Haudihõu,

Ühekahesõnaga, meil sai siis auto korda pika jauramise peale, lähipäevil peaks Herr Postituvi tooma ära ka meie Rego kleepsud ja olemegi ametlikud autoomanikud (tegelt küll aint Maiks, aga ma võin ju mõelda et ma ka :D )

Maailm oli kohe jälle palju parem koht, kui auto käes ja otsustasime, et kui see põhja sõitmine meile õnne ei toond, siis tuleb ikka märke lugeda ja sõitsime lõunasse.

Teel kohtasime üsna mitut kängurut, osad neist olid küll sellised vereplögased loigud, millest arvasime, et need võisid kunagi mingil ajal (umbes enne 50-100 autot) kängurud olla. „Õnneks“ nägime ka mõnda sellist, mis oli alles ühe kuni paari autoga kohtunud ja millel oli veel täitsa aimatav känguru kuju.

Tahtsime sõita lõunamaale, sest põhjamaad olid liiga palavad ja liiga õnnetud. Jõudsime umbes poolele teele („kui ei jõua kõike, tee pool“) ja tahtsime siin öömajakest leida (Siin=Stanthorpe, QLD). Siinmail on aga enamuses vaid tööhostelid, kes ei taha midagi kuulda sellest, et sa tahad vaid üheks ööks pea padjale panna. Nemad tahavad, et sa neile nädala raha ette maksaks ja siis nemad aitavad sul töö leida. Pärast mõningast jauramist ja edasi-tagasi-küljele helistamist, küsisin siis ühest, et kaua läheb selle töö leidmisega teil. Vastuseks sain, et kui oled naine, siis kohe, kui mees, siis pead 2-3 nädalat ootama.

Helistasime siis veel edasi-tagasi-küljele ja saime ühest kohast üldse vastuse, et 4-6 nädalat. Tööbüroost öeldi, et „ei tea öelda“ ja näidati suurt mappi selle kohta kui palju inimesi järjekorras passib. Nojaa siis mõtlesime, et kui juba pakutakse seal hostelis ühele tööd, siis lähme vaatame, mis nad räägivad. Mina läksin sisse ja Maiks jäi igaks juhuks turvavöid valvama. Sain teada, et see töö mida pakutakse, on tükitöö, mis sisaldab endas õunu, puid, võrke ja vist kudumist ja hiljem harvendamist. Küsisin, et miks siis ikka mehed ei saa ja tegin seal kõiksuguseid sõbralikkuse väljendamise protseduure. Järgmiseks juhtus siis see, et hostelimees ütles, et „oi-te-olete-eestlased-oi-farmerid-vahest-võivad-tahta-küll-eestlasi-jaa-jaa-jaa-ma-helistan“. No siis ta helistas ja kõne koosneski ühest lausest: „Kas sa oled huvitatud veel ühest eestlaste paarist?“. Vastus oli jaa ja nii oligi meil töö. Aga see pole veel kõik.

Läksin autost Maiksu kutsuma ja kui tagasi jõudsime siis hostelimees ütles, et talle helistas üks teine farmer, kellel on kahte inimest vaja ja et see on tunnitöö. Wow, me saame lausa valida või? Igatahes, valisime tunnitöö. Ja seal me nüüd siis oleme „lõbusalt“ oma aega viitnud.

Seiklustest vagude vahel ja sellest, kui kole asi on rohimine juba meie järgmises saates.