Tere!

Natuke uudiseid teile nüüd. Esiteks tahaksin mõningaid asju selgitada, sest saame juba mitmeid kirju, kus küsitakse ikka ja jälle miks juba uut postitust pole või miks pilte pole. Asi on nimelt selles, et Interneti ei ole siin kohe üldse jalaga segada. Kuigi oleme juba kohanud austraallasi kes väidavad, et wifi on nende kaasmaalaste leiutatud ja nad on väga uhke selle üle, ei ole siin ometigi kuskil wifit, vähemalt tasuta küll mitte. Sam, kelle juures me elame, omab väga vahvat korterit, mis on täis antiikmööblit ja tundub, et raha ei ole tema jaoks probleem, kuid ometi ei ole tal kodus Internetti. Niisiis, postitusi ja pilte pole esiteks seetõttu, et lihtsalt ei jõua käia mööda mingeid kalleid netikohvikuid. Teiseks, ostsime endale küll sellise vidina, millega saame nüüd igalpool Internetti kasutada (see kasutab telefonivõrku ja seega, kõikjal kus on telefonilevi, on meil ka Internet), kuid siiski ei tähenda see, et saaksime netti kasutada nii vabalt kui seda Eestis teha saime. Seda seetõttu, et meie vidinaga on nii, et meie netikasutus on otseselt piiratud andmemahu järgi. Me võime ainult 6GB andmemahtu kasutada ja maksame selle eest väga palju raha kuus. Ühesõnaga, iga lehekülg, mille avame ja kus on mõni suurem pilt või reklaam, sööb juba suure osa meie kuu aja andmemahust ära. Ja eriti palju võtavad siis ruumi veel need pildid, mida võiksime teile näitamiseks üles laadida. Ja kolmandaks, pilte ei näe seetõttu, et pildid on meil tehtud suhteliselt hea kvaliteediga, mis tähendab, et need on väga suure mahuga ja nende üleslaadimine võtaks väga palju aega, mis jällegi vähendaks meie Internetikontol olevat raha.

Seega, postitused tulevad vahel üles hilinemisega (nagu eelmine tuli üles kaks päeva hiljem kui ta tegelikult kirjutatud oli), sest kirjutan nad enne lihtsalt arvutis valmis ja hiljem panen üles. Fotosid laeme üles siis, kui satume kuskil tasuta või odavasse netti. Samuti püüame oma vidinaga hoiduda MSNist ja Skype’ist, sest need kulutavad tõesti väga kiiresti meie olemasolevat krediiti.

Käisime täna pangas ja telefonikaarte ostmas. Väga huvitav oli see, et isegi telefonikaarti ostes, millelt helistad saab vaid siis kui oled ettemaksu teinud (nagu Eestis kõnekaardid Smart, Simpel jne), peab esitama passi ja registreerima ennast ära. Ja hiljem veel aktiveerima selle kaardi telefoni teel, kus küsitakse viis miljonit küsimust teemal nimi, aadress Austraalias jnejnejne. See oli tüütu ja ma poleks elus arvanud, et ühe kaardi aktiveerimine võib nii kaua aega võtta. Tegime endale ka pangakaardid, mille saame kätte juba mõne päeva pärast. Seetõttu oleme ka natukene otsustusvõimetud edasise suhtes, sest siin saab kaardid kätte ainult posti teel ja meie kaardid tulevad Sami juurde ja siit pidime juba varsti edasi liikuma. Nüüd siis plaanime midagi sellist, et liigume edasi kuhugi lähedale paarikümne kilomeetri raadiuses (sest siin kohapeal ei ole odavaid hosteleid) ja teeme seal midagi asjalikku (näiteks külastame tööbüroosid) ja üks meist tuleb hiljem tagasi ja toob kaardid ära. Sõelal on jätkuvalt nii Surfers Paradise kui Brisbane.

Aga nüüd lõbusama osa juurde: ME KÄISIME SURFAMAS!!! Väga lahe on see, et saime mõlemad Maiksuga juba teise lainega püsti ja see tegi selle elamuse veel eriti vingeks. Võtsime ühe väikese teoreetilise tunnikese ühelt vanalt habemikult Garylt, kes oli väga vahva õpetaja ja mina arvan küll, et iseseisvalt õppida oleks märksa keerulisem, sest lisaks igasugustele õigete/valede liigutuste näitamisele, rääkis Gary meile ka seda, kuidas meri käitub ja millist lainet püüda jne. Natuke tunneme juba surfislängi ka ja isegi laudadel/lainetel teeme vahet :) Täna õppisime isegi natuke ilma jälgima, sest läksime suure hurraaga randa ja avastasime, et täna ei olegi surfiilm. Kuigi kodus olles tundus meie arust kõik väga õige :D

Väga naljakas on see, et inimesed siin on ikka väga teistsugused. Näiteks üks kutt, kes lihtsalt rääkis oma sõpradega surfiklubi ees, katkestas vestluse nendega, et öelda meile (keda ta nägi elus esimest korda ja kes me lihtsalt möödusime mingi 10 meetri kauguselt) : „You have a good night, mates!“ Kusjuures see hakkab külge ka, näiteks täna kui Liisa kirjutas bussis Samile smsi ja küsis mu käest, kuidas „favour“ kirjutatakse, siis ma täiesti automaatselt keerasin end kõrvalistuva mehe poole ja küsisin, kuidas ta seda sõna spellib. Ja kohe oli koguni kaks meest mulle vastamas :P

Oleme nüüd teinud ka nii öelda kodutoitu ja see on ikka palju parem ja palju odavam. Mõnus on nii.

Igatahes, meil on Sami juures viimane õhtu ja lähen nüüd istun teiste juurde rõdule. Meil on täna üks Sami ema sõber külas, kes on kohalikus ülikoolis filosoofiaprofessor ja kes töötab ka selliste paheliste lastega. Või ma ei tea kuidas seda eesti keeles öelda. Meil on rõdul siuke pesakene juba, kus me igal vabal hetkel istume, piipu teeme, õlut joome ja juttu räägime. Ja see on hea

Ja see kõik on nii kuradi hea.

Elina ja Maik, kohaliku aja järgi 12.10.2009, 00:35

Nüüd siis uus peatükk olemas! Kuna see koht, mida pildil näete, on pisike ja te ei arvaks seda kunagi ära, siis ütleme teile vihjeid. Parooliks on siis selle suurema ala nimi, kus oleme (mitte pisikese küla) ja mis on üks suuremaid surfi/turismi kohti siinmail ja mis tõlkes tähedab Kullarannikut, asub Queenslandis ja Brisbane’ist lõunapool. Kullaranniku vihje on üpris täpne vihje ja kui kirjapildis korrektsed olete, peaksite hakkama saama küll :)

Tere jälle!

Oleme nüüdseks siis ennast mõneks ajaks kenasti sisse seadnud sellises väikeses kohas nagu Tugun. Tugun on osa Gold Coastist ja tegelikult ei saagi aru kust lõpeb üks linn või asula ja kust algab teine. Kohe meie maja lähedal on juba järgmine koht Currumbin. Asulate piiridest aru saada ei ole – majad, tänavad ja poed lähevad ikka täpselt samasuguses rivis nagu oleks kuskil ühes suures linnas.

Eile õhtul läksime siis lõpuks oma viimasele lennule ja olime terve tee (öö) Austraaliasse üleval. Lend kestis kokku 8 tundi ja oli jällegi äärmiselt ebamugav ja mu jalad paistetasid päris korralikult üles ja see oli ikka päris hirmus. Kui kohale jõudsime, oli kell siin alles 7.25 hommikul ja meie olime juba väääga väsinud. Austraalia riigil on mingi meeletu hirm kõiksuguste haiguste ees, seepärast kontrollitakse siin kõike ja kõiki. Õnneks me ei pidanud oma suuri seljakotte lahti pakkima (kuigi neljast kolme „kassa“ inimesed enamjaolt pidid), vaid pääsesime ainult toidu ettenäitamisega. Onkel tollis oli väga äge, viskas nalja ja  ütles et käimas on eestlaste invasioon, kuna juba selle hommikuga oli ta enne meid näinud kaheksat eestlast ja et viimase paari nädala jooksul on neid tema juurest läbi käinud juba 25 vähemalt.

Elame ja oleme siin ühe couchsurfingu (CS) sõbra Sami juures. Kes ei tea, siis couchsurfing on selline ülemaailmne organisatsioon, mille kaudu täiesti tavalised inimesed saavad leida tasuta öömaja teiste täiesti tavaliste inimeste juures. Reegel on selline, et raha selle eest küsida ega pakkuda ei või ning alati tuleb tingimustes kokku leppida juba enne saabumist. Mina olen CSi liige juba ammu ja olen seda ka varem kasutanud. CSi kõige ägedam osa ongi see, et saab endale nagu päris oma kohaliku, kes tahab sulle kõiki kohti näidata ja selgitada kuidas elu siinmail käib. Meie esimene päris oma kohalik Sam on juuratudeng, kes on ka viis korda Eestis käinud ja oskab isegi eesti keeles numbreid lugeda :P Meil on siin oma tuba ja päeval, kui Sam tööl käib, jätab ta meile võtmed ja võime niisama omaette olla siin :) Ainuke halb asi on see, et netti siin ei ole ja pean ka blogi arvutisse valmis kirjutama ja hiljem kuskil üles panema.

Ka lennujaama tuli Sam meile vastu, tegi meile kiire tutvustava ringi randade juures, viis poodi ja sushijahile ja siis tulimegi oma ajutisse koju. Sõime hommikust, tegime piipu ja rääkisime juttu. Päeval keerasime mõneks tunniks magama ja õhtul käisime kohalikus surfiklubis söömas. Üks mis kindel – väljas söömine kombeks nüüd küll saada ei või, sest siin on Eestiga võrreldes (ja Malaisiaga eriti!) väga kallis. Lausa kurb on vaadata, kuidas Eestis kogutud raha kaob sõrmede vahelt. Mis muidugi ei tähenda, et me veel nälga surema hakkaks, ärge muretsege :P

Kõikide eelduste kohaselt jääme siia veel kuni teisipäevani, mil liigume edasi Brisbane’i või Surfers Paradise’i, kus plaanime end tööbüroosse kirja panna. Enne sinna jõudmist püüame veel siin teha endale uued telefoninumbrid ja pangakontod. Ja kõige olulisem on vast see, et HOMME LÄHME SURFAMA!

Elina ja Maiks, 25ºC, Kohaliku aja järgi 10.10.09, 23:16

Meeleolu jätkuvalt ülev :P

Et asja nii endale, kui teile põnevamaks teha ja kõiksugu lambijorsid eemal hoida (või vähemalt siis lambijorssidel natuke asjasse süveneda lasta), toimub nüüd alljärgnev:

Mõtle nüüd hästi järele, kus see pilt tehtud olla võiks ja kirjuta see koha nimi alloleva postituse paroolikasti, siis saad lugeda ka seda, mis seal täpselt toimus. Arvesta, et parool on suur- ja väiketähe tundlik ja nagu sa juba esimeses klassis õppisid, siis linnad/riigid jms kirjutatakse suurte esitähtedega.

Need, kes peavad end liiga vanaks, liiga nooreks või liiga nõrgaks selliste mängude jaoks, andke teada elinapeedoson@hotmail.com. Let the game begin!

Kuidagi lastenäidend oleks, kui hakkaks algusest peale jutustama, mis seal seitsme maa ja mere taga oli. Ütleme lihtsalt kokkuvõtteks, et lend Riga-London oli talutav, passimine Stanstedi lennujaamas oli nagu üks passimine olema peab – igav, ja lend London – Kuala Lumpur oli.. tüütu. 12 tundi kestis siis viimane ja selleks ajaks olime juba väga-väga väsinud, kui peale saime, aga ega lennuk pole ju tegelt just magamiseks mõeldud. Proovisime kõiksugu erinevaid poose (ei, Omar, kahjuks me ei liitunud Ühe Miili Klubiga, sest wc oli liiga väike ja liiga rõve) ja püüdsime magada. Kui Kuala Lumpuris maha tulime, siis.. sobiv võrdlus oleks vist, et “oleks nagu jalaga näkku saanud”. Väga soe ja väga lämbe.

Eile vaatasime siis Kualas ka natuke ringi. Meeldis, äge linn – nii palju erinevaid ilmeid, mis kõik vahetuvad iga paarikümne meetri järel. Tahtsime minna ka Twin Toweritesse [kes ei tea, siis need on maailma kõige kõrgemad või kõrguselt teised majad(spetsialistid vaidlevad selle üle kust maalt ja kuhu maani peaks mõõtma)]. Vantsisime siis nagu ühed õiged matkasellid ilmatuma pika maa maha ja avastasime “Sorry, no more tickets for today”. Kuigi ametlikult oleks see värk seal sulguma alles kell 7 ja veel 40 minutit oli aega, ei saanud me ikkagi kuulsatesse tornidesse. Või noh, kui nüüd tähti närida, siis jah, me võime öelda, et oleme neis käinud. Aga tippu näe ei jõudnud. Kahjuks esimesel korrusel olles ei saa teada, mis tunne on olla kõige KÕRGEMAS majas.

Käisime ka ühes baaris õlut võtmas, kus meid tabas väga meeldiv üllatus. Kui Eestis on vahel õllele soodukad, et 2=3 ja seda reklaamitakse nagu see oleks mingi jõhker allahindlus ja peaaegu et poolmuidu saadud, siis eile tabas meid selline soodukas 2=6. See oli väga väga väga meeldiv ja otseloomulikult kasutasime seda ära. Nunnu oli see, et selles baaris sai ka piipu teha ja sinna juurde käis esmaklassiline teenindus, kus hr. Piibumeister muudkui käis ja vahetas sütt : ) Pitsi valmistas ka ülima keskendumisega : )

Lennujaamast linna ja tagasi sõitsime taksoga.  Kuala Lumpuri kesklinna ja lennujaama vahe peaks jääma kuskil 80 km kanti (+/- 10km). Ja see sõit oli VÄGA odav. odavam kui bussiga, odavam kui ükskõik millega ja ühe inimese kohta üks ots umbes sama palju kui oleks üksinda Tallinnas Pirita-Kesklinn sõites. Taksojuhid on siin muide väga jutukad, peast segased ja haisvate sokkidega.

Praegu Maiks paneb rasket und alles ja pooleteist tunni pärast on meil hotellist check-out, siis teeme kolm sammu lennujaama ja ootame õhtut, et saaks Kängurumaa suunas õhku tõusta. Ja et kellelegi midagi hiljem üllatusena ei tuleks, siis hetkel on meie reisiseltskond kolmene – meie kaks ja Liisa : )

Elina ja (hetkel passiivne) Maiks,

Kuala Lumpur, 33°C, kohaliku aja järgi 11.30

meeleolu on jätkuvalt ülev :)