Teisipäeval lõpetasime töötamise.Pärast seda oleme planeerinud erinevaid asju ja muudkui uuendanud kõiksuguseid lennundusega seotud lehekülgi. Natuke pingeliseks kiskus isegi vahepeal.

Õuntega on selleks korraks nüüd kõik. See oli ikka kuradi hea tunne, kui see kõik ükskord läbi sai. Mõnus. Kogu paberimajandus Andrew ja kontoriga läks ka paremini, kui arvata oskasime. Saime ilusti kätte kõik oma palgatõendid, pensionifondi andmed ja allkirjastatud viisapaberid, mis peaks meil kunagi laskma siia riiki veel teist kordagi aastaks tagasi tulla.

Kolmapäev-neljapäev olime siis niisama asjalikud, vegeteerisime ja planeerisime ja hoidsime pöidlaid. Reedel oli Robi sünnipäev, rahvast oli palju ja pidu oli päris okei isegi. Sinnamaani, kuni Rob mulle öelda otsustas, et me Maiksuga peaks selle valetamise ära lõpetama, kuna kõik teavad ju et me oleme tegelikult venelased. See vestlus oli tegelikult jupp maad pikem, aga põhipoint oli see, et nüüd kus ta ennast suht rihmaks ära tõmbas võttis siis lõpuks julguse kokku ja tuli ütles mulle ilusti kõigi nimel (keegi teine muidugi ei jaganud tegelikult tema arusaama) otse näkku ära, et ei ole mõtet jahuda mingist kujutletavast riigist nimega Eesti, kui me tegelt oleme venelased. Minu silmis tõmbas ta endale korralikult vee peale ja.. ausalt öeldes.. mis sa ikka vaidled siukse vennaga. Nii et andke andeks kõik eestlased, kes te kunagi põrkute Tasmaanias valearusaamadega Eesti kohta – see on osalt ka minu süü. Ma lihtsalt ei viitsinud peaga vastu seina joosta ja ütlesin Robile, et tal on õigus ja et me jäime ikka päris haledalt vahele oma valega. Tema arvas see peale, et vähemalt nüüd on tõde väljas.

Järgmisel päeval oli meie lahkumispidu. Algul ei tahtnud asja kohe üldse vedama saada, kuna kõigil oli eelmisest peost veel natuke „haige“ olla. Ilm ka ei soodustanud. Õnneks tuli ühel heal hetkel Steve, kes oli selle õhtu puhuks oma naise ja lapse ka kaasa võtnud ja siis me pidime lihtsalt kargu alla ajama ja välja minema. Väljas oli kole külm ja tuuline ja vihmane, nii et meie lahkumispeol jäigi saun tegemata. Kolisime hoopis seltskonnaga meile ja mängisime seal. Õhtu tippesineja oli Patrick, kes kümneid ja kümneid kordi ühte reklaami otsast lõpuni üksi läbi mängis. Selle ühemeheshow juurde käis alati püsti tõusmine, kätega „kanaliigutuse“ tegemine ja valjuhäälne laul „Chicken tonight-chicken tonight“. Ja siis parematel juhtudel ka lõpulause „Mom, can we have chicken tonight tomorrow?“

Ühel teisel heal hetkel tuli ka Andrew. Tegelt ta tuli juba päeval korra, ütles et peab pulma minema ja tõi peo jaoks kasti õlut. See oli tegelikult äärmiselt naljakas, kuidas õhtu lõpuks Andrew oma uhke peoülikonnaga meie hüti põrandal mingi suvalise madratsi peal maas istus ja meiega lihtsalt kuhugi kaugetesse vestlustesse uitas. Kui nüüd pooljoogist Andrew’d uskuda, siis järgmisel aastal on kõik töötajad tema farmis 100% eestlased. Igatahes, selle ilusa aja Tasmaanias tegi veel ilusamaks armas lõpp. Pidu oli tore ja inimesed veel toredamad. Mul on hea meel, et nii toredaid inimesi kohtasime. Mul on hea meel, et meie tööandja meiega väga rahul oli. Ja mul on hea meel, et me just sel muidu väga õnnetul 4.jaanuaril õigel ajal õiges kohas olime.

Täna hommikul pakkisime veel viimased asjad ja sõitsime sakslastega lennujaama. Kummaline oli farmist ära sõita, kõik asjad kaasas. Kummaline oli maja oma asjadest tühjaks teha. Kummaline oli head aega öelda, kui tead et suurt osa neist inimestest ei näe enam kunagi. Kummaline.

Aga veel kummalisem (loe lahedam) on lennata Brisbane’i. Otsida üles üks vahva vaatega kahetoaline korter, mis täna ööseks üüritud. Käia väike tiir linna peal. Tulla tagasi „koju“. Minna teha kiiremad ringid basseinis. Istuda rõdul ja vaadata jõge ja paate ja linna ja silda. Juua mõnusat külma õlut. Ja oodata.. nii väga oodata, et iga 5 minuti järel vaatad kella ja mõtled, et kell on vist seisma jäänud ja et see ei saa tegelt nii vähe olla.

Läheb paremaks.