Täna Tasmaanias: Veeuputus

Teen siia ühe kiire postituse. Laupäeval hakkas meil siin Tasmaanias vihma sadama (no Mandri-Austraalias hakkas juba mõni päev enne) ja kahe-kolme päevaga tuli nii palju vett taevast alla, et jõgedest on saanud ookeanid, Launcestonis on kolm linnaosa evakueeritud, Maiksu koolist on saanud evakuatsioonikeskus, jõgi viis Jane ja Duncsi naabertuttavatel ära 100 lehma, vähemalt 4 inimest on surnud, kümned majad on üleni veega täitunud, sajad inimesed on kodudeta, tuhanded lehmad ja lambad minema uhutud ning lugematul hulgal autosid ja busse vedeleb nüüd kuskil maailmaäärel asuva kose põhjas… või misiganes koht see on kus kõik need isetekkelised jõed ja nende lõksu langenud asjad lõpuks kokku saavad.

Meie elame õnneks mäe otsas, nii et meie õnneks kuhugi evakueeruma ei pea. Küll aga käisime täna Gorge’i vaatamas ja see mis seal toimub on ikka uskumatu küll. Ja hirmus samal ajal – sellist vett ja veeliikumist ei ole minu silmad veel näinud. Ja tegelikult oli isegi hirmus seal serva peal seista, sest mine sa tea, millal see suur vesi selle kaljuseina ühes sinuga kaasa otsustab võtta.

Launcestonis on tegelikult teatud kohtades isegi sellised üleujutuse ära hoidmiseks mõeldud vallid ja metallväravad (!!), mis sellistel juhtudel kinni pannakse. Sest selliseid juhtumeid on ajaloos umbes mingi 2 ette tulnud ja need on äärmiselt koledasti lõppenud kuna mingi pool linna on ehitatud jõgedest madalamale.. ja suuremaid jõgesid on meil tervelt kolm.. Nii et inimesed on ikka üksjagu ärevil.

Kahel esimesel pildil siis enamvähem sama nurk. Võrdle näiteks silla kõrgust.

Launceston Cataract Gorge & First Basin Chairlift-800x533. (9)

image

image

image

image

image

image

image

image

image

me oleme tegelt maadeavastajatest piraadid

Täna käisime üle pika aja kahekesi Gorges. Mina olin sel aastal juba paar korda jõudnud aga Maiks veel ei olnud! Nii tore oli! Kahekesi koos on asjal ikka hoopis teine nägu. Kahjuks Maiks muidugi väga tihti ei jõua osa võtma nendest üritustest praegusel ajal, aga ehk kunagi hiljem on selle võrra rohkem aega ja vabadust.

Gorges tegime oma lühema ringi – meil muidu on peamiselt kaks ringi mida teeme, üks peaks olema veidi all 4km ja teine kuskil 7-8km kanti, täpselt ei mäletagi. Pikemat ma ei ole ise ka see aasta veel teinud, sest ma ei taha eriti üksinda sinna metsa ronida.. sest seal pole kunagi inimesi eriti ja telefonilevi on ka puudulik.

Igatahes, tegime siis oma ringi ära ja tagasiteel autosse vaatasime, et sel aastal taasavatud Penny Royali seikluspark on veel lahti, et hüppame siis sealt ka läbi. Tegemist ei ole sellise “seikluspargiga” nagu mida meie Eestis nimetame seikluspargiks. See on selline nats teistsugune.. natuke nagu selline miniküla, kus on hotell, restoran, kohvik, baar, pitsapleiss, veini degusteerimine ja siis terve hunnik lastele ja lapsemeelsetele mõeldud atraktsioone – saab kaljuseina mööda üles ronida, paadiga sõita, kahurist lasta, mäe otsast alla hüpata ja palju muud teha. Kuna meie jõudsime sinna suht sulgemise ajaks, siis midagi väga tegema/sööma ei hakanud, vaatasime niisama ringi. Söögikohtade suhtes tundus küll üks väga muhe paik olevat ja kindlasti tahaks sinna millalgi sõpradega koos uudistama minna. Mul oli aint üks asi terve see aeg mõttes seal – ma nii loodan, et see asi ära ei sure, ma nii loodan, et see asi ära ei sure, ma nii loodan, et see asi ära ei sure. Mulle nii meeldib kui püütakse teha midagi toredat nagu see koht, aga kuna Launceston on talvel ikka suht vaikne koht ja see Penny Royal ise on mingitest põhitrajektooridest eraldi, siis kardan et just nii temaga võib minna.. aga eks ole näha! Pöidlad pihku!

telefonipildid jällegi.. 

Version 2

Version 2

IMG_6167

Version 2

IMG_6169

Version 2

Version 2

Version 2

Version 2

Version 2

Version 2

Version 2

Ilmad on veidrad ja eestlased on veidrad ja mina olen täiesti normaalne!

Ilmad on ikka ühed jube kahtlased asjad. Alles vingusin siin külma ilma üle ja nüüd päevitan poolpaljalt siin ukse vahel. Noh nii, et teoorias olen nagu toas, aga kuna uks on lahti, siis oleks justkui nagu õues.. Tegelikult on õues ainult mingi 13 kraadi sooja aga kuna Tasmaania kohal on osoonikiht väga õhuke, siis on siinne päike äärmiselt tugev ja isegi kui õhk ise on  jahedavõitu, siis otse peale paistev päike on ikka korralikult kõrvetav. Seetõttu istun siis siin toas, päikseprillid peas haha.

Eile olin asjalik, hommikupoolikul käisin kõigepealt väikese ringi kaltsukates, siis toidupoes ja siiiis tulin koju ja hakkasin kokkama. Kõigepealt tegin uue laari vaarika ja rabarberimoosi, kuna eelmine oli juba märkamatult otsa saanud!

vaarikamoos

Panin seekord märkmisväärselt vähem suhkrut (no ikka üle poole vähem), kui eelmine kord, sest 1) tegin eelmine kord Austraalia retsepti järgi ja austraallased panevad ikka ebareaalse koguse suhkrut  ja 2) sest vaatasin üks päev sellist filmi nagu That Sugar Film ja olen nüüd äärmiselt teadlik sellest, kui palju suhkrut meie toidus peidetud kujul ikkagi eksisteerib. Ja see on natuke hirmus, sest teadupärast on just suhkur see, mis üleliigsuse korral rasvana talletatakse ja suhkrust saadud rasv (fisceral fat) on just see rasv mis siseorganite ümber (ja maksa puhul ka sees!) talletub. Nüüd üritan ikka natuke pakendeid lugeda, enne kui kuhugi midagi sisse uhan. Näiteks mul ei olnud õrna aimugi, et just soolastes pastakastmetes, purgiubades ja hommikusöögihelvestes ning müslis on peidetud MEELETU kogus suhkrut! Näiteks ühes supilusikas barbeque kastmes on… üks supilusikas suhkrut!  See kõik on tegelikult juba pikem jutt, aga keda huvitab, võtke ükskõik milline pakend ette ja vaadake – 4g suhkrut = 1 teelusikas ja erinevate  tervise organisatsioonide arvates peaks üks normaalne naisterahvas tarbima mitte rohkem kui 6 teelusikat ja meesterahvas 9 teelusikat lisatud suhkruid päevas.

Igatahes, tuleme nüüd rajale tagasi. Moos valmis, panin leivataigna kerkima. See oli muidugi huvitav ettevõtmine, sest leib tahab teaduspärast kerkimiseks sooja. Ehk siis meil on nüüd kodus üks põnev leiva-inkubaator, mille härra Insener välja mõtles hehe.

leiva-inkubaator

Järgmiseks: Seljanka. Tegin mingi 10 liitrit seljankat. Ebareaalne kogus. Aga osa panen portsjonite kaupa jälle sügavkülma ja hea lõunaks võtta! Täna peaks leib ka valmis saama, nii et tuleb mõnus õhtusöök :) Kahju ainult, et ülejäänud eestlased kõik mingi 1.5 tunnise autosõidu kaugusel on, muidu kutsuks sööma. Austraallasi vist pole mõtet kutsuda, ma arvan et nad võtaks viisakusest 2 ampsu ja sellega asi piirduks. Aga vist on suur Eesti igatsus peal, et viimasel ajal nii tihti Eesti sööke teen. Ja noh, ega see ka kaasa ei aita, et kõik just nüüd Eesti suveks koju lähevad – kes kuueks nädalaks, kes kaheksaks nädalaks, kes isegi kolmeks kuuks!

No ja siis ei jäänud ju muud üle kui ka väike rabarberi-vaarika kook ka kokku vaaritada. Tegin koogipõhja, mis põhimõtteliselt koosnes ainult munadest ja suhkrust ning lakkusin seda visplit ikka sada korda, kui korraga jõudis kohale, et eestlased on ikka üks naljakas rahvus küll, ei julge nii paljusid asju toorena süüa ja munad on alati igalpool nii üle küpsetatud kui veel olla saavad ja kui sushi alles hakkas Eestisse jõudma, siis nii palju ütlesid, et “toorest kala ma nüüd küll sööma ei hakka!” aga samas väiksena aeti kahe suu poolega koogel-moogelit näost sisse ja mingit probleemi ei olnud. Veidrikud ma ütlen!

koogiküpsetamine

..ja siis veel. Mul on selline tunne, et seoses blogikujunduse muutumisega, te ei leia enam kommenteerimise kohta üles.. See on nüüd kohe postituse alguses, vasakut kätt. You’re welcome. 

Kuradi talv!

Bähääähääää, täna hommikul tõusin üles ja väljas oli 2 kraadi sooja! See oleks ju okei, kui inimesed siin maju soojustada mõistaks. Aga kus sa sellega, milleks soojustada, kui võib lihtsalt lasta õhksoojuspumbal 24 tundi päevas puhuda ja tuhande dollarisi (see vist pole eesti keeles sõna?) elektriarveid maksta? Kui õues on 2 kraadi, siis on meil toas tavaliselt vist umbes 13-15 kraadi. Brrrrrr!

Eesti talved on selle kõrval nii-nii lihtsad ja mõnusad, sest Eestis asjad on nii nagu peavad: õues on külm, aga toas käputavad pisikesed imekaunid inimhinged mähkme väel ringi ja keegi ei tule selle pealegi, et peaks ennast TOAS OLLES soojalt riidesse panema.

Samal ajal Tasmaanias – inimesed ostavad lambanahkseid kõrge säärega susse TOAS KANDMISEKS, kannavad pikki dresse ja mitut pusa üks teise otsas ja istuvad teki sees, jalad ümber radika. Öösel magatakse elektriliste tekkide all. Päriselt. NORM.  Käisin eelmine nädal Bronwynil külas ja tal oli oma kodus terve see aeg sulejope seljas. Ja ausalt, ta ei ole mingi eluheidik.

Mul ausalt ka ei ole midagi selle vastu, et ÕUES külm on – mul on olemas normaalsed riided mida kanda ja ma heal meelel käin selles mõnusalt karges õhus jalutamas ja matkamas, mulle meeldib õues. Ma ei saa lihtsalt sellest aru, et miks toas külm peab olema? Põhimõtteliselt näeb see talv siin välja nii, et aprilli lõpus hakkab mul külm ja siis oktoobris soojenen uuesti üles. Nii kaua käin mingi krampis keha ja kõrvade ligi tõstetud õlgade ja värisevate kätega ringi.

Samal ajal Brisbanes: 29 kraadi sooja…

IMG_5940

vähemalt jalad on soojas

Kuidas Tasmaaniasse sauna ehitada.. või niisama ilus olla!

Nagu juba eelmises postituses mainitud, käisime kahel eelmisel nädalavahetusel Karmeni ja Johni juures sauna ehitamas. Karmen ja John kolisid nimelt kaks kuud tagasi oma uude majja ja kohe algusest peale otsustasid nemad, et kodu ilma saunata on lihtsalt maja. Ehk siis, saun peab tulema!

Arutleti ja arvutati peaaegu kaks kuud, kuni lõpuks kõik planeedid rivistusid ja kõigil meespooltel oli samal ajal vaba aeg. Naised, nagu õiged sekretärid kunagi, pidasid kuupäevade üle pikalt läbirääkimisi ja kui alguses otsustati, et igaksjuhuks eraldatakse kaks nädalavahetust, et kuupäevade lähemale jõudes neist üks valida, siis lõpuks selgus ikkagi, et sellise suurehitise püstipanekuks tuleb kasutada mõlemat.

Esimesel nädalavahetusel korjasid Karmen, John ja väike Lilly meid reede pärastlõunal kodust peale ja sõit Ringaroomasse võiski alata. Juba esimesel õhtul alustasime suurt kokkamist (sest töömeestel peavad ju ikkagi kõhud täis olema ja töömehi oli parimatel hetkedel koguni kümne kanti!) ja mu peamised mälestused selles nädalavahetusest ongi vist köögist :P Tegelikult nägi see kõik välja umbes nii, et mehed ehitasid sauna ja naised käisid kalal, trennis, hommikumatkal, tegid süüa, lebotasid niisama, jõid veini, käisid teises saunas (saunaehituse ajaks on ikka kena ju teine, treileril asuv saun kohale vedada, et ikka pärast raske tööpäeva lõõgastuda saaks hehe!) ja olid niisama ilusad ja head kaaslased oma partneritele (jury is still out on that one).

Kalal käisime koguni kaks korda. Jane ja Duncan on enda väikesesse tehisjärvekesse 3000 vikerforelli istutanud ja neid me siis seal taga ajasime. Kuigi meestel õnnestub sealt alalõpmata kala saada, siis meie lõppsaldo piirdus ühe forelli nägemise ja nulli kinnipüüdmisega. Aga mis seal ikka, vähemalt saime natuke autoga offroadida jejee! Pühapäeval õhtul laekusid külla ka Meri-Kai ja Raul, kes Melbournest Tasmaaniat avastama olid tulnud. Pikalt tegelikult lobiseda polnudki aega, kuna nad jõudsid suht hilja ja hommikul rändasime kõik juba oma teed.

IMG_5553

IMG_5554

IMG_5595

mingid imelikud ämblikuvõrgud.. IGALPOOL

IMG_5611

IMG_5621

8.7km matka võssakasvanud metsarajal ei ole lapsevankriga just kõige lihtsam ettevõtmine

IMG_5623

IMG_5637

IMG_5640

IMG_5646
Teisel nädalavahetusel läks aga hoopis niimoodi, et juba neljapäeval saabus meile külla Kerstikene minu ülikoolipäevilt. Reedel ajasime siin veel natuke asju ja õhtupoolikul võtsime jälle suuna maale. Mehed hakkasid aga jälle sauna ehitama ja naised.. naised tegid ikka sama mis alati – süüa. Ei tegelt, laupäeval käisime väiksel ringsõidul – Bridportis jalutamas ja kohvikus ja hiljem kahes veiniistanduses veini maitsmas ja söömas. Oli üks ütlemata tore sügispäev ja tore on vahelduseks pliksidega roadtrippida, võib kõva häälega 2paci laulda ja kloun olla.

IMG_5693

IMG_5695

IMG_5799

IMG_5800

IMG_5840
Istandused kus käisime, on suht mõlemad suht ikoonilised Tasmaania istandused – Jansz ja Pipers Brook (nende tuntuim kaubamärk on Ninth Island). Veinid olid suht eranditult head, teenindus tore (esimeses väga-väga tore, teises norm, lõppsaldo = tore), söök hea ja seltskond kõige parem. Pärast 18 erineva veini proovimist olid kõigil, peale autojuhi, keeled ikka päris pehmed juba. Aga nii tore oli ja sellele päevale mõeldes kõlab mul kõrvus lihtsalt üks lakkamatu naer.

Laupäeva õhtul tagasi K ja J juurde jõudes hakkasime valmistama Lilly sünnatorti. Sünnatordiks sai seekord kreemine külmsuitsulõhe ja krevettidega võileivatort Miiu blogist! Pole sadakümmend aastat võileivatorti teinud (ja Maik üldse küsis mu käest, et mis imeloom see võileivatort veel on) ja tegelikult oli see üks päris tore ja teistmoodi ettevõtmine!

Pühapäeval hommikul ärkas kogu naispere – mina, Jane, Karmen, Kersti ja Lilly (ehk siis peaaegu kõik eestlased, v.a Maik) kell 5 üles ja hakkas…. eurovisiooni vaatama! Me tõesti arvasimegi mingil hetkel, et Austraalia võidab ja tänu sellele oli ikka päris põnev vaadata!

Eurovisioon vaadatud, pidasime maha ühe vinge sünnipäevahommikusöögi! Laulsime Lillyle sünnalaulu ja tõstsime teda tooliga ikka koguni kaks korda üles ka nagu eestlastele kombeks! Kinkisime kambaga Lillyle sünnaks Peppa Pigi jalgratta ja kiivri, mille üle ta tundus väga õnnelik olevat. Nimelt ei osanud see väike tavaliselt nii krutskeid täis tüdruk selle peale kohe mitte midagi kosta ja lihtsalt istus seal ratta peal jupp aega, õnnis naeratus näol. Kuigi kell viis ärkamine ei kõla tavaliselt just kõige parema ideena, pean ütlema, et oli üks väga vahva hommik. Sellised koosolemise hetked on nii palju väärt.

IMG_5826

IMG_5830

IMG_5841
Aga nüüd siis selle seiklusjuttu peategelasest ka – Saunast. Käesolev oli Maiksul juba kolmas Austraalias ehitatud päris saun, kui esimesi kuue aasta taguseid kilesaunasid ka arvestada, siis viies. Saunaga oli lugulaul selline, et kuna J ja K juures on õues selline katusealune koht, kus hängida, juba olemas, siis otsutati, et saun ehitatakse kohe selle külge, sinna kus varemalt asus üks väikene tööriistakuur. Saun ise on ehitatud peamiselt männist (kusjuures Baltimaade männist) ja pingid tammest. Kerise ehitas John ise, ning uks sai… maiteamillest, pean uurima. Minu arust on kõige muljetavaldam kogu selle asja juures just keris – uskumatu, et üks tüüp lihtsalt sellise asja ehitab. Lisaks plaanisid nad selle kohe enne ehitust ka juba pitsaahjuna kasutusse võtta, nii et ka sellega on ehituse juures arvestatud. Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, on sellel kerisel ka väljaspool (õues) tavaline klaasist kaminauks, mis tähendab, et osa soojusest kiirgab ka õue ja ka need kes parajasti  saunalaval ei ole, saavad kamina ees soojas istuda.

Sauna tehti ka üks selline madalam ja laiem pingike, kus peal Lilly oma väikese vanniga mahub vees sulistama. See on lihtsalt nii nunnu väike nurgake, et tahaks kohe ise väikene inimtegelane olla ja plastmassvanni mahtuda.

Karmenil ja Johnil oli juba maja ostes aias olemas mullivann, mis nüüd lähiajal sauna kõrvale ümber kolitakse. Samuti kavatseb John sauna välimisele seinale, mullivanni kõrvale teha välidušši ja ämbri, kus endale vett pähe kallata saab. Kokku on tegemist ikka väga vinge alaga ja ma arvan, et see kõik on äärmiselt hästi planeeritud ja ka ehitatud :)

Pilte mul teile häid pakkuda ei ole hetkel, kuna ise ei teinud ja Maiksu telefon pole suurem asi pildistaja.

saun5

saun4

saun3

saun2

saun