Oi tere, pole kaua näinud!

Pole vahepeal viitsinud kirjutada. Ja aega ei ole ka just väga jalaga segada. Auto on meil ametlikult jälle korras, aga ega see siis ei tähenda, et ta niisama vahepeal näkku ei pane :P

Vahepeal oleme tööd teinud. Läheb nüüd siis juba kokku neljas nädal siin. Kirssidest sai ajapikku õunte harvendamine ja harvendamisest sai jällegi summer prunemine (mis sisuliselt on siis mingite okste ja vesivõsude ära lõikamine) ja summer prunemisest sai deleafing (mis on lehtede ära lõikamine, et õunad rohkem päikest saaks ja värvi võtaks). Ja kõikidest nendest tegevustest sai jälle midagi algusest peale ehk siis teeme kõike segamini.

Vabadel päevadel oleme teinud kõiksugu ägedusi. Ühel kenal laupäeval käisime Hobartis Salamanca Marketil, mis on siis selline laupäevane turg, kus müüakse igast kohalikku kraami ja sekka natuke hiina paska ka (nagu Eestis lillelaat või agri vms, kus lisaks lilleseemnetele saab osta ka mingi turukitli või sandaalid). Aga Market oli tegelt äge, igast hipid tegid seal muusikat ja üritasid varandust kokku ajada. Ja alpakad hängisid mingis aias, kusjuures nad olid värskelt pügatud! Samal päeval käisime ka Karmeni ja Janega Clifton Beachil peesitamas, samal ajal kui Maiks veits kaugemal kivide peal kala püüdis. Mõtlesime Karmeniga, et oleks ikka väga äge mingi kivi pealt vette hüpata. Võtsime seal oma pool tundi hoogu ja lõpuks hüppasime. Veest vaatasime, et oli ikka margiselt väike kivi küll :D

Vahepeal on meil veel miljon korda külas käinud Karmen ja Jane.. ja Raul (kes nüüd läks ära). Oleme siin niisama kaarte mänginud ja igast jooke degusteerinud ja Janele puhumist õpetanud ja hüsteeriliselt naernud. Ma ei ole ikka väga kaua niimoodi naernud, et .. ruumis on viis inimest, üks naerab nii et peab õue minema, sest õhku pole enam. Teine naerab nii, et peab korra pikali viskama. Kolmas naerab nii, et seisab jalad ristis, kummardab allapoole ja hoiab kõhtu kinni ja neljas lihtsalt taob rusikaga lauda. Viies ütleb ülipettunud häälega “mis sa naerad, see on jumala tõsine asi!!!”. Ja kogu asja point oli see, et viies ei oska PUHUDA :D

Ühel heal päeval Hobartis kohtasime mu klassiõdesid Hedit ja Liisit. jutustamine ja bläkubläku. Ühel teisel heal päeval käisin neil külas ka, kui Maik kalal oli. Jälle bläkubläku. Ja ühel kolmandal heal päeval käisid nad meil külas. Ja jälle bläkubläku. Naiste klatšijutud läksid nii räigeks ära, et Maiks mängis õues naabrimees Robiga golfi. Neil oli kaks keppi, mõned pallid ja ei ühtegi auku :P Ülinaljakas oli vaadata, mõlemad piisavalt õlused ka.

Ja siiis.. Mount Wellingtonil käisime. Ja Hartz Mountains rahvuspargis. Ja nägime mägesid ja koskesid ja ookeani mäe otsast  ja suuri sõnajalgu ja väga paksu paksu võsa ja ja ja KANA  NÄGIME  KAAAA! See oli ka hüsteeriliselt naljakas kuidas Maiks mööda metsa kana taga ajas ja me kraaviserva peal naersime ja videosid tegime. Maiks tahtis kangesti seda kana meie naabrile tuua aga  lõpuks said hoopis kana enda naabrid kana endale. Ehk siis mingid inimesed, keda ei olnud kodus ja kelle oma see kana arvatavasti ei olnud. Aga me ei raatsinud teda autoteele kakerdama jätta, niisiis mõeldud-tehtud ja mingitel suvakatel on nüüd kodus kana. Palju õnne neile ja ülišokis kanale.

Mis siin siis ikka. Igast asju on.. aga ma üldse ei viitsi kirjutada, puhun parem makaronid keema. tsutsufreiiiiiii ja palju õnne kõigile rasedatele ja juba sünnitanutele ja tulevastele sünnitajatele ja tulevastele emadele ja tulevastele isadele ja värsketele isadele!

ahjaa.. pildid tulevad loodetavasti õhtul üles.