Nii, mul on kuidagi see blogimise värk käest ära läinud.

Oleme siis jätkuvalt siin Airlies. Eelmisel nädalal saabusid meile külla Lauri ja Laura Eestimaa pealt. Maja-korterit meil jätkuvalt ei ole. See on üks pikem lugu, aga põhimõtteliselt võib öelda, et kuna me seda ühte konkreetset asja tänu ühele konkreetsele pettusele ei saanud, siis natuke motivatsioon kukkus musta auku ja otsustasime alustada siis teisest otsast ja hoopis korralikult tööle saada ja siis vaadata kuhu elu viib. Senikaua rendime ühte väikest majakest, mis on põhimõtteliselt nö studio, kus on siis nagu kööktuba. Et Laura ja Lauri end kohe vigaseks ei peaks maksma, võtsime nemad ka siia enda juurde, kuni nad endale tööd-värgid sebivad. Elamegi siis neljakesi siin väikeses putkas pead-jalad koos (häid lambaid mahub ikka palju ühte lauta) ja mina olen vaikselt meeleheitel sest ma nii väga tahan kolida. Ja seda kusjuures üldse mitte selle putka suuruse-mugavuse, vaid asukoha pärast. Ei viitsi eriti siia kõmpida mingi õhtu pimedas. Aga kahjuks Airlie Beachi kinnisvaraturg on surnud ja siin ei toimu mitte midagi. Ootame-vaatame.

Muidu läheb väga hästi, mina olen nüüd nädal aega tööl käinud. Töötan seafood restoran-baaris nimega Fish D’vine. Eile oli mul väiekst viisi arenguvestlus, kus omanik ütles mulle, et kliendid armastavad mind ja et ma olen kindla peale “star of the show”. See tegi tuju mõnusalt heaks :) Tööl käin tavaliselt õhtuti, umbes 5-11ni. Päeval jalutan, ajan asju, võtan päikest, ujun. Selline tunne on nagu ei käikski tööl! :)

Maiks töötab praegu paprikafarmis ja temaga me eriti hetkel ei kohtu. Aga samas lohutan ennast sellega, et see on taaskord väga ajutine, sest varsti tulevad meile ju maailma parimad eestlased külla ja siis me niikuinii tuleme töölt ära :) Ei jõua juba ära oodata!

“tore” on see, et mu sünnipäeval on vist KÕIK mu siinsed sõbrad tööl. peale mu enda.