No tere neiud ja noormehed.

Üsna mitu päeva on möödunud viimasest sisukast blogist :D Vabandused :) Käime siin jätkuvalt koolis ja tööl. Viimastel nädalatel on nii välja kujunenud, et mina käin hommikul koolis ja lähen sealt otse tööle, kokku veedan väljaspool kodu niimoodi ühe satsiga 13 tundi. AGA, see on seda väärt, sest suutsin oma graafikud nüüd nii teha, et saan vajaliku arvu tunde kooli+tööd tehtud esmaspäevast-reedeni ja nädalavahetus jääb täiesti vabaks :) Mis on igati teretulnud! Maiks isegi võttis ka kaks nädalavahetust järjest vabaks ja nii oleme vahepeal isegi mingisse rutiini sisse saanud.

Kui muidu on Airlie mõnus väike kohake, kus igalepoole on ainult mõnisada meetrit jalutada, siis kool asub mul hoopis ühe tobeda koha peal Cannonvale’is. Selleks pean sinna ja tagasi sõitma bussiga. Ja otseloomulikult, kuna pean sinna minema hommikul kell 8, siis sõidan bussis koos 30 koolijütsiga. Bussist jään ma muidugi alalõpmata maha ja siis pean natuke kutsikasilmi tegema ja ennast teise koolibussi peale nihverdama. Nende kahe bussi vahe seisneb selles, et esimene on tegelikult tavaline liinibuss, mis paksult koolilapsi täis (Airlies pole kooli, enamus lapsed sõidavad 25km kaugusel asuvasse Proserpine’i) ja teine on päris koolibuss (ühe konkreetse kooli oma), kuhu lihtsurelikud tegelikult peale minema ei peaks. Aga kuna bussijuhid on kõik ühe firma omad, siis nad juba natuke teavad ka mind ja vahel ikka võtavad peale. See koolibuss on muidugi veel toredam, seal pole ma veel kordagi pidanud midagi maksma :)

Üleüldiselt on see hommikune bussisõit naljakas. Päris esimestel päevadel vaatasid kõik lapsed mind nagu ilmaimet (no tõesti, ei sõida teisi tavainimesi nende varahommikuste bussidega). Mõne päeva järel sain juba selgeks, kus keegi istub ja tegin koolivormidel ka vahet. Pärast esimest nädalat oli mul juba üks päris oma sõbranna (no ta on mingi kuuene) ja nüüdseks tean juba umbes 5 lapse nime, kellega hommikuti koos bussi eesotsas istume.

Tavaliselt on meie bussijuhiks üks vana torisev onu Ian, kes minu vastu on mingil põhjusel märksa sõbralikum, kui nende väikeste põngerjate. Aga ühel hommikul mõtlesin küll, et tahaks sellest bussist lihtsalt välja hõljuda, sest no nii lolli juttu ei ole minu kõrvad enne kuulnud. Iani asemel sõitis hommikust kooliringi keski vanem naine. Üks esirea lastest, kelle nimi on Maddie, on meil natuke kiiksuga. Päris tõsiselt, tal ei ole pööningul kõik asjad päris õigesti sorteeritud. Ma ei saa aru, kuidas selline laps kuskil tavakoolis käib ja niimoodi tavabussiga sõidab. Ta on äärmisel häiriv. Muidugi kohati on mul temast kahju aga enamus ajast on ta lihtsalt häiriv, sest sa mitte kunagi ei tea, mida ta järgmiseks ette võtab. Näiteks üks päev ta ulgus nagu mingi krdi hundikutsikas terve see 15 minutit mis mina seal bussis olin ja üks teine päev ta lihtsalt nokkis nina ja pühkis oma sõrmi siis teiste mööduvate laste peale ja ühel kolmandal päeval pani ta nätsu endale talla alla ja vajutas täiesti sinna tossumustri vahele kinni. Seejärel nokkis selle sealt jälle jupphaaval välja ja pani suhu tagasi. Aga tagasi nüüd selle päeva juurde, kus lolli juttu oli minu jaoks terve eluea varu. Bussimutt ja Maddie sattusid sellisesse vestlusesse.

Maddie: „Where’s Ian?“

Bussimutt: „I shot him.“ (jah, te lugesite õigesti!!!!)

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Mingil hetkel juhtus bussimutt mulle tahavaatepeeglist otsa vaatama ja nähes neid kannatusi minu silmis, ta arvas, et mu piin on põhjustatud Maddiest ja üldsegi mitte sellest, et üks täiskasvanud inimene ühele pooletoobisele lapsele sellist juttu räägib. Bussimutt mõtles, et oleks naljakas Maddiele öelda, et kui ta ei usu, et Bussimutt Iani maha lasi siis küsigu minu käest. Ja siis vaatab krdi pool bussi mulle otsa. No mida ma peaksin sellises olukorras ütlema?!?!?!?! Ma tegin näo, et ma ei saa mitte midagi aru. Järgnes vestlus:

Maddie: „No, you didn’t.“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t.“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t.“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t.“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Sel hetkel ma tahtsin lihtsalt APPPPPPPPI karjuda ja läbi bussipõranda vajuda. Aga oh ei, kus sa sellega, pidin seda vestlust veel järgnevad 10 minutit kannatama.

Pärast kooli sõidan siis rõõmsalt bussiga tagasi linna ja lähen tööle. Tööl on kõik vanaviisi. Väljaarvatud need intriigid, mis meil poiste vahel on (nagu krdi naised noh!) ja see, et mina pean siis püüdma neid lahendada. Lõpplahenduseks pakkusin välja, et üks probleemsetest noormeestest läheks Indiasse tööle (kuna Indiast oli just kaks ja pool inimest lahkunud ja niikuinii oli kedagi uut vaja). See lahendus tundus kõigile meeltmööda ja mulle anti siis vaba valik keegi uus tööle võtta ja välja koolitada. Praegu meil siis käib üks neiu.. ühe päeva käis proovikal ja oli suht okei, nii et täna tuleb uuesti. Muidu oli täitsa tore tüdruk aga pärast tundi aega töötamist ütles: „ära sa mind süüa tegema küll pane, ma ei oska!“. No mida sa siis üldse tulid siia??? No eks näis, täna hakkab nagu väike Miki süüa tegema. Mulle ka väljakutse :)