Jätkuvalt jälitab meid vihm. Õnneks saime Laura telgi pesukuivatis kuivatatud ja võisimegi edasi liikuda. Otsustasime natuke ka Adelaide’i kesklinna kaeda. Kuna oli pühapäev, oli linn vist natuke tühjem kui tavaliselt, aga meie jaoks oli juba selles pühapäevas piisavalt suurlinna hõngu. Adelaide on meie jaoks hetkel ikka jõhker city, oleme ju siiani väikelinna elu elanud :) Kohati on linnas väga lahedat arhitektuuri, aga ma ei ole kunagi eriti aru saanud sellest uute ja vanade majade segamini

ehitamisest, eriti kui need on nagu konkreetselt üksteise peal/all.

Käisime infopunktis taaskord kõiksugu voldikuid/kaarte kogumas.. infosõltlane nagu ma olen :P Ostsime mõned postkaardid ja vihm ei lubanudki väga kaua seal tuterdada.

Võtsime siis suuna Port Augustale. Ootasime sellest linnast hoopis midagi muud, kui ta tegelikult oli. Tegu siis põhimõtteliselt tööstuslinnaga (kuigi SA’d tutvustavad voldikud-raamatud väidavad et aastaringne puhkuse sihtpunkt), kus elas päris palju aborigeene. Mõtlesime siis, et läheme vaatame ühte punast kaljut… hakkasime linnast sõitma, asfladist sai kruusatee, kruusateest sai hullem kruusatee ja ühel hetkel pidime üle raudtee sõitma. See oli ausalt

öeldes rohkem kui kahtlane, sest selle tee näol ei olnud väga tegemist mingi teega, sest see ei viinud mitte kuhugi. Ja tundus, et see on suht ainuke koht kust üle raudtee saab. Ja meie infopunktist saadud teabe põhjal pidavat seal päris paljud rongid parkima. Nii, et natuke oli küll hirm, et nüüd pargib meid mingi rong sinna kinni.. aga noh, uudishimu sai ikka hirmust võitu :) Sõitsime siis autoga enam-vähem nii kaugele kui sai ja hakkasime kalju poole jalutama. Umbes paari sammu järel sai selgeks, et märjematel aegadel on sellel alal tegelt vesi. Pind oli savine, vajuv ja kõikjal vedelesid teokarbid. Otseloomulikult suutis Laura veits ennast ära käkkida ja jalgupidi kuhugi mudasse vajuda. See oli naljakas juba esimesel korral. Teisel korral oli see muidugi veel naljakam. Ja kolmandal korral, noh..

aint Laura saab vist nii. Vihjeks võib öelda, et me Maiksuga ei vajunud kuhugi. Kõndisime siis peaaegu kaljuni ära.. aga pinnas ja taimestik läks ikka väga kahtlaseks ära, pealegi kulges mingi rong meie ülesõidu kandis, nii et pidasime paremaks otsa ringi keerata. Nii et päris veeni ei jõudnudki :P

Käisime siis poes oma söögivarusid täiendamas, et tühjusesse jõudes kõhus tühjus ei valitseks. Ööbimiseks rentisime ühe pisikese cabini. Kokkasime seal siis miljon sööki kokku, et järgnevatel päevadel lihtsalt sõita ja sõita ja sõita ja sõita ja veel mustmiljon kilomeetrit sõita saaks. Vaatasime telekat, tegime piipu ja mõned õlled ning sõime õhtust. Tore väike majake on :)