Huonville’ist lahkumisest oleme sõitnud juba 1710 kilomeetrit. Täna alustasime siis sõitu Port Augustast. Nägin öösel väga häirivat unenägu, mistõttu ärkasin juba viie ajal hommikul. Kell 6.30 olimegi oma söömised söönud ja joomised joonud, kolisime jälle autosse ümber ning minu elu pikim ja igavaim sõit võiski alata. Täna plaanime sõita siis umbes 1000 kilomeetrit, millest enamuse sõidame Nullarbor Plainil. Nullarbor Plain on selline vahvel paik, et mitte midagi seal ei ole (Pean oma sõnad SA roheluse ja värskuse kohta tagasi võtma). Nullarbori nimi tuleb ladina keelest ja koosneb sõnadest Nullus ja Arbor, mis tähendavad siis vastavalt nulli (või mitte ühtegi) ja puud. Nullarbor ongi siis täpselt selline koht. Üks väääga suur-pikk lage maa-ala, kus peale selle maantee, mida mööda me sõidame ei olegi suurt midagi rohkemat. Kogu selle aja jooksul läheb põhimaanteelt maha põhja/lõunasse mõni üksik tee ja needki on ainult mõned vähesed kilomeetrid pikad.  Iga paarisaja kilomeetri tagant on küll mõni roadhouse-bensiinijaam, aga sellega ka asi piirdub. Kedagi siin ei ela (targa internetihärra andmeil WA poolele jääval ~800 kilomeetrisel lõigul elab ligikaudu 80 inimest) ja kedagi see puutagune (milline iroonia, siin ei ole puid) paik väga ei huvita. Pikad sirged kohtuvad läib laugete kurvide uute pikkade sirgetega., tühjusele järgneb tühjus ja Mitte Millestki saab uuesti Mitte Miski. Yay, maailmas on veel ruumi.