik suht vara ära, Marenil ja Omaril vist ikkagi veel reisiväsimus ja .. meil lihtsalt uni :P Ühe hetkel otsustasime siiski üles ärgata ja veits plaane paika panna, jaurasime vist mingi peaaegu kaheni öösel.

Neljapäeval oli Ailenil koolis üks selline nö. „lõpuüritus“, kus tema oli siis tollel päeval restoranis peakokk ja meie kõik saime sinna sööma minna. Kuna meil oli selline tore viiene laud ja kõik said erinevad söögid, siis saimegi lõppkokkuvõttes absoluutselt kõik asjad menüüs läbi proovida. Väga tore kogemus ja sai palju erinevat sööki söödud! Sealt sai alguse Omari (ja hiljem ka Maiksu) suur armastus Kilpatrick austrite vastu, mis tegelikult mul juba ammu Austraalia-päraste asjade tutvustamise listis olid, sest olin neid ise töö juures proovinud. Need on siis sellised ahjus küpsetatud austrid, kastme ja peekoniga.

Pärast restorani läksime koju ja hängisime natuke niisama. Ühel hetkel otsustasime minna Shute Harbourisse ja väikse pikniku teha. Sõime jälle kõhud mõnusalt täis :) Poisid käisid kalal ka :) Ja kui sel päeval juba üleüldiselt õgimiseks läks, siis läksime koju ja tegime veel 26 austrit ja nö. „lõhebruchettasid“. Ja kooki ja lauamänge ka :) See oli üks väga suur söögipäev meil… nagu tegelikult senini ka kõik ülejäänud olnud on. Asi on nimelt selles, et minul on olemas selline väike nimekirjake kõikidest toitudest, mida ma tahaksin et Maren ja Omar proovida saaksid siin olles. Kõige puhul ei olegi tegemist otseselt Austraalia asjadega, vaid pigem nagu lihtsalt mingite asjadega, mida meie siin harjunud oleme sööma ja mida samas Eestis peaaegu mitte kunagi ei söö.

Järgmise päeva hommikul kell 9 tuli meile järgi Terry, kes töötab Montes Reef Resortis ja kelle kaudu oli meil reserveeritud väikene päevatripp jetidega. Sõitsime siis umbes kolmveerand tundi ühte pisikesse asulasse nimega Hydeaway Bay, mis on muust asustusest ikka võrdlemisi eraldatud. Seal ootas meid ees meie tuurigiid Scott, kes meile ikka enne minekut korralikult sõnad peale lugeda üritas :P Sõitsime siis nii, et kahekaupa jeti peal. Pikalt-pikalt saime mööda rannaäärt ja ookeanil sõita, kuni lõpuks jõudsime ühe jõe peale. Kui ookeani peal oli suhteliselt ükskõik, et kas kukud vette või mitte (mis siis et seal on haid ja meduusid ja vaalad ja hiiglaslikud merekoletised ja Neptuun jnejnejne), siis jõe peal see väljavaade mulle väga ei meeldinud, sest seal oli ikkagi sogane ja krokodillid pidavat ka ootama, et keegi turistidest vette sulpsaks (ise ühtegi ei näinud.. ei krokodilli ega turisti).  Tore osa jõe peal sõitmises oli see, kui läksime sellise pisikese ja käänulise lisajõe peale ja seal sai ikka korralikult kurve võetud. Tagasitulles sain mina ka ikka selle masinaga rallida ja vot see oli alles äge kogemus! Giid isegi lõpus ütles, et ma olen vist natuke hull peast. Ühel heal hetkel kui juba peaaegu tagasi olime jõudmas, vaatasin selja taha ja oh üllatust, oh üllatust! Maren ja Omar hulpisid mõlemad oma jeti kõrval vees :D Mingi valemiga õnnestus neil mõlemil jeti pealt maha kukkuda mingis kurvis :) Maren veel ütles, et ta algus arvas, et ta kukkus üksinda… seda aga ainult nii kaua kuni Omar talle pähe kukkus.

Pärast jetituuri sõime resorti restoranis lõunat ja hakkasimegi tagasi sõitma. Selline mõnus väsimus oli kontides, et kodus otsustasime Mareniga mõlemad magama minna ja Maiks ja Omar läksid jällegi kalale. Me ärkasime siis ka umbes kahe tunni pärast üles ja hakkasime ennast väljaminekuks valmis sättima. Poisid tulid ka vahepeal tagasi ja kadusid kohe jälle – seekord pokkerit mängima. Meie valmistumine võttis aga päris kaua ja kui poisid umbes kaks ja pool tundi hiljem tagasi tulid, siis me ikka veel valmistusime. Ühel hetkel jõudsime ikka välja ka – käisime mu töö juures ja klubides-baarides, ühel hetkel nägime poisse ka jälle. Ja siis jälle kaotasime nad ja siis jälle leidsime .. McDonaldsist. Millegipärast lõppevad kõik meie väljaskäimist McDonaldsiga :D Ma seekord mäkki isegi ei jõudnud, sest rääkisin töökaaslasega, aga ühe juustuburgeri sain ikka :) Mille nelja töökaaslasega ära jagasin, nii et igaüks ühe ampsu sai :) Aga väga tore õhtu oli, tantsisime ja jutustasime ja taidlesime niisama ringi :)

Eile oli siis väikest viisi pohmakapäev – sõitsime Bowenisse randa. Horseshoe Bay rand on selline väike hobuserauakujuline rannake, kus keskel on liiv ja äärtes suured kivimürakad. Päevitasime ja ujusime ja magasime ja tsillisime niisama. See oli esimene normaalse ilmaga päev selle aja jooksul kui Omaren siin on olnud, nii et nautisime seda täiega. Õhtul  kodus valmistusime oma roadtripiks, tegime natuke snäkke ja vaatasime filmi Austraalia. Mulle väga meeldib see film, ka teist korda oli täitsa hea vaadata :)

Üldkokkuvõttes olid sellised rahulikud päevad Airlies meil. Ilmad olid ikka suht kehvad ja me väga ei tahtnud ka kohe esimestele päevadele midagi väga planeerida. Et oleks nii öelda aklimatiseerumise aeg ka.

Aga nüüd.. nüüd oleme teel. Täna hommikul hakkasiem Airlie Beachilt sõitma ja ja ja ja ja ja ja ja ja eks siis tagantjärele kirjutab, mis meil sest ettevõtmisest sai.

Tsutsufrei väiksed mikid!

Pildid on seal kus alati :)