Mõned nädalad tagasi käisime mu bossi Chrisi juures õhtust söömas. Oli tore õhtu, aga kuna tegime lihtsalt nädala sees istumise, siis lõpetasime suht vara ära ja jäigi selliseks mõnetunniseks see ettevõtmine. Pildilolev on meil Maiksuga selliseks standard eelroakandikuks saanud. Sorri, pooled pildid viimastes postitustes on telefoniga tehtud, ei ole alati just kõige parema kvaliteediga.
Üks päev oli nii, et kuidagi jooksid asjad nii kokku, et jõudsime “töö juures” järeldusele, et mul oleks vaja võtta üks vaba päev (lisaks sellele, et mul juba kolm vaba päeva on nädalas). No mulle sobis see plaan väga hästi. Mõtlesin, et lähen ostan siis endale jalgratta. Kuna kodust jalgrattaparseldajateni päris pikk maa, siis mõtlesin, et teen kodus natuke turuuuringut ka. Lasin siis näppudel käia ja helistasin nii mõnedki poed läbi. Eesmärgiga teada saada, et kas need jalgrattad, mis neil kodulehel üleval on ka tegelt poes leiduvad. No suur oli siis minu rõõm kui ühel hetkel leidsingi poe, kus väideti, et täitsa olemas minu soovitud jalgratas.
Unustasin küll telefonis küsida, et kas nad selle ratta mul poes kokku ka panevad, aga kontrollisin kodulehelt järele ja igas poes pidid panema! (taustaks: siinmail on sellised väga odavad poed kust saab igast kraami osta, aga palju nendest asjadest tulevad nii nagu nad maale tuuakse – kastis ja juppidena – see hoiabki hinna madala). Sõitsin siis rõõmsalt taksoga poodi – kusjuures takso maksis tervelt 1/3 jalgratta hinnast – ja läksin oma ratast vaatama. Ja mida minu silmad näevad – ainult üks eksemplar ja juba kokku pandud. Ei-ei-ei, kulla sõber, see ei ole rõõmusõnum et saan juba kokkupandud ratta! See tähendab hoopis seda, et ratast ma sellel päeval küll osta ei saa.
Kutsusin siis ühe hästi-hästi-mitte-sõbraliku teenindaja endaga jalgratta osakonda (1 riiul) ja küsisin, et tere-kas-teil-seda-ratast-veel on. Tädi vaatas ja vaatas seda riiulit, piiksutas oma mingi masinaga seal erinevaid triipkode, helistas veel tähtsamatel kontoritoolisoojendajatele ja pärast viite minutit jõudis selgusele, et seda ratast neil kahjuks poes ei ole. Oma järgmise küsimuse vastust ma tegelt teadsin juba ette, aga noh, ega siis küsija suu pihta ei lööda! Küsisin, et ega ma juhuslikult seda kokkupandud ratast osta ei saa. Tädi vaatas mulle oma suurte ehmunud kutsikasilmadega otsa ja ütles, et ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei, see poleks ju ometigi turvaline! Selleks, et ma selle ratta saaksin osta, siis peakse Hr. Tema Majesteet Rattaspetsialist selle ratta peal kõigepeal erinevaid teste sooritama ja väljastama kinnituse, et tegemist on tõepoolest ohutu rattaga (aga sellegi poolest sõidan sellega omal vastutusel). Aga Tema Majesteet töötab ainult laupäeviti. No tore!
Vaatasin siis teisi rattaid natuke. Juba olingi enamvähem välja valinud oma uue ratta, kui järsku hakkas koitma, et krt, see Härra Rattaspetsialist töötab ju ainult laupäeviti. Järelikult ei ole seal poes tõenäoliselt ka kedagi, kes oleks läbinud eluolulise Ratta Kokkupanemise Ülikooli ja võiks selle ratta mulle sõidukõlbulikuks ja mitte-eluohtlikuks kuulutada. Igaksjuhuks (ja jällegi vastust ette teades) küsisin teenindaja-tädilt üle. Jep. Jalgratta-Majesteet tuleb laupäeval. ja siis võib mulle ükskõik kui palju rattaid kokku panna. No superäge, suured tänud teile!
Mõtlesin siis, et krt, juab siia sõidetud, et ma võin ju ise ka selle ratta kokku panna siin poe parklas. Ühe korra varem on seda ju isegi aja peale tehtud (kaotasin ja osad jupid jäid üle, aga osavõtt on põhiline!). Minu maailmas ei toimi lihtsalt asjad nii, et mina tahan midagi ja ma ei saa seda mida ma tahan (meenutan nüüd teile seda korda, kui kangesti oli vaja keset ööd süüa teha ja ema ja venna (telefonitsi) juhendamisel saumiksril Austraalia juhtme ise Eesti oma vastu vahetasin, mille eelnevalt triikraua tagant ära olin lõiganud). Uus masterplaan olemas, seadsin särasilmil sammud jälle müüjatädi poole. Ütlesin, et tahan nüüd siis ikkagi jalgratast osta. Tädi küsis, et kuidas ma selle kokku mõtlen panna… või alustuseks kasvõi sealt poest ära viia. Ütlesin, et ise panen. Siis ta vaatas mind sellise pika pilguga.. teate küll kuidas inimesed vaatavad niimoodi hindavalt ülevalt alla ja küsis: “Kas sul tööriistad on või?”. NO KURJAM KÜLL, päriselt ka või?!?!! Ma küll nagu mäletaks, et kui ma seda viimast ratast kokku panin, siis oli suht ainult mingit ühte võtit vaja…. Tädi näitas mulle siis ratta kasti pealt seda nimekirja, kus oli kirjas umbes-täpselt 24 asja mis mul selle ratta kokkupanemiseks vaja läheb!
Lahkusin poest rattata.
Sisenesin järgmisesse taolisse poodi.
Selleks, et teada saada, mis juhtus teises poes, loe kõik eelnev jutt uuesti läbi (muuda mõned sõnastused) ja saadki täpselt sama loo! Ainukese vahega, seal anti mulle teada, et Ratta-Härra käib tööl teisipäeviti. Millele ma vastasin, et TÄNA ON JU TEISIPÄEV! Mille peale müüjatüdruk, ütles, et ei-ei, täna teda pole. No selge!
Lahkusin poest rattata.
Sisenesin 50 meetrit eemal asuvasse masaažisalongi. Väljusin lõõgastunult. Sain Maiksuga kokku. Läksime gold class kinno. Tellisime peaaegu kõik eelroad mis menüüs olid. Terve filmi aja muudkui tuli seda sööki. Pärast ei jaksanud liikuda. Väljusime lõõgastunult x2. Sõitsime randa. Jalutasime silla peal ja ookeani ääres. Sõitsime koju. Sisenesime lõõgastunult x 1000.
Ega närv pole Sharm el Sheik kuhu minna.
Tere-tere! on ikka raskusi mul selle blogimisega. Muidugi olen alati mingi sada vabandust leidnud, aga nüüd sel korral on tõesti nii, et täiesti kehtiv vabandus olemas (vähemalt minu enda silmis)! Tahtsin juba jupp aega blogida kõiksugu asju, aga kahjuks ütlesid mõlemad meie telefonid täpselt ühel ja samal päeval üles ja kahjuksx2 oli Maiksu telefonis igast põnevaid pilte, mida tahtsin nende blogipostituste juures kasutada.
Minu telefon oli omadega muidugi ammu juba otsakorral, ikkagi täpselt kaks aastat on ta mul juba olnud ka ju… viimasel ajal ei viitsinud seda isegi sisse enam lülitada, pidevalt oli tast rohkem tüli kui kasu. Kõige tipuks jätsin veel SIM-kaardi ka Eestisse ja kohalik telefonioperaator Telstra pani natuke näkku, nii et mõned nädalad on mul mingi täitsa vale number olnud, mida mitte keegi niikuinii ei tea. Nii, et polegi väga mõtet seda telefoni kasutada. Vahvel uudis on aga see, et kellelgi on kohe-varsti-õige-pea üks hea põhjus endale uus telefon saada. Nii, et homme läheb ostlemiseks tõenäoliselt.
Maiksu telefoni viisime kuhugi parandusse, eks ole näha kas tast saab veel elulooma. See telefon ju tegelikult alles umbes 8 kuud vana, nii et loodaks küll, et saab veel hinge sisse puhuda.
Vahepeal käisime siis Eestis. Oli äraütlemata vahva. Samas oli see kõik nii veider ja ebamaine (peamiselt seetõttu et tegemist oli äärmiselt lühikese reisiga, kokku olime Eestis 8 täispikka päeva ja kaks poolikut (minemine/tulemine) sinna otsa). Nii kahju oli, et see aeg nii lühikeseks jäi. Oleks ikka tahtnud kauem olla, koguaeg oli selline tunne, et APPPI-MA-EI-JÕUA-IGALEPOOLE!! Õhtuti ei saanud magama jääda, sest peas keerlesid mõtted teemal “jesus-christ-ainult-seitse-päeva-veel-kuidas-ma-selle-nüüd-maha-magan”. Aga, kokkuvõttes, oli NIIIIIIIIIIIII TORE, lihtsalt oleks nii väga soovinud, et elu oleks lubanud kauemaks jääda, et oleks saanud kohe päriselt-päriselt hinge tõmmata :) Nüüd tagantjärele tundub nagu see kõik oleks olnud üks hästi hea unenägu ja et seda tegelikult ei juhtunudki. Ei ole ju reaalne mõelda, et vaid 27 päeva tagasi olime Eestis. Mul on küll selline tunne, nagu oleks veebruaris viimati olnud. Igatahes, kuna nii paljud teist on meile naljaviluks lubanud, et “me siis tuleme teile külla, kui te Eestis ära olete käinud”, siis nüüd olete küll kõik plindris ja peate kiiremas korras pileteid ostma hakkama. Päriselt.
Nüüd oleme siis enam-vähem joone peale tagasi saanud – Maiksul kõik kooliasjad järgi tehtud ja elu jälle nagu vanasti. Ilmad on ka märkimisväärselt soojemaks läinud – vahepeal viskas ikka päris korraliku suvekuuma ka üles, lihtsalt lampi tuli üks päev 30 kraadi. Kuigi ametlikult oli alles talv. Mingi peaaegu 10 päeva oli ikka sellist väga ilusat ilma, mõnusalt 25 kraadi kanti :) Nüüd on jälle natuke jahedam, aga vähemalt on suvi juba käegakatsutav ja iga päevaga on ilmad aina ilusamad.
Selle kõigega seoses käisime kaks nädalat tagasi natuke osturallil – mulda, seemneid, potte ostmas. See oli nüüd siin see üks koht kus tahtsin pilte panna Maiksu telefonist (aga mida pole, seda pole :(). Ostsime siis 18 erinevad juurvilja, köögivilja, maitsetaime ja panime need kasvama. Nüüd kaks nädalat hiljem on 18-st kümme juba natukene tulemusi näidanud :) Eriti elevil oleme mõlemad selle üle! Ma käin päevas mingi 17 korda peenraid vaatamas ja eks Maiks ka ikka koju tulles kas a) küsib, kuidas meie taimed elavad või; b) läheb peenart uudistama :)
Nüüd kiilusin jälle kinni ja sattusin hoopis Eestis tehtud pilte ja videosid vaatama. Las see postitus siis jääb seekord niimoodi.
………
10 minutit hiljem. Mõtlesin ikka edasi kirjutada, haha :D Lasen siis niimoodi tulla, nagu suvalises järjekorras pähe tuleb asju, ärge siis väga segadusse sattuge kui ühelt teemalt eriti lampi järgmisesse hüppab :D Vähemalt saab midagigi kirja :) Vahepeal kui ilusad ilmad olid, käisime natuke rannas ka. Üks õhtu käisime lihtsalt kahekesi natuke päikeseloojangut uudistamas (jaa, nii nunnu eks!) ja teine kord käisime kolmekesi, söberikene Martakene oli ka. Mängisime natuke palli ja hullasime niisama. Kodus oleme natuke sulgpalli mänginud ka :) Sellega meil aga eriti hästi ei lähe, sest kohe alguses kui sulka komplekti ostsime, siis üks äge noormees nimega Kaarel (tervitused!) suutis kõik pallid üle aia lüüa (naabrid viskasid tagasi ka, aga ega Kaarel siis ühe korraga ei piirdunud) ja teinekord kui uued pallid (eriti spetsid-moodsad-uhked!!) ostsime, siis Maiksul õnnestus ühe reketi otsa kuidagi nii toetada, et… see läks põhimõtteliselt pooleks. Praegu veel seisab teibi abiga koos, aga päriselt temast ikka võistlussportlast enam ei ole. Tennist oleme ka käinud nüüd pärast Eestist tulekut ühe korra mängimas, a sattusime mingi eriti kehva väljaku peale, nii et väga kaua nagu mängida ei viitsinudki.
Eelmine nädal käisime lõpuks ära ka Adelaide Central Marketil – täitsa imelik, et kuue kuu jookul sinna kordagi jõudnud ei olnud. Üks päris tore koht oli, sellien natuke mitte-Austraalialik :) Nii interjööri, müüjate kui ka kauba poolest. Müüakse seal igasugust põnevat kraami, mida tavapoest üldse ei leia (no korraliku leiba ja suitsuvorsti jne) ja samas need asjad mida tavapoest ka saab, need on seal turul ikka jupp maad odavam. Kinkisime endale ühed Hiina massaažid ka. Natuke valus oli. Natuke palju. Päris palju. Palju. Palju valus oli. Aga turul otsustasime nüüd tihemini käima hakata, kasvõi nii, et laupäeva hommikul kodus ei söö ja siis läheme sööme seal kõhud täis.. Sest nii mõnus oli nii, et ise kulged seal lettide ja putkade vahel ja igaltpoolt ostad natuke midagi – ühest letist natuke vorsti ja teisest natuke juustu ja kolmandast natuke värsket saia ja neljandast avokaadot ja viiendast värsket mahla. Nii on mõnus, just!
Mis siis veel? Maiksul hakkab kohe-varsti jälle vaheaeg. Aga see pole mingi päris vaheaeg, eksamid ja muu jama. Aga kui hästi läheb, püüame ikka sinna mingi toreduse ka sisse mahutada, ongi juba imelik, et pole nii kaua kuskil seiklemas käinud. Siiamaani on meil asjad selle taha jäänud, et Maiks ei taha selle autoga, mis meil praegu on, kuhugi väga kaugele minna, kuna tema arust on see auto veits ebausaldusväärne. Ja uue auto ost muudkui lükkub ja lükkub edasi, koguaeg tuleb kas rahaliselt midagi vahele või Maiksul kasvab see kokkuleppeline maksimumhind jälle mingi 500-1000 dollari võrra. Kui nii edasi läheb, siis sõidame nelja aasta pärast ikka sama autoga, sest kutt tahab juba otse tehasest midagi saada :D Haha, tegelt, ehk äkki nüüd mingi kuu jooksul õnnestub midagi ära osta.
Aga nüüd lähengi poen härra juurde diivanile kerra ja söön kommi. Emme antud Maiuspalasid.
Kui me veel Airlie Beachil elasime ja ma fish & chipsis töötasin, sõin enam-vähem kuus kuud peaaegu iga päev scallopeid (kammkarbid) ja krevette. Ja austreid sõime ikka ka suht tihti (tervitused Marenile ja Omarile, kui teie külas käisite sai ikka terve aastakogus ära söödud!). Eestis olles ootasin just seda scallopitega taaskohtumist nagu väike laps ootab jõuluvana. Sellest peale kui Adelaide’i jõudsime, olen neid siis igaltpoolt taga ajanud, aga tuleb välja, et Adelaide ei ole nii mereanni-sõbralik koht, kui nad end välja reklaamivad. Mõistliku hinnaga ja sügavkülmutamata scallopeid ei ole eriti lihtne leida. Kuni selle ilusa päevani kui avastasin, et meie kodust 3 minutilise jalutuskäigu kaugusel on päris suur mereannipood. Kolmapäeval käisin seal siis esimest korda… ja tahtsin terve poe tühjaks osta. Terve ühe päeva pidid need hõrgutised siiski ootama, sest kolmapäevaks oli meil ju kinnominek kokku lepitud. Aga oi kui siis neljapäev tuli ja ma ära ei jõudnud oodata, millal Maiks töölt-koolist koju jõuab.. terve päev olin ülielevil. Ja oi, see oli seda ootamist väärt! Maiksul oli kõht suht tühi, aga kui austrite söömise lõpetasime, siis sinna juurde tehtud salat (sest ega meil neid austreid nüüd nii palju ka ei olnud et kõhu ainult neist täis saaks) ei sobinud talle kohe üldse süüa. Rikub söögielamuse ära noh, mis sa teed! Ja kusjuures muidu sööb Maiks salatit väga hea meelega. Tol õhtul lihtsalt ütles, et pärast neid austreid ei paku see salat eriti huvi :D
Ekskursioon mu sisekosmosesse 