elu on linad ja kalad ja tolmulapid ja jutustamine

Hei hopsti väikevend!

Jätkuvalt elame Airlie Beachil. Pole väga aega blogida olnud praegu, sest koguaeg on igast tööd ja muud jutud. Minul on hetkel kaks töökohta. Kuna see seafood-restorani (mille nimi on muide Fish D’vine) asi on enamjaolt ikkagi alles kella viiest õhtul (nädalavahetustel varem ka), siis tundus kuidagi aja raiskamisena niisama passida ja otsustasin endale hommikutöö ka otsida. Kuna teeninduses enamjaolt ikkagi töötunnid kattuvad, siis teadsin kohe, et teeninduses mul väga võimalust ei ole. Nii proovisingi hoopis housekeepingut. Minu teooria järgi oleks pidanud kõik ülitäpselt sobima.. inimesed ju tulevad hotelli tavaliselt alates kella kahest, mis tähendab, et toad peavad enne kella kahte tehtud olema. Ja siis jõuaksingi veel ilusti Fish D’vine’i õhtusesse vahetusse tööle minna. Ja imekombel minu teooria pidaski paika! Ja veel nii hästi, et praeguse seisuga käin housekeepingus täpselt nii nagu ise tahan – alustan küll ettenähtud ajal 9.30 aga samas ära lähen alati sellel kellaajal, kui ise tahan. Seda seepärast, et viimasel ajal on mulle antud Fish d’Vine’is ka kella kahest või kolmest algavaid vahetusi ja nii ma pean alati arvestama, et vähemalt tund aega enne uut tööd olen housekeepingust läinud.

Fitzroys mulle näiteks ei meeldinud seda va housekeepingut teha.. ei tea miks. Aga siin on see täitsa nauditav.. toredad suured ja avarad korterid on ja kuidagi mõnus kulgemine. Palka makstakse seal Airlie Beachi olusid arvestades väga väga väga hästi, päris korralikult rohkem kui Fish d’Vine’is. Olen siin mõelnud, et kui peaksin valima ühe täiskohaga töö neist kahest, siis tõenäoliselt valiksin housekeepingu, kuigi tööna meeldib mulle Fish d’Vine rohkem. Seda esiteks palga pärast ja teiseks sellepärast, et housekeepingus on sellised mõistlikud tööajad.. kui seal täiskohaga käia, siis käiks umbes 9-17/18. Mis jätaks mõnusalt ruumi päris elule ka. Aga praegu ma midagi valima ei hakka, püüan nii palju kui võimalik mõlemat teha. Sest Omareni (Omar + Maren = Omaren!) tulekuni on ju ometigi ainult 2 ja pool töönädalat jäänud! Eks näis mis saab siis, kui mõlemale töökohale kahe nädala pärast ütlen, et nüüd ära lähen/kolme nädalast pausi tahan. Tõenäoliselt mind sinna enam tagasi siis ei oodata :D Millest tegelikult ei olegi väga kahju, ajalugu on näidanud, et siin Airlies ei ole tööga kõige kitsam.

Fish D’vine’ist siis nii palju, et see on üks äärmiselt populaarne koht. Oleme umbes pooltel õhtutel juba kella 4-5 ajal täiesti reserveeritud (avame tegelt alles kell kuus). Nädalavahetusel on lihtsalt sisse jalutades lauda täiesti võimatu saada, nädala sees võib veel jopata. 2009. aastal on Fish D’vine hääletatud Queenslandi kõige paremaks restoraniks ja veel järgmisel aastal parimaks mereandide restoraniks. See on üpris suur saavutus, arvestades, et Queensland on umbes-täpselt 37,5 korda suurem kui Eesti. Ja tegelt põhipoint on see, et Fish D’vine ei olegi üldse restoran, tellima peab letist jne.

Lisaks söögiosale on suur roll selle koha imago loomisel ka rummibaaril. Nimelt on umbes kolmandik Fish D’vine’ist hoopis rummibaar, kus on praegusel hetkel umbes 303 (!!!) erinevat rummi! See on päris üüüüüratu kogus. Mul on üks pilt ka mille ma internetist varastasin, see on antuke kehva nurga alt tehtud, aga seniks kuni mul paremat pole, peate sellega leppima.

Minu lemmikpäevad Fish D’vine’is on need kui olen hostess ja saan teha meet and greet’i. Nendel õhtutel ma siis võtan lihtsalt inimesi uksel vastu, räägin nendega ilmast, rummist, kalast, lastest, kuuvarjutusest ja jumal teab millest veel. Juhatan nad lauda, annan neile menüüd ja jutustan niisama. Ja pärast saadan ilusti minema. Vot see on tore töö, saan kogu oma rääkimisvajaduse rahuldatud!

Maiks on nüüd kaks nädalat hoopis värvija olnud. Töötab Hamilton Islandil, mille jaoks peab igal hommikul pool tunnikest praamiga sõitma. Aga kuna palk on hea, siis on see kindlasti seda väärt. Lisaks makstakse veel praamipilet niikuinii kinni ka.

Vabadel päevadel käib Maiks kalal ja hängib poistega. Eelmisel laupäeval sai ta kõige rängema päikesepõletuse, mida ma kunagi elus näinud olen. Tal ei tulnud mitte ainult nahk maha, vaid ta oleks nagu päriselt tulekahjus olnud. Ja paranemismärke ei ole ka veel täna, kuuendal päeval pärast seda saatuslikku päeva, näha. Mina käin vabadel päevadel/tundidel Aileniga basseinitamas-päevitamas ja muud seesugust tegemas. Eriti Maiksuga meil ei klapi kokku need vabad päevad, sest Maiksul on nädalavahetused vabad ja minule makstakse nädalavahetustel päris palju kõrgemat palka kui nädala sees. Seega valisime praegu nii, et ma ikka käin nädalavahetustel tööd, niikuinii ainult kaks nädalat jäänud!

Muidu oleme siin kõik kordamööda haiged ka olnud. See on päris tobe, kui endal on tahtmist ja jaksu täiega tööd teha ja siis tuleb mingi tobe palavik ja köha. Või kui on nädala ainuke vaba päev (nagu Lauril täna) ja siis oled terve päeva voodis pikali, sest midagi rohkemat lihtsalt ei suuda teha. TÜÜÜTU!

Tuligi nüüd pikk jutt minust ja Maiksust vaat, et mitte midagi. Aga ma tõesti ei tea, mis tema päeva tipphetked seal värvimises on :D Eks ta võib-olla kunagi räägib teile ise.

4 thoughts on “elu on linad ja kalad ja tolmulapid ja jutustamine

  1. marje&co says:

    Kas Maiks ei peaks siis arsti poole pöörduma, kui nii tugev põletus on?
    (Palju õnne Märdile ja Evelile!) Kui leiad mingi aloe vera põhjal vedeliku (mitte kreem ega geel), siis võid teda sellega pritsida, aga äkki on juba hiljaks jäänud. Põletused on pahad asjad. Olge terved, ärge end tööga ära kurnake.
    Muidex, me ostsime uue auto

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s