hingetõmbehetked

Eelmisel nädalal lõppes meil mõneks ajaks töö. Lõpuks oli meid siin töötamas juba 10 – meie, kolm kanadalast ja viis prantslast. Lisaks veel need, keda mulle meeldib eluaegseteks nimetada (vaata ka: vangla, surmanuhtlus, igavik jne). Töö pidi lõppema esialgselt teisipäeval aga kui ma teisipäeval nägin, et neid puid on veel paganama palju, siis tuli ikka korralik ahastus peale. Käärid olid juba mitmendat päeva nürid ja olime siledalt maalt kolinud mäe peale, kus redeliga jändamine oli äärmiselt ebamugav ja ebastabiilne. Enne seda olime koguaeg harvendanud – kuna meie olime nö. „vanemad olijad“, usaldati meid alati kuhugi eraldi harvendama ja teised viidi kõik koos kuhugi kambaga oksi lõikama, kus põhikutt sai neil silma peal hoida. Ausalt öeldes oli meil sellest „eelistamisest“ ja harvendamisest juba nii jõhker kopp ees, et tahtsime juba väga oksi lõikama. Lõpuks selgus, et see tegelt veel nõmedam töö. Igatahes, kui mul teisipäeval kassiahastus peale tuli, otsustasin, et lähen kontorist läbi ja küsin üle, et kaua meil veel teha on. Ja oh seda üllatust kui põhikutt ütles, et meie kaks saame homsest kirsse korjama ja teised lõpetavad õunte hooldamise arvatavasti ka homme ära. Niisiis saimegi veel kaks päeva kirsse korjata ja muidugi SÜÜA!

Kokkulepe oli selline, et puhkust on meil umbes 2 ja pool nädalat ja 1.märtsiks peame tagasi olema. Reedel hakkasime siis mõtlema, et mida oma vaba ajaga peale hakata. Algselt tahtsime minna tagasi Cradle Mountainsisse ja võtta seal ette ühe pikema raja, aga kui saime teada, et seal peab enne koha broneerima (nad ei lase üle 32 inimese ühel päeval rajale.. et hoida sealset faunat ja floorat) ja et see maksab 160 dollarit, siis läks isu vähemalt esialgu ära. Mingi hetk sadas meile küll kanadalane Shawn, kes arvas ka et peaks midagi tegema. Raskeks tegi asja fakt, et auto on meil jätkuvalt mehaaniku juures. Igatahes, kuna kanadalasel oli aega ainult esmaspäevani, siis otsustasime, et läheme siia lähedale ühele väikesele saarele nimega Bruny. Mõtlesime siis plaani välja, et hääletame sadamasse ja püüame jõuda viimasele praamile. Kell oli juba palju ja midagi eriti enam planeerida ei jõudnud. Mina ja Maiks hakkasime varem minema ja Shawn ja Paula tulid mingi hetk järgi. Nemad jõudsid praamile suhteliselt viimasel hetkel. Äge asi oli see, et jalakäijatele oli praam tasuta. Igatahes teel sadamasse ja ka sadamas kinnitasid meile kõiksugused inimesed, et Brunyl on hääletamine võimatu, eriti sadamas ja eriti viimase praamiga. Seda seetõttu, et sadam ei asugi nagu kuskil.. st. seal ei ole MITTE MIDAGI. Igatahes, ma leidsin, et kuna Shawn on meist kõige osavama jutuga, siis ta peaks minema rääkima naisega, kes terve alumise autodeki peale oli ainuke, kellel oli 4 vaba kohta (seal üldse kokku ainult 7 autot oligi). Plaan oli, et ta läheb ja küsib kuhu me saaks ööseks telgid püsti lükata. Naine pakkus lahkelt, et viskab meid kuhugi telkimisplatsile ära. Nii, et see lahenes hästi, eriti arvestades seda et enne lasti maha autod ülemiselt dekilt ja meil olekski olnud võimalik hääletada ainult nende seitsme auto peale, kes alumisel dekil olid.

Kuigi tädi autoga nimetas seda kohta „karavanipargiks“, ei olnud see teps mitte seda. Mis oli tegelikult väga positiivne. Ei olnud see ei tasuline ega ka mitte liiga tsiviliseeritud. Lihtsalt mingi metsatukake mere ääres, kus on telkimine ja isegi lõkke tegemine lubatud. Kämpasime siis seal. Käisime öösel rannas pikutamas ja tähti vaatamas, eriti ilus tähistaevas oli sel ööl!

Hommikul suutsime endale skoorida kaardi (kuna äratulemisega läks nii kiireks, siis me ei teadnud Brunyst mitte midagi ja meil polnud isegi kaarti) ja mõtlesime, et läheme Adventure Bay’sse ja teeme seal ühe 3 tunnise matkaraja läbi. Hääletamine väga libedalt ei läinud, esimene auto tuli mingi poole tunni pärast ja seegi oli karavan, kes meid peale võtta ei saanud. Teine auto tuli umbes 15 minutit peale esimest ja see korjas meid ka peale. Saimegi Adventure Bay’sse. Seal aga avastasime, et see pole päris see koht, kust see rada algab ja otsustasime veel oma 3 km edasi hääletada. Me saime ühe perekonna auto peale (kes saatsid ühe oma lastest sinna taha kuuti, nagu universaalidel on) ja kanadalased ühe hipinaise peale. Hipinaine oli lahkesti nõus meie kotid enda juurde võtma, kuni me rada teeme. Tegime kõigepealt ühe tunniajase jalutuse Penguin Islandile (pingviinisaar :P) ja siis eriti enam seda pikemat ette võtta ei viitsinudki. Läksime hoopis hipinaise koju.

Hipinaise kodu oli väga hipi. Hipinaine oli jooga terapeut ja veel miljon asja. Ta kodu oli ülinunnu ja minu arust kõige hubasem ja ägedam koht terves maailmas. Tegime seal mõned õlled ja mõnusa lõunasöögi. Käisime ujumas ja rääkisime juttu. Hipinaisel olid väga tugevad veendumused kõiksuguse ebaõigluse suhtes, mis maailmas valitseb. Ja oma toidu kasvatamise. Ja elektri mitteomamise. Ja veel miljoni asja suhtes. Kuigi hipinaine nõudis tungivalt, et me sinna jääksime, otsustasime siiski edasi liikuda. Osalt seetõttu, et Maiks tahtis kalale minna ja osalt seetõttu, et hipinaise poeg ütles, et ta võib meid meie järgmisse sihtkohta ära visata. Tunnike sõitu ja olimegi oma uues peatuspaigas Jetty beachil. See oli alles äge rand! Inimesi seal põhimõtteliselt ei olnud, ainult kaks jahti seisid keset merd ja mõned inimesed sõitsid kajakkidega mere peal. See oli väga väga väga armas koht. Helehelesinine vesi ja mõnus eraldatus. Ainult possumeid oli seal natuke liiga palju, kes vist kangesti tahtsid süüa varastada. Püüdsime õhtul natuke kala ka, saime mõned cod’id (ma ei tea, mis selle kala nimi eesti keeles on, sest meil pole seda kala). Hommikul ronisime uuesti kividele kalale ja võtsime kaasa ka oma hommikusöögi. Kui ma parajasti oma viimast tomativõileiba alla kugistasin, hüüdis üks kajakiga naine midagi merelt ja me vaatasime sinnapoole. Algul ma ei saanud midagi aru, vaatasin et kaugelt mingi veepilv tuleb mööda merd. Ja siis panin pildi kokku – DELFIINID! See oli nii nunnu! Ütlesin veel Maiksule, et  nad võiks lähemale tulla.. ja nad tulidki! Mitte küll väga lähedale, aga ikkagi oli neid paremini näha. Neid oli päris palju ja nii äge oli vaadata kuidas nad 3-4 kaupa sünkroonis veest välja hüppasid. Ühed läksid vee alla ja siis teised just tulid välja. Nii kordamööda.

Mingi hetk tuli meie juurde üks kutt, kes hakkas rääkima, et ta oli ka eile seal püüdnud ja blablabla. Asi lõppes nii, et ta tõi meile oma snorgeldamisvarustuse ja sellise piigi taolise asja, millega saab vee all kalu püüda. Vot see oli alles vägev! Ma kahjuks midagi kätte ei saanud, aga Maiks sai küll! Isegi selle kala, kes ennast õhku täis puhub :P

Kui telkimisplatsile tagasi kolisime pärast oma kalastusseiklusi, avastasime et kanadalased olid lampi minema läinud. Sellele oli tegelikult eelnenud eelmisel õhtul üks huvitav seik, millest enne rääkida unustasin. Ostsime kamba peale kasti õlut ja lõpuks kui viimane õlu oli alles, sain aru, et olen saanud sealt ainult 3 õlut.. ja umbes sama palju oli saanud ka Paula. Shawn aga võttis viimase õlu endale ja pani taskusse (kuigi tal oli veel üks õlu käes). Ütlesin talle, et kuule me kõik maksime ühe palju, aga mina Paula oleme palju vähem õlut saanud kui sina ja Maiks, et sa võiksid selle õlu meile anda. Ja tema lihtsalt ignoreeris seda. Nojah siis, mis siis ikka. Igatahes, oli äärmiselt huvitav avastada, et nad olid minema läinud. Aga noh samas lahendas see ühe probleemi: see kutt Harley, kes meile snorgeldamisasju laenas, pakkus, et ta saab kaks meist peale võtta ja täitsa koju ära visata. Nii, et sellega oli meie kojumineku mure lahendatud. Sõitsimegi mõni tund hiljem koos temaga kenasti koju tagasi. Ta tuli istus veel natuke meil ja leppisime kokku, et läheme kindlasti millalgi koos kalale.

Kodus nägime ka kanadalasi ja nemad ütlesid, et ka neile pakuti küüti ja et nad kasutasid võimalust ära. Nojah, mina jätkuvalt arvan, et oleks võinud meid teavitada või vähemalt kirja jätta telki. Aga see selleks.

Nüüd oleme siis niisama puhanud. Maganud ja telekat vaadanud ja raamatut lugenud ja arvutimänge mänginud ja piipu teinud ja kakaod joonud ja suppi teinud ja sushit teinud ja palju käsitsi pesu pesnud. Viimane on äärmiselt närvesööv tegevus, eriti kui seda pidevalt tegema peab.

Auto on meil, nagu juba mainitud, jätkuvalt paranduses. Kuna peaksime saama veel garantii korras uue käigukasti, aga neil seda parajasti ei ole, siis peame ootama. Ja kuna neil mingit raha meilt tulemas ei ole, siis nad vist väga ei kiirusta ka. Kuigi üritame pidevalt närvidele käia. Tavaliselt käime häälega linnas (mis on suhteliselt lihtne siin) ja veame kottide viisi toitu koju endale. Viimane kord andis üks naine, kelle auto peale hääletasime veel meile oma telefoninumbri, et kui meil mingit tööd teha ei ole enam siin, aga tahame edasi hängida siinkandis, siis võime tema juurde minna ja aidata maja värvida ja ta juures elada.

Nüüd mõtleme, et peaks veel midagi oma puhkusega peale hakkama. Kui auto korda saame, tahame Brunyle kindlasti tagasi minna, see oli lihtsalt nii äge saar! Ja pingviinid jäid meil veel nägemata. Senikaua käime aga häälega erinevates kohtades ja loodame, et Hedi (klassiõde HG päevilt) ei tööta liiga palju ja saame temaga (ja tema autoga) maailma avastada. Lükake siis hoogsalt lund seal! Ja vaadake pilte ka!

5 thoughts on “hingetõmbehetked

  1. Laura says:

    Huli-mouli, kui ma suureks saan, tahaks ka sellises kohas siukseks hipinaiseks hakata. Üüüber cosy värk

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s