Oleme nüüdseks siis natuke üle kahe nädala tööl käinud. Suht okei on – kõikon täpselt nii nagu ennegi, välja arvatud see osa, et meile jagati mingid hullud juhendid tööreeglite kohta, mis kõigile palju nalja pakuvad. Sest tegelikult on need reeglid sellised, et neid rikutakse umbes igal teisel sammul. Ka Andrew ise viskas üks päev Maiksu õunaga, mille peale ma muidugi ei saanud jätta märkimata „we will not tolerate apple throwing“. Mis siis järjekordselt kõigile palju nalja pakkus. Lisaks on meil seal kirjas sellised reeglid nagu, et käsi, jalgu ja muid väljaulatuvaid kehaosi ei tohi masinatesse toppida, tööl peab kandma varrukatega pluusi ja üldse peab olema liigeldes ettevaatlik, sest istanduses võivad mängida lapsed :P

Üleeelmisel pühapäeval käis Maiks kalal ja meie Lauraga Kingstonis jalutamas. Tore on nii, et kui ma ei viitsi Maiksuga kalale minna, siis mul ikka on midagi teha. Ja eelmisel laupäeval käisime Lauraga Salamanca Marketil ja ma sain taas oma armsa Tasmania pusa omanikuks. Kulgesime kõikvõimalikes telkides ja putkades ja imestasime imeilusate riiete üle. Mõnna päev oli.

Sel laupäeval oli selline tore päev, et Maiks käis Kingstonis ja ostis meile jalgrattad. Minu jalgratas on maailma kõige ilusam jalgratas ever made! Valge ja helesiniste kleepsudega, pruuni sadula ja punutud korviga. Väga väga äge! Ainuke kurb asi on see, et väga kehvasti läheb edasi, eriti siinsel mägisel maastikul. Üks päev kui koju sõitsin pidin kõige viimase mäe peal kolm korda seisma jääma :D Maiksu ratas on tavaline meeste maastikuratas, suht sini-must-valge, ainult et valge asemel on helehall. Nüüd ta saab sellega kalal käia.. ainult et pärast esimest päeva oli tal tagumik nii haige, et ta ei tahtnudmingist rattast midagi kuulda :D

Eelmisel aastal oleme oma siinse sotsiaalse positsiooni osas head tööd teinud– vanamehed muudkui toovad ja pakuvad meile asju, mida meil võiks vaja minna – alates pottidest-pannidest kuni uhiuute silikoonist jäävormideni välja. Õlut voolab ojadena ja üldse on tore.

Täna on vaba päev, sest taas on käes järjekordne public holiday – Hobartis on regatt ja see on ju ometigi suuuuuur püha. Nüüd teeme piipu ja sätime end Kingstonisse randa ja kalale. Maiks just tuli ja teatas naisperele uudise ühest mapoisikesest, kes naaberputka all elab. Tegemist oli ühe umbes 1,4 meetrise tiger snake’i isendiga. Nagu sellest vähe oleks, nägin ka paar päeva tagasi tööl ilusat läikivat musta maopoissi kuivanud rohu sees silkamas.

Edit: Nüüdseks oleme juba rannast tagasi. Mõnus oli sulistada (kuigi vesi oli külm) ja niisama hängida. Turnisime kividel ja näppisime kõiksugu molluskeid. Koju tulles leidsime eest maolaiba ja kirja „Snake dead. Trust me. Robbie“ (Madu surnud. Usaldage mind. Robbie). Vaatamata sellele pidi Maiks minu tungival nõudmisel end õhtul voodist püsti ajama, tule põlema panema ja kõik kapi alused ja tagused läbi vaatama, sest muudmoodi ma ei olnud lihtsalt nõus magama jääma. Madu polnud, thank god.