Nagu te juba tõenäoliselt teate, liigume me siinmail peamiselt hääletades. Kuna autoostuks peab veel mõnda aega raha teenima, siis on kõige lihtsam poes, kalal ja niisama linna käia just hääletades. Hääletamisega seoses on mul teile kolm lugu rääkida, millest kaks võivad nõrganärvilisemad natuke muretsema panna (emad-isad-vanaemad-vanaisad, ärge lugege!).

Ühel heal päeval kui Lauraga Kingstonist koju hääletasime, sõitis meist mööda üks habetunud, tätoveeritud ja natuke määrdunud meesterahvas. Mõne minuti pärast tuli ta vastassuunast tagasi ja küsis kuhu me minna tahame. Vastasime siis ilusti, et Grove’i, mille peale tema ütles: „Hüpake peale!“. Autos leidis aset siis tavapärane vestlus suunal „kust-te-pärit-olete/Eestist/aa-kus-see-on?“. Umbes kaks minutit olime seal autos olnud, kui härra teatas, et tema ei ole väga palju reisinud, sest ta ei või Austraaliast lahkuda. Ilma, et oleksin seda vastust päriselt seedinud, küsisin kohe: „miks?“. Härra teatas ilma keerutamata, et sellepärast,  et tal on criminal record peaaegu igas osariigis. Sellele järgnes siis pikk jutt selles,t kus ta kinni istunud on ja et tegelt enam ta paha ei ole. Natuke hirmus oli küll, aga samas oli huvitav kohata inimest, kes oma elu pahupoolest nii avatult rääkis. Sai temalt kõiksugu küsimusi küsitud. Ja lõpuks pani ta meid ju siiski seal maha kus vaja oli, nii et väike hirm oli asjatu.

Eile kui meie Maiksuga tööl olime, käis Laura üksi Kingstonis. Tuli ja läks nagu ikka – häälega. Sel ajal kui mina arvasin, et Laura peaks juba tagasiteel olema, tuli temalt sõnum, mis tsiteeris tema ja autojuhi vahel aset leidnud vestlust:

Autojuht: „So you wanna blow my dick a bit?“

Laura: „No, thanks“

Autojuht: „You can’t blame a guy for asking“

Helistasin siis kohe Laurale ja küsisin, et appi-issand-mis-värk-oli-jne. Laura ainult naeris teiselpool. Küsisin, et mismoodi see välja nägi, et oli mingi eriti perversne olukord või. Ja kujutate ette, neiu vastas „ei olnud tegelikult, jumala normaalne oli, ta nagu niisama jutu sees küsis.“

Aga nüüd üks rõõmsam lugu ka. Eelmisel esmaspäeval kui Kingstonis käisime ja koju tulema hakkasime, võttis meid peale üks mees, kes meile pikemalt mõtlemata või meie tausta uurimata kohe tööd pakkus. Küsis ainult, kas me tahaksime nädalavahetusel tööd teha, ütles, et tööks on põhumaja ehitusel abistamine ja meie nõustumise peale ütles, et tuleb võtab meid laupäeval kell 7 peale. Niisiis käisimegi eelmisel nädalavahetusel oma elu esimeses põhumajas. Väga vahva nägi välja ja väga põnev oli osaleda milleski täiesti teistsuguses. Parren ja Katrina on siis paar noori SA-st, kes endale siia suvekodu ehitavad. Kõige sürrim kogu asja juures oli see, et nad on viimased kuus nädalat seal nö. „objektil“ telgis elanud. Koos oma pooleteist aastase pojaga. Elektri olid nad alles mõni nädal tagasi saanud, dušš asub õues ja wc-pott pandi sel samal päeval paika kui meie sinna läksime. Ehk siis meie elamistingimused tunduvad selle kõrval ikka täiesti kuninglikuna. Laupäeva öö vastu pühapäeva veetsime siis ka seal ja pühapäeva pärastlõunal tahtsin ma juba nii väga „koju“ et ainult vahtisingi koguaeg kella. Lihtsalt nii ebamugav oli olla üleni värvi, pahtli ja tolmuga koos ja mõelda, et peaksin elama seal, pesema õues ja kõik mu asjad oleks mingites kilekottides, kastides, telgis jne. Lisaks sellele oli veel ka erakordselt tuuline ja külm ilm, nii et tõesti – minu austus neile seal vastu pidamise eest. Hea uudis on ka see, et tõenäoliselt saame ühe nädalavahetuse seal veel tööd teha. Mis omakorda tähendab seda, et suure tõenäosusega tuleb meil koos õunafarmi tööga 18 tööpäeva järjest. Aga noh, talverasva (loe: raha) me ju siia Tasmaaniasse koguma tulime, nii et mida rohkem saame töötada, seda vähem kuid kulub meil ka soovitud summa kogumiseks. Loodame lihtsalt, et energia ja selge mõistus enne otsa ei saa. Praegu tundub küll aeg, et aeg venib nagu kaamlitatt või härjaila või misiganes sarnane ja siin tuleb ikka mõnda aega veel hängida.