Nonii-nonii! Pühapäeval sõitsime siis Airlie Beachilt Mission Beachi. Teele jäi meil ka vana hea Little Crystal Creek, kus sel aastal oli natuke rohkem inimesi, kui eelmisel (eelmisel oli 0 persooni peale meie enda). Poisid siis taaskord hüppasid igaltpoolt alla ja igalepoole sisse ja võtsid üldse kõigest viimast. Mina piirdusin seekord ainult ühe väikse basseinikesega.. ei meeldinud mulle see vihmutav ilm ja palju rahvast eriti. Maren ikka suutis ühest kohast alla ka hüpata :)

Pärast Little Crystal Creeki sõitsime siis Mission Beachi, täpsemalt Bingil Baysse. Esimene pool tundi otsisime siis oma maja.. täiesti valest asulast :D Tagantjärele tegelikult päris naljakas. Lõpuks siis leidsime üles – nunnu pisike tegelane oli! :)

Järgmisel hommikul hängisime siis kõigepealt basseini ääres, mängisime palli ja olime niisama puhkuselainel. Päeval käisime natuke Mission Beachi poodides ja rannas. Poisid lasid paar päeva enne Bowenist ühe rugby palli rotti ja loopisid seda seal rannas :) Pärast tegime kodus jällegi ühe söögiorgia. Täiesti käest ära on meil see söömine läinud, enamjaolt kolmekäigulised õhtusöögid jne :D Ahjaa – päeval nägime täitsa oma aia piirmail patseerimas üht kaasuari, keda loetakse üheks agresiivsemaks linnuks/loomaks Austraalias, kuri, suur ja hirmuäratav lind, väga-väga pikkade küüntega, selline keskmiselt 150-160cm pikk. Antud isendist pilti ei saanud aga hiljem ühes loomapargis tegin – vaadake sealt kust alati.

Teisipäeva varahommikul startisime siis Tullysse, kus oli meid ees ootamas üks suur parvetamisseiklus. Kuidagi tobe on seda „parvetamiseks“ nimetada, aga kuidagi teisiti ma ka ei oska seda nimetada. Inglise keeles on siis tegemist white water raftinguga – vaadake pilte, siis saate targemaks. Vot see oli alles maruäge! Alustasime siis kella 10 ajal hommikul, sõitsime bussiga tripi alguspaika ja jagunesime paatidesse. Meie grupijuhiks sai Matt ja meie paati sokutati veel meile lisaks ka kaks sakslast. Ette rutates võib öelda, et nad ikka ei jaganud mitte millestki ööd ega mütsi.

Hakkasime siis vaikselt mööda jõge alla kulgema. Esialgu läksime natuke aeglasemalt ja isegi jäi päris palju aega niisama ringi vahtimiseks – seda siis sellepärast, et esimene osa jõest on natuke ohtlikum ja kuna enamus paatides olijatest ei oma õrna aimugi toimuvast. Seetõttu peame siis suhteliselt aeglaselt ja rahulikult sealt alla tulema ja teisi paate n.ö turvama – juhuks kui keegi oma paadi ümber mõtleb keerata. Pärast paari esimest kärestikku läks asi juba lõbusamaks. Tore oli see, et saime päris palju niisama vette hüpata ja mööda jõge selja peal alla kruiisida. Ja ümbritsev loodus oli lihtsalt väga väga väga väga ilus – vihmamets ja kosed, mõned kalad ja linnukesed ka sekka :)

Umbes poole päeva pealt töötasime juba nagu päris hea tiim, kõik käsklused said juba päris selgeks ja enam ei pidanudki väga mõtlema, et mida ja millal tegema peab. Kusjuures huvitav on see, et ma üldsegi ei arvanud, et see asi nii tõsine seal on.. ma arvasin, et seal sõltub see liikumine ikka rohkem sellest giidist, kui meist, aga pärast seda kui sakslased juba mitu korda pange pannud olid ja giid neile väga tõsisel ilmel seletas, et nii me ikka siin paadis kõik ei püsi ja kuhugi ei jõua, kui te ei tee, mida ma ütlen, siis ma sain ikka aru, et vist peame jah päris täpselt neid käsklusi järgima.

Poole päeva peal tegime siis lõuna – pistsime keresse väiksed burgerid ja söötsime kalu. Pärast lõunat läks sõit juba põnevamaks – enam teisi turvama ei pidanud ja seega oli ootamist tunduvalt vähem. Meile jäi küll mulje, et meie giid üritas meile veidi intrigeerivamat trippi kokku panna ja juhtis meid natuke alternatiivsematele radadele, kui näiteks mingeid japse juhiti.

Enne ühte kärestikku ütles giid meile, et sellelt jkärestikult alla sõites keerame paadi ümber. Isegi harjutasime enne, mis käskluse ajal ja kuidas liikuda tuleb. Lõppkokkuvõte oli ikkagi see, et sakslased ei saanud mitte muhvigi aru ja ainuke, kes nende reast liikuda suutis õigel ajal, oli Maren. Selle tulemusel läks „ümber“ ainult paadi tagumine ots ehk siis välja kukkusime mina ja Maren. Nalja kui palju eksole! Igatahes ujusime siis seal väikse kosekese all niimoodi nagu õiged preilid Pärnu rannas ja vestlesime omavahel väga sujuvat ja rahulikku vestlust, kuni mingi pesumasina taoline keeris mind vee alla tõmbas ja seal paar kiiremat ringi tegi ning seejärel mind täpselt sama kiirelt ka sellest keerisest välja viskas. Maren ütles tagantjärele, et see oli marunaljakas, sest ainult üks mu jalg paistas, kui ma seal keerlesin. See oli väga huvitav kogemus, enda keha üle küll mitte mingit kontrolli ei olnud. Minu põnevad keerlemisseiklused lõppenud, ujusime tagasi paadini.

Ühel toredal hetkel kui vees hulpisime ja tagasi paati hakkasime ronima, ütles giid mulle niimoodi: „keera selg paadi poole ja võta kätega nööridest (mis on selline paati servadest ümbritsev turvanöör) kinni, pane pea paadi alla ja löö mulle jalgadega vastu pead.“ Ma  ei tea kui palju teie praegu sellest selgitusest aru saite, aga ma vaatasin talle küll sellel hetkel täiesti lolli näoga otsa ja mõtlesin, et see on mingi loll nali :P Ma siis kandsin oma lolli pilgu sellelt kutilt Marenile üle ja ütlesin, et ta teeks enne. Maren läks siis nagu väike vapper hiireke ja tegigi ära. Sel hetkel kui sa surud pea vee alla ja lööd jalgadega läbi õhu kuti poole, siis ta haarab sul jalgadest kinni ja tõmbab su ringiga paati. Muidugi ma tahtsin siis ka proovida! Üliäge kogemus! Ise ei pea midagi tegema eriti ja ilma igasuguse vaevata oledki järsku pärast ühte väikest tagurpidi kukerpalli paadis.

Ühel teisel veel toredamal hetkel, kui paadi täitsa tagurpidi keerasime, siis kutt ütles mulle, et ma läheksin selle tagurpidi oleva paadi põhja peale risti pikali ja võtaksin paadi servast (nöörist) kinni. Ise seisis ta paadi teise serva, minu jalge otsa ja võttis mul jalgadest kinni. Ja ainult paar korda pidi ta mul jalgadest tõmbama (esimesed kaks korda vist niisama hoovõtuks) ja oligi paat teistpidi keeratud.

Üks intrigeeriv moment oli veel – kui olime paadi järjekordselt tagurpidi keeranud ja ma enda teada viimase või eeviimasena paadi alt välja ujusin, tundsin et keegi jäi veel minust sinna maha. Väljas jõudsin paar korda hinge tõmmata, kui avastasin et Marenit ei olegi. Sattusin juba natuke paanikasse ja jõudsin juba giidi tähelepanu juhtida Mareni puudumisele, kui tuli välja, et ta lihtsalt ujub teiselpool paati. Tagantjärele tuli muidugi välja, et tegelt mu paanika päris asjatu ei olnud, sest ühel hetkel oli Maren seal paadi all päris segaduses. Nii, et isegi kui oleks midagi olnud, siis küll ma oleks ikka täiega pasunad kisama pannud.

Ja nüüd siis kõige intrigeerivam moment. See jõgi seal on kohati ikka väga kiire ja järsk.. osad kärestikud on mitmeastmelised ehk siis pärast ühte kärestikku tuleb pärast paari meetrit kiiret vett kohe teine.. ja seal põhjas on suured ja teravad kivid ja mõnikord on neil kärestikel ka natuke kõrgemad kukkumised. Ühel hetkel hakkasime siis ühest sellisest kohast alla tulema, kui midagi jälle valesti läks ja me Mareniga mõlemad jälle nagu väiksed mikid vees hulpisime. Esialgu nagu hirmu ei olnudki, sest see kõik käis nii ruttu, et üldse polnud tunnet, et midagi oleks valesti läinud – ma tõsimeeli arvasin, et see oligi nii mõeldud. Aga kui järsku mingi paadi pealt inimesed röökima hakkasid mingeid põhilisi enesepäästmise käsklusi, tuli lihtsalt selelst karjumisest natuke segadus. Muidugi kütsin kohe alguses kuhugi kividesse ka ja lisaks sellele tundus vool tol hetkel nii kiire, et üldse ei saanud aru kuspool see maa ja taevas ja jõgi ja kallas ja ülemvool ja alamvool ja päästevest ja Meie Isa Palve on. Maren ütles, et tal ei jõudnud selles asjade kiires käigus veel mingit hirmugi tekkida. Noh, selle eest oli mul ikka korralik adrenaliinilaks. Seda tõenäoliselt ikka tänu sellele, et kuhugi kividesse suutsin ennast ära lüüa ja tänu sellele, et ma ei näinud kas ees tuleb uus kärestik või mitte. Õnneks ei tulnud. Või noh, mitte piisavalt ruttu – poisid jõudsid meid enne ilusti peale korjata. Kuidagi hoopis toredam oli sealt veest vaadata, kuidas nad kõik nii intensiivselt aerutavad ja giid veidi militaarses rütmis „Forward paddle! Forward paddle! Forward paddle!“ karjub. Mul pole vist kunagu olnud nii hea meel olnud mingi väikse kummipaadi lähedalt katsumise üle :)

Väikestest vahepaladest võib veel märkida seda, kuidas Maik endale ise aeruga näkku lõi, kuidas me päris mitmel korral poole kukkumise peal kuhugi kivide vahele kinni jäime ja kuidas raja lõpus veest kiiruga välja sai tuldud – krokodillide eest hoiatavad märgid on minu jaoks veidi tõsiseltvõetavamad, kui mistahes muud märgid. Siiski-siiski, selguse huvides pean ütlema, et seal kus me raftisime ja ujusime krokodille päris kindlasti ei ole – nad armastavad rahulikumat vett. Lihtsalt raja lõpus on tõenäoline, et nad võivad seal oma salaskeeme punuda.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et väga väga väga väga väga äge päev! Kindlasti üks vägemavaid elamusi minu seiklusspordi ajaloos (nagu ma oleks meeletult harrastanud selliseid asju :D) ja soovitaks ühe esimese asjana ükskõik kellele! ILUS!

ja need, kes veel ei tea, siis pildid on siin.