Tere jälle!

Oleme nüüdseks siis ennast mõneks ajaks kenasti sisse seadnud sellises väikeses kohas nagu Tugun. Tugun on osa Gold Coastist ja tegelikult ei saagi aru kust lõpeb üks linn või asula ja kust algab teine. Kohe meie maja lähedal on juba järgmine koht Currumbin. Asulate piiridest aru saada ei ole – majad, tänavad ja poed lähevad ikka täpselt samasuguses rivis nagu oleks kuskil ühes suures linnas.

Eile õhtul läksime siis lõpuks oma viimasele lennule ja olime terve tee (öö) Austraaliasse üleval. Lend kestis kokku 8 tundi ja oli jällegi äärmiselt ebamugav ja mu jalad paistetasid päris korralikult üles ja see oli ikka päris hirmus. Kui kohale jõudsime, oli kell siin alles 7.25 hommikul ja meie olime juba väääga väsinud. Austraalia riigil on mingi meeletu hirm kõiksuguste haiguste ees, seepärast kontrollitakse siin kõike ja kõiki. Õnneks me ei pidanud oma suuri seljakotte lahti pakkima (kuigi neljast kolme „kassa“ inimesed enamjaolt pidid), vaid pääsesime ainult toidu ettenäitamisega. Onkel tollis oli väga äge, viskas nalja ja  ütles et käimas on eestlaste invasioon, kuna juba selle hommikuga oli ta enne meid näinud kaheksat eestlast ja et viimase paari nädala jooksul on neid tema juurest läbi käinud juba 25 vähemalt.

Elame ja oleme siin ühe couchsurfingu (CS) sõbra Sami juures. Kes ei tea, siis couchsurfing on selline ülemaailmne organisatsioon, mille kaudu täiesti tavalised inimesed saavad leida tasuta öömaja teiste täiesti tavaliste inimeste juures. Reegel on selline, et raha selle eest küsida ega pakkuda ei või ning alati tuleb tingimustes kokku leppida juba enne saabumist. Mina olen CSi liige juba ammu ja olen seda ka varem kasutanud. CSi kõige ägedam osa ongi see, et saab endale nagu päris oma kohaliku, kes tahab sulle kõiki kohti näidata ja selgitada kuidas elu siinmail käib. Meie esimene päris oma kohalik Sam on juuratudeng, kes on ka viis korda Eestis käinud ja oskab isegi eesti keeles numbreid lugeda :P Meil on siin oma tuba ja päeval, kui Sam tööl käib, jätab ta meile võtmed ja võime niisama omaette olla siin :) Ainuke halb asi on see, et netti siin ei ole ja pean ka blogi arvutisse valmis kirjutama ja hiljem kuskil üles panema.

Ka lennujaama tuli Sam meile vastu, tegi meile kiire tutvustava ringi randade juures, viis poodi ja sushijahile ja siis tulimegi oma ajutisse koju. Sõime hommikust, tegime piipu ja rääkisime juttu. Päeval keerasime mõneks tunniks magama ja õhtul käisime kohalikus surfiklubis söömas. Üks mis kindel – väljas söömine kombeks nüüd küll saada ei või, sest siin on Eestiga võrreldes (ja Malaisiaga eriti!) väga kallis. Lausa kurb on vaadata, kuidas Eestis kogutud raha kaob sõrmede vahelt. Mis muidugi ei tähenda, et me veel nälga surema hakkaks, ärge muretsege :P

Kõikide eelduste kohaselt jääme siia veel kuni teisipäevani, mil liigume edasi Brisbane’i või Surfers Paradise’i, kus plaanime end tööbüroosse kirja panna. Enne sinna jõudmist püüame veel siin teha endale uued telefoninumbrid ja pangakontod. Ja kõige olulisem on vast see, et HOMME LÄHME SURFAMA!

Elina ja Maiks, 25ºC, Kohaliku aja järgi 10.10.09, 23:16

Meeleolu jätkuvalt ülev :P