Pärast aiavärvimist ütles Andrew, et saadab meid puhkusele. Oma rannamajja. Neljapäeval sõitsime siis rõõmsalt sinna ja A näitas meile ära, mis täpselt teha tuleb. Ütles veel, et me ei pea midagi tegema kui me ei taha ja võime niisama puhata. Näitas kus on väike matkarajake, rand, kajakk ja muu selline. Eks ta vist lootis, et me ei tee midagi ja ta ei pea meile maksma. Aga kus sa sellega, me tegime nende kolme ja poole päeva jooksul üle 30 tunni tööd, kokku pea 70h.

Tööks oli maja ettevalmistamine värvimiseks ja muidugi värvimine ise. Õunte korjamise kõrvale päris mõnus ja loominguline vaheldus, aeg läks tunduvalt kiiremini, kui tavaliselt siin puude vahel läheb. Eriti mõnus oli töötada, kui lainte kaldaga kohtumise hääl muudkui kajas kõrvus. Poisid käisid ühel õhtul kajakiga merel kalal ka. Seekord kahjuks ühtegi kala ei saanud. See eest on nad igasugustel suvalistel õunakorjamise õhtutel saanud siinsest jõest paar jala. Menüü on üpris kalarohke olnud. Ja ühel heal õhtupoolikul nägid nad oma jutu järgi seal jões delfiini. Ja kalaparved pidavat koguaeg näha olema juba kaugelt. No vot neid värke ma nüüd küll ei tea.

Täna pidime alustama õunte korjamisega uuesti. Alustasimegi. Aga ilm oli sitt ja väss oli peal ja.. paha siga, mitu viga. Üleüldiselt tunnistame ausalt üles, et ei viitsind eriti midagi teha ja tulime pärast esimest kasti koju ära :D Kord nurume ise tööd juurde ja siis jälle ei viitsi teha, kui tööd antakse. Aga noh, eelmine nädal saime niigi kumbki 50 tunni kanti kirja, nii et pole hullu. Parem puhkan õunte päeval ja töötan maja kallal, kui vastupidi. Järgmisel nädalavahetusel saame arvatavasti jälle komandeeringusse :)

Ja nüüd on meie väikeses haiglas “vaikne tund”.