No tere neiud ja noormehed.

Üsna mitu päeva on möödunud viimasest sisukast blogist :D Vabandused :) Käime siin jätkuvalt koolis ja tööl. Viimastel nädalatel on nii välja kujunenud, et mina käin hommikul koolis ja lähen sealt otse tööle, kokku veedan väljaspool kodu niimoodi ühe satsiga 13 tundi. AGA, see on seda väärt, sest suutsin oma graafikud nüüd nii teha, et saan vajaliku arvu tunde kooli+tööd tehtud esmaspäevast-reedeni ja nädalavahetus jääb täiesti vabaks :) Mis on igati teretulnud! Maiks isegi võttis ka kaks nädalavahetust järjest vabaks ja nii oleme vahepeal isegi mingisse rutiini sisse saanud.

Kui muidu on Airlie mõnus väike kohake, kus igalepoole on ainult mõnisada meetrit jalutada, siis kool asub mul hoopis ühe tobeda koha peal Cannonvale’is. Selleks pean sinna ja tagasi sõitma bussiga. Ja otseloomulikult, kuna pean sinna minema hommikul kell 8, siis sõidan bussis koos 30 koolijütsiga. Bussist jään ma muidugi alalõpmata maha ja siis pean natuke kutsikasilmi tegema ja ennast teise koolibussi peale nihverdama. Nende kahe bussi vahe seisneb selles, et esimene on tegelikult tavaline liinibuss, mis paksult koolilapsi täis (Airlies pole kooli, enamus lapsed sõidavad 25km kaugusel asuvasse Proserpine’i) ja teine on päris koolibuss (ühe konkreetse kooli oma), kuhu lihtsurelikud tegelikult peale minema ei peaks. Aga kuna bussijuhid on kõik ühe firma omad, siis nad juba natuke teavad ka mind ja vahel ikka võtavad peale. See koolibuss on muidugi veel toredam, seal pole ma veel kordagi pidanud midagi maksma :)

Üleüldiselt on see hommikune bussisõit naljakas. Päris esimestel päevadel vaatasid kõik lapsed mind nagu ilmaimet (no tõesti, ei sõida teisi tavainimesi nende varahommikuste bussidega). Mõne päeva järel sain juba selgeks, kus keegi istub ja tegin koolivormidel ka vahet. Pärast esimest nädalat oli mul juba üks päris oma sõbranna (no ta on mingi kuuene) ja nüüdseks tean juba umbes 5 lapse nime, kellega hommikuti koos bussi eesotsas istume.

Tavaliselt on meie bussijuhiks üks vana torisev onu Ian, kes minu vastu on mingil põhjusel märksa sõbralikum, kui nende väikeste põngerjate. Aga ühel hommikul mõtlesin küll, et tahaks sellest bussist lihtsalt välja hõljuda, sest no nii lolli juttu ei ole minu kõrvad enne kuulnud. Iani asemel sõitis hommikust kooliringi keski vanem naine. Üks esirea lastest, kelle nimi on Maddie, on meil natuke kiiksuga. Päris tõsiselt, tal ei ole pööningul kõik asjad päris õigesti sorteeritud. Ma ei saa aru, kuidas selline laps kuskil tavakoolis käib ja niimoodi tavabussiga sõidab. Ta on äärmisel häiriv. Muidugi kohati on mul temast kahju aga enamus ajast on ta lihtsalt häiriv, sest sa mitte kunagi ei tea, mida ta järgmiseks ette võtab. Näiteks üks päev ta ulgus nagu mingi krdi hundikutsikas terve see 15 minutit mis mina seal bussis olin ja üks teine päev ta lihtsalt nokkis nina ja pühkis oma sõrmi siis teiste mööduvate laste peale ja ühel kolmandal päeval pani ta nätsu endale talla alla ja vajutas täiesti sinna tossumustri vahele kinni. Seejärel nokkis selle sealt jälle jupphaaval välja ja pani suhu tagasi. Aga tagasi nüüd selle päeva juurde, kus lolli juttu oli minu jaoks terve eluea varu. Bussimutt ja Maddie sattusid sellisesse vestlusesse.

Maddie: „Where’s Ian?“

Bussimutt: „I shot him.“ (jah, te lugesite õigesti!!!!)

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Mingil hetkel juhtus bussimutt mulle tahavaatepeeglist otsa vaatama ja nähes neid kannatusi minu silmis, ta arvas, et mu piin on põhjustatud Maddiest ja üldsegi mitte sellest, et üks täiskasvanud inimene ühele pooletoobisele lapsele sellist juttu räägib. Bussimutt mõtles, et oleks naljakas Maddiele öelda, et kui ta ei usu, et Bussimutt Iani maha lasi siis küsigu minu käest. Ja siis vaatab krdi pool bussi mulle otsa. No mida ma peaksin sellises olukorras ütlema?!?!?!?! Ma tegin näo, et ma ei saa mitte midagi aru. Järgnes vestlus:

Maddie: „No, you didn’t.“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t.“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t.“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t.“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Sel hetkel ma tahtsin lihtsalt APPPPPPPPI karjuda ja läbi bussipõranda vajuda. Aga oh ei, kus sa sellega, pidin seda vestlust veel järgnevad 10 minutit kannatama.

Pärast kooli sõidan siis rõõmsalt bussiga tagasi linna ja lähen tööle. Tööl on kõik vanaviisi. Väljaarvatud need intriigid, mis meil poiste vahel on (nagu krdi naised noh!) ja see, et mina pean siis püüdma neid lahendada. Lõpplahenduseks pakkusin välja, et üks probleemsetest noormeestest läheks Indiasse tööle (kuna Indiast oli just kaks ja pool inimest lahkunud ja niikuinii oli kedagi uut vaja). See lahendus tundus kõigile meeltmööda ja mulle anti siis vaba valik keegi uus tööle võtta ja välja koolitada. Praegu meil siis käib üks neiu.. ühe päeva käis proovikal ja oli suht okei, nii et täna tuleb uuesti. Muidu oli täitsa tore tüdruk aga pärast tundi aega töötamist ütles: „ära sa mind süüa tegema küll pane, ma ei oska!“. No mida sa siis üldse tulid siia??? No eks näis, täna hakkab nagu väike Miki süüa tegema. Mulle ka väljakutse :)

ma paneks teile siia ühe ülilaheda video, aga kahjuks ma ütlen seal kaks korda ühte koledat sõna (sest esimest korda oli nii suur hirm naha vahel ja teist korda olin lihtsalt tige), et emad-isad, vanaemad-vanaisad saaks kreepsu. Püüdsime ühe suure haikalakese kinni nimelt.

Paar päeva tagasi olin siis rõõmsalt üksi Fishis tööl. Tegin parajasti prepi, väikseid asjakesi, mida siinmail potato scallopiteks kutsutakse, kui ühel heal hetkel läks midagi natuke väga palju valesti ja kukutasin ühe väga lameda väljanägemisega metallist asja fritüüri, mille peale fritüür pahandas ja mind üleni õli täis pritsis. Natuke tuli pisar silma, aga kõige rohkem tuli hoopis eestikeelseid roppusi suhu. Keerasin siis kraani lahti ja tahtsin käe külma vee alla panna. Aga, ennäe imet! KEEGI TROPP (meeldetuletus: ma olin üksi tööl) oli kraanist kuuma vett lasknud ja siis kraani lihtsalt külma peale keeranud aga ei olnud oodanud, et vesi ka külmaks läheks. Lasin siis endale mõnuga sinna kuuma vett ka peale. Üks jäse (halvem käsi) oli täitsa kole ja kõht ka puha põlenud. Üritasin ennast siis igatpidi keerutada seal kraani all ja samal ajal tangidega kõike seda jura fritüürist kätte saada. Väga hästi ei õnnestunud, eriti arvestades, et kraanikausi ja fritüüri vahe on mingi 3 meetrit. Olin igatahes juba väga parajalt leilis. Hakkasin siis väiksest apteegikapikesest seda geeli otsima, mida põletuste puhuks endale peale võiks määrida. Alustuseks suutsin selle kapikese põrandale laiali kukutada. Siis veel natuke ropendada. Siis seal hunnikus tuhnida… kui äkki justkui läbi paksu varahommikuse udu meenus, et KEEGI TROPP  oli eelmisel päeval koristades (ma üksi koristasin seda kappi) geeli minema visanud, sest see oli pool aastat üle realiseerimiskuupäeva. Lõpuks ei jäänud muud üle kui Indiasse (restoran) helistada ja öelda, et ma väga tahaks, et keegi mulle kalapoodi külla tuleks, sest kangesti on tarvidus apoteekasse ravumi järgi minna. Mille peale terve India (riik) läks vist sabinasse ja nad kohe üldse ei suutnud ära otsustada, mida tegema peaks. Esialgse info järgi pidi keegi kibekiirelt tulema ja mu olukorda leevendama. Järgmisest telefonikõnest selgus, et nii kibekiirelt ikka ei saa, sest see kes pidi tulema mu olukorda leevendama, oli hoopis kuhugi mujale läinud kellegi teise olukorda leevendama, aga tema asendaja, kes tuli esialgselt tema olukorda leevendama, tuleb nüüd minu olukorda leevendama. Kolmandast telefonikõnest selgus, et minust oleks arukas nüüd ilusti kassast suuremad rahatähed välja võtta ja pood kus-seda-ja-teist jätta ja apteeki minna. Nii toimisingi. Hiljem tahtis veel natuke nutt peale tulla, aga õnneks olin vapper väike tüdruk ja ainult ropendasin.

Selle jutu pühendan sünnipäevaks oma armsale sõbrale Annile, kellel loodetavasti on mõlemad käed alles!

panen siia nüüd ühe vanema video ka üles. Põhistaar Omar :)

Tsautsau!

Kuna videoblogi ei osutunud nii populaarseks (te vist ei viitsinud seda lõpuni vaadata eks), siis kirjutan jälle.

Eelmisel laupäeval käisin töökaaslastega väljas, sest meie Peruu-kutt Eduardo naaseb nüüd viieks kuuks sünnimaale. Oli nagu selline hüvastijätupidu :) Eriti kaua ei olnudki, rohkem veetsin tegelikult aega McDonaldsis burgerit süües ja üksi bussipeatuses istudes, kui klubis.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.. Pühapäeval magasime siis kella üheni õndsat und, kuni lõpuks ärkasin selle peale, et sain bossnaiselt sõnumi küsimusega minu enesetunde kohta. Mul oli enesetunne täitsa okei ja kõik tundus seda va klassikalist rada suunduvat.. et kella neljaks tööle jne. Tegelikult pakkus aga bossnaine välja, et ma võiks hoopis vaba päeva võtta, kuna Maiksul ka ju ometigi vaba päev. Noh, mõeldud-tehtud. Läksime veel Indiast läbi ja võtsime hommikusöögiks ühed naanid (need on need ümmargused india saiad) ja ostsime Happy High Herbsist uue piibu :) Ja sõit Townsville’i võiski alata!

Tegelikult pidime Townsville’i sõitma alles järgmisel päeval.. meil olid nimelt viisa jaoks röntgeni ja meditsiinilise kontrolli ajad kinni pandud. Kuna aga ootamatult skoorisime oma vabade päevade hulka veel pool päeva, lahkusime juba pühapäeva õhtul. Autos bookisime endale hotellitoa täitsa kesklinna ja tegime igasuguseid plaane Townsville’i ja üldse elu kohta. Kolm tundi sõitu möödus kõige kiiremini üldse! :)

Kella kuue ajal jõudsime siis kohale. Vaatasime siis oma toa üle ja läksime välja sööma. Sõime Cactus Jackis, mille näol on tegemist Mehhiko restoraniga, kus kogu miljöö ja söök oli isegi täitsa tore, ainult et mingil põhjusel tuli kõlaritest ikka LFMAOd või Rihannat. Ja õhtul käisime veel kinos ka! Nii tore oli selliste lihtsate asjadega oma aega sisustada :)

Hommikul tegime ära oma röntgenid.Nende tegemise ja arstiaegade vahele jäi meil üsna mitu tundi vaba aega, mille sisustasime eriti mõnusa hommikusöögiga Coffee Clubis, Castle Hilli otsas käimisega, Reef HQ akvaariumi ja Dome Theatre’iga. Kõige ägedam oli vist see Dome Theatre, mis on põhimõtteliselt siis see nö kuppelkino, kus oled suure kaare all peaaegu lamavas asendis ja vaatad filme :) See oli üüüüberäge! Mis muidugi ei tähenda, Castle Hill või akvaarium kehvemad oleks olnud :)

Arsti vastuvõtud kujunesid pikemaks kui arvata oskasime aga kui lõpuks sealt tulema saime ja migratsiooniametisse e-maili saatsin, et nüüd on tehtud, sain põhimõtteliselt kohe vastuseks, et viisad käes! Nüüd võimegi siis ametlikult siin riigis olla veel 27.maini.

Tagasitee kulges jälle ülikiiresti, sest meil ikkagi vaja terve maailm läbi rääkida ja planeerida ja vaielda nii öelda „nende asjade lammutamise tehase üle, mille valmistamise tehas on alles pooleli“. Naljakas on kuidas mõnikord läheme mingitesse detailidesse nii sisse, et ise ka ei usu ja siis argumenteerime hullult mingite asjade üle, mida absoluutselt veel olemaski ei ole. Ja siis ühel hetkel üks tuletab teisele meelde, et kuuled vä, seda ei ole ju tegelt olemas! Ja siis hakkame mõlemad naerma :)

Panen Picasasse üles mingeid täitsa suvalisi pilte nüüd, mingitest täiesti suvalistest üritustest ja asjadest segamini, sest väga midagi asjalikku panna ei ole. Pooled pildid tehtud telefoniga, ärge mingit ülimegafutut kvaliteeti oodake!