Maailm on ikka üks võrratu paik. Väga äge on vaadata, kuidas teiselpool maailma käib elu teistmoodi. Väga äge on sellesse sisse elada. Ja veel ägedam on püüda õppida ja harjuda kõige sellega mis siinsete jaoks on normaalne.
Asju, mis on teistmoodi, on siin oi-oi-oi kui palju, alustades sellest, et kuu on meil teistpidi taevas ja lõpetades kasvõi sellega, et kui harjumatu on ikkagi teistpidi liiklus. Neid kordi, kus olen hakanud teed ületama ja valele poole vaadanud, seejärel teele astunud ja peaaegu auto alla jäänud, on ikka päris palju.
Veel on siin näiteks selline umbrohi, mille kohta alguses arvasime, et see kukub kuskilt puu otsast. Hiljem saime teada, et kui muru on kuivem, hakkab see sinna sisse kasvama. Ja see umbrohi on väga väga väga ebameeldiv – see on pisike, okkaline ja terav ja paljujalu käies võib selle endale umbes iga kolmanda sammuga jalga astuda.
Esialgu pisut ehmatavana tundunud, aga tegelikult väga armas on see, et tihtipeale jooksevad toas mööda seinu ja lagesid ringi väikesed umbes viie kuni kümne sentimeetrised gekod. Inimesed enamasti ennast neist häirida ei lase, palju suuremat kisa tehakse kui mõni kärbes tuppa saab. Sellele on ka väga mõistlik selgitus – gekod on täiesti ohutud ning samas hoiavad nad su kodu ju putukatest puhtana. Vahel ainult räägitakse sellest hirmulugusid, et siis on küll kehvasti kui emane geko oma munad sulle tuppa muneb ja siis pärast on terve tuba väikseid gekopoegasid täis.
Väga kohutav asi selle sooja kliima juures (ja nagu ma aru saan siis peamiselt ikkagi sisemaal ainult) see, et kärbseid on lihtsalt nii kohutavalt palju, et täielik lehma tunne tuleb. Koguaeg üritab keegi sulle silma, suhu, ninna ja kõrva lennata ja siis käid ja puhid nagu lehm alalõpmata. See on äärmiselt ebameeldiv ja vahel ajavad nad ikka päris korralikult kettasse. Putukaid on siin üldse väga palju, tihtipeale kohtab ka kõige puhtamates elamistes mingeid tarakanilaadseid ja siis on vahel ikka kisa kui palju :D Harvad ei ole ka juhud, kus kohtad kolme kuni nelja sentimeetrist prussakat. Või kui õhtul hakkad voodis magama jääma, siis kuuled kuidas põrnikad võidu vastu aknaklaasi end surnuks lendavad. Armas, eks ole? Lisaks putukatele on siin ka nii meeletult linde, et mõnes kohas ei saa pärast kella nelja hommikul enam magadagi, sest linnud kisavad nagu sead aia vahel.
Aga vaat et kõige olulisem on see, et inimesed on siin ikka hoopis-hoopis teised. See, kuidas nad sulle koguaeg kinnitavad, et pole probleeme ega muresid; see, kuidas nad sind alalõpmata kallikeseks või armsakeseks kutsuvad ja see, kuidas nad sind alati valmis aitama on – see kõik kaalub üles kõik need prussakad, kisavad tuvid, rõvedad umbrohud, rattureid ja koeri ründavad linnud jms.
Parim näide sellest, kuidas inimesed sind kohtlevad on see, kui läksin ükskord tanklasse ja küsisin, kus tualett asub. Tädi suutis mulle kahe lause jooksul öelda „darling“ ja „babe“ :D Laused nägid välja sellised: „Follow me, DARLING“ ja „It’s right here, BABE“ :D On ikka naljakas küll, kui kümne sõna jooksul suudetakse kaks korda sind mingi hellitusnimega kutsuda.
Samast kategooriast on ka see näide, et täna oli poes avariiohtlik olukord, kus Maiks ja üks suur tädi oleks riiulite vahel põrkunud ja siis tädi ütles Maiksule: „It’s alright, DOLL“ :D
Väga lahe on ka see, et kõik tahavad koguaeg kinnitada, et üldse pole põhjust muretseda (isegi kui sa ei muretse), pole mingeid probleeme ega muud seesugust. Näiteks, läksin omanikule maksma järgmise öö eest ja tema ainuke vastus pärast raha kätte saamist oli „It’s alright, no worries, sweetheart.“
„No worries“, „no problems“, „no probs“ on üldse sellised väljendid, mida kuuled söögi alla ja söögi peale. Kui poes kassas küsitakse, kas tahad sularaha ka välja võtta (siin saab kohe kassas kaardi pealt raha välja võtta) ja ütled, et ei soovi, siis vastus on enamasti „it’s okay, no worries“. Järgmiseks küsitakse kas sul on everyday rewards kaart (mis on nagu meil säästukaart või midagi) ja kui jälle vastad ei, tuleb juba tuttav vastus „it’s okay, no worries“. Need sõnad tulevad seega absoluutselt kõige peale, isegi kui ütled lihtsalt kellelegi „aitäh“. Samal teemal on veel üks väljend, millega mina ei olegi eriti kokku puutunud, aga mis Maiksu juba totaalselt närvi ajab. Nimelt kipuvad müüjad (peamiselt meesmüüjad) talle iga asja peale ütlema „too easy“ :D
Ühesõnaga, kõik poputavad ja hellitavad meid siin oma „pole probleemi“ suhtumisega vist nii ära, et pärast ei oskagi eestlase tavalises „ei“ või „jah“ vastuses mingid elementaarset viisakust näha. (Selle kohta ütles mulle üks purjus austraallane ükskord, et ta ehmatas ära esimene kord minuga suheldes, sest kui ta küsis mu käest, kas ma tahan oma burgerit kohe, vastasin ma lihtsalt „ei“. Kuna ma ei lisanud sinna lõppu mitte midagi, ei mingit „No, I’m alright“ , „No, it’s okay“ ega ei öelnud ka kurikuulsat „nõuvörrizz“, siis ta arvas, et ma olen kuri tema peale või et ta ei meeldi mulle :P Sest tundub, et ükski austraallane ei vasta teisele austraallasele lihtsalt „jah“ või „ei“.)
Ekskursioon mu sisekosmosesse 