Väga põnev oli tagasi tulla sellesse maailma ja osade asjade üle juba teist korda imestada. Esimestel päevadel elasin läbi kolm väga huvitavat telefonikõnet.

Kõigepealt helistasin Telstrasse, et aktiveerida kõnekaarti. Tädil teiselpool läks väga kaua aega ja ühel hetkel ta lihtsalt ütles, et nüüd arvuti mõtleb natuke.. ja hakkas lampi umbes sellist juttu rääkima:

-„Näe, vihma hakkas ka sadama.. ei tea kuidas ma täna koju küll lähen..“

-„eee..mmm…ee..ma ka ei tea“

-„Ma pole harjunud vihmavarju kaasas kandma“

-„eee..ahah“

-„Üldsegi praegu peaks ju suvi olema..“

-„ee..peaks jah..“

-„Hmm.. äkki ma ei tulegi homme tööle, kui ikka niimoodi sajab.. nii teie kaart on nüüd kasutamiseks valmis!“

-„aitäh“

-„no worries“

…..

See kõne oli väga šokeeriv, värskelt Eestist tulnuna ei osanud kohe midagi kosta. Paar päeva hiljem pangaga vesteldes olin juba märksa jutukam.

Helistasin siis panka, et aktiveerida oma uut salasõna. Esimese asjana küsis ta mult kahte salaküsimust, mille kunagi endale seadistanud olin. Üks neist oli muide eestikeelne ja väga naljakas oli kuulata kuidas tädi seda välja hääldada püüdis. Naersime siis jupp aega mõlemal pool toru. Tema selle üle, et mina ei suutnud küsimuste vastuseid meenutada ja mina selle üle kuidas tema hääldas. Lisaks jõudsin talle teha Eesti kiirkursuse. Seda siis kui ta küsis mis keeles see esimene küsimus oli. Vestlus jätkus umbes nii..

-„Kuidas teil ka ilm seal Ranelagh’s on?“ (pangas on minu asukohaks märgitud naaberküla Ranelagh. Olin alguses äärmiselt segaduses, et kuidas ta küll teab kus ma olen)

-„Natuke vihmane“

-„Kas teile juba see äiksetorm ka jõudis? Meil siin Hobartis oli kõva torm“

-„Aa.. ei, meil ei olnud väga midagi, lihtsalt veits sadas“

-„noh, vedas teil siis..“

-„jep..“

-„nii kehv suvi see aasta.. eelmine aasta mul oli nii kena puhkus, käisin esimest korda elus Cockle Creekis.. kuigi ma olen Tasmaanias terve elu elanud, polnud sinna veel jõudnud.. nii ilus koht“

-„Jaa, ma käisin ka seal eelmine aasta! Väga äge!“

-„Ooo.. kas sa Hastingsi koobastes ka käisid?“

-„jep, seal kus see bassein oli!“

-„just! Sinu salasõna on nüüd uuendatud, saad kohe internetipanka kasutama hakata“

-„aitäh“

-„no worries“

Kolmas telefonikõne, mille võtsin, oli maksuametisse. Tegelikult helistasin Laura nimel ja küsisin et kas TFN (maksunumber) on juba valmis. Laura ise oli tööl ja sel numbril saab helistada ainult mingitel tööaegadel.

-„Kuidas te esitasite TFNi taotluse?“

-„internetis..“

-„Aga kuidas te saite esitada internetis, austraallased Tasmaanias ei saa internetis teha?“

-„ee..õõ..äää…misasja? aa, et ma ei ole austraallane tegelikult“

-„oih, suured suured suured vabandused. A kes te olete siis?

-„eestlane“

-„oo, pikk maa kodust siia tulla“

-„jep“