No tere tere vanad ja noored kered! Päris piinlik, et nüüd nii kaua jälle mööda on läinud ilma blogimata. Kõige piinlikum on iseenda ees, sest endal on ikka kõige parem oma vanu seiklusi ja meenutusi sirvida ja nüüd on nii palju asju dokumenteerimata jäänud! Selleks on mul päris mitu head põhjust, esiteks: aega ei ole (no ma ei jõõõõõõuuaaa igaleeeepoooooole) ja teiseks.. mida ja kuidas kirjutada on sel aastal ka tõsiseks probleemiks saanud. Eks ma hakkan nüüd siis algusest peale.. kahjuks pean nii mõnegi inimese kurvastuseks teatama et teatud väike osa postitustest läheb nüüdsest parooli alla, kuna lihtsalt ei näe põhjust kõige isiklikumaid asju siin suurele maailmale pasundada. Aga ärge te muretsege, see saab olema tõenäoliselt napp kümnendik kogupostitustest ja võin üpris kindlasti öelda, et enamik kes vähegi parooli küsima julgevad tulla selle ka saavad, lihtsalt päris suvalistele ei taha nagu kõike avaldada. Aga nüüd asja juurde! Otsustasin lahutada oma pikad jutud erinevateks postitusteks, et teil pikast lugemisest silmad peast ei kukuks ja uni peale ei tuleks. Head lugemist!
elud ja värgid
Ma ei teagi, mis momendil need asjad nüüd nii rappa ära läksid, et täpselt kuu aega viimasest blogimisest mööda läks. Ja veel kohe alguses ka veel!
Alustame siis algusest. Pärast nädalakest Mitchell Parkis Emily juures elamist kolisime siis uude kohta. Valituks osutus üks korter kohe kesklinna külje all, Eastwoodis. Rendime siis jälle tuba, seekord kahe magamistoaga korteris, kus teises toas elab korteriomanik Alex. Meie “territooriumiks” on siis meie magamistuba, vannituba ja väike khmkhm “rõdu” (see on tegelt rohkem nagu selline kinnine alkoov). Alex on igati tsill kutt, temaga on tore niisama aega koos veeta ja tühjast-tähjast rääkida. Mingi aeg mängisime WII’d päris palju kõik koos näiteks. Alexil on ka tüdruksõber, Mel, kes elab siin korteris nö. poole kohaga. Mel on ka supertore. See ongi vist üks ägedamaid asju selle kolimise juures, et võrreldes meie eelmise majakaaslasega (kes on umbes sama põnev inimene kui diivanipadjad), on Alexi ja Meliga lausa lust koos elada. Meie huumorimeeled ja isiksused lihtsalt klapivad väga hästi. Selle kõige pärast oleme ka kodus väga palju aega veetnud. Kolme nädala jooksul on meil toimunud praeguseks juba üks dinner party (mille tulemusel sain mina endale ühe töökoha) ja üks ultra-üle-võlli-sünnipäevapidu. Dinner party oli vinge, tore on kui teised inimesed toidust samal arvamusel on kui meie.. või noh mina, Maiks lihtsalt sööb hea meelega. Sisuliselt oli siis nii, et meie tegime eelroad, Alex tegi põhiroad (meie abiga, haha) ja külalised tõid magustoidud. Kokku kukkuski nii välja, et sõime kolm eelrooga, kaks põhirooga ja kaks magustoitu (mis ei olnud mingid lihtsad magustoidud ka veel – šokolaadi fondüü näiteks).
meie teine kodu Adelaides ja dinner party eelroad
Sünnipäevapidu oli lihtsalt liiga hull, et olla päris. Peo teemaks oli fluoro, mis põhimõtteliselt tähendab kõike erksat ja helendavat. Alex ja Mel nägid ikka hullu vaeva, et terve korter vastavalt dekoreerida, miljon helendavat kaunistust ja lampi, et ikka kõik ikka täiega helendaks. Tore oli see, et inimesed olid dresscode’i ikka päris tõsiselt võtnud ja ennast ikka vastavalt riidesse pannud. Nii tore ei olnud see, et kõik võtsid ka sõna pidu päris tõsiselt, järgmine hommik nägi see korter välja suht nagu Õllesummer pärast viiendat päeva :D
Linnaosa, kus elame, on päris tore. Oleme kesklinnast ainult ühe pargi kaugusel (no see on päris suur park tegelt). Pargis asuvad mitmed erinevad spordiväljakud, mis kõik linnarahvale tasuta kasutamiseks. Nii on meil lausa viiele tenniseväljakule ainult 500 meetrit kõndida. Seda oleme üsna mitmel korral ka ära kasutanud. Maiksul on jälle jopanud ja talle päris suurt väljakutset pakkuv tennisepartner kohe kodust võtta, mul jätkuvalt kellegagi peale Maiksu mängida ei ole. Ja teadupärast minuga mängimine Maiksule just sportlikku pinget ei paku.
Umbes kord nädalas oleme käinud ka Eesti Maja baaris. Enamus korrad oleme niisama tunni või kaks istunud, paar õlut võtnud ja koju tulnud. Kahel korral oleme ka pikemalt väljas käinud, esimesel korral Adelaide’i kasiinos ja teinekord niisama linnas baarides.
Ühe korra oleme käinud ka linnast väljas ümbrust avastamas. Sõitsime siin rahvusparkides natuke ringi ja käisime kohalikke vaatamisväärsusi vaatamas. Kõige ägedamaks osutus muidugi see, et mul õnnestus looduses koguni kahte koaalat näha. Kahjuks oli Maiks mõlemad korrad liiga ametis auto juhtimisega (mis ei ole ju halb!), nii et temal jäid need nägemata. Aga küll ta ka ükskord näeb!
PS! Jätkuvad vabandused piltide kvaliteedi pärast. Väga palju pilte telefoniga tehtud. Ja need viimased siin sõidu pealt, läbi autoakna.
Meie esimene elukoht Adelaides
aklimatiseerumine
Nii. Peaks nüüd vist natuke päris blogi ka kirjutama. Muidu läheb varsti juba kõik segamini.
Esmaspäeva varahommikul lahkusime Eestist. Mõned toredad olid meid ka lennujaama saatma tulnud, arvestades kellaaega, pidi see vist ikka tõeline eneseületus olema. Lennud sujusid täitsa okeilt, esimesed lühemad lennud olime suht koguaeg üleval ja siis saime selle viimase 12-tunnise lihtsalt maha magada, mis tegi seekordse tulemise väga-väga kiireks :) Kuidagi järsku olimegi kohal. Viimasel Emiratesi lennul saime ikka mõnusalt laiutada ka, ma ei teagi kuidas meil peaaegu alati joppab nendel pikkadel lendudel nii, et saame endale terve rea või kaks istmeid. Ebareaalne kogus sööki sai muidugi selle ühe ööpäeva jooksul ära söödud, sest igas lennujaamas oli ju vaja õgida ja suht igal lennul sai hästi süüa ka, kuidagi lähevad need söögid neil järjest paremaks.. ja kui sa põhimõtteliselt aint paigal istud ja/või magad, siis ei kuluta ju seda kõike ära ka. Teisipäeva õhtul kohale jõudes oli ikka päris raske tunne juba :D
Dubai lennujaamas
Adelaide lennujaamas ja tollis läks üle ootuste kiiresti ja juba mingi 10-15 minutit hiljem seisimegi oma kodinatega lennujaama ees. Mul muidugi käed värisesid ja süda puperdas ja suht ataki tunne oli. Lihtsalt kõik need kuud sebimist ja jebimist ja ebaõnnestumisi ja takistusi ja mida-kõike-veel oli mõistusel veidi raske uskuda, et päriselt tagasi siin oleme. Maiksul muidugi lihtsalt suu kõrvuni peas.
Lennujaamast korjas meid peale Emily, kellega olime eelnevalt kokku leppinud, et hakkame tema juures tuba rentima. Kokkulepe seisnes siis selles, et oleme tema juures lühiajaliselt, kuniks mingi enda koha rendime. Selliseid tube on Adelaides jalaga segada, meie otsustasime just selle toa kasuks, kuna see oli Maiksu koolile väga lähedal (ja seega kesklinnast väga kaugel) ja me ei teadnud, kui ruttu me endale auto saame sebitud. Point seisneski siis selles, et esimesed päevad-nädalad, kui meil veel muid kohustusi (töö) peale Maiksu kooli niikuinii pole, siis ta saaks ka auto puudumisel hästi lihtsalt kooli ja koju.
Maja, milles elame on selline suhteliselt uus (umbes aasta aega vana, googlemapsis on selle koha peal alles mingi vana maja, nii et sealt ei saa näidata), siin on kolm magamistuba, kaks elutuba, kaks vannituba ja väike tagaaed. Meie rendime siis kõige väiksemat magamistuba ja vannituba, teine magamistuba on tühi ja kolmandas elab Emily ise.
Kuigi arvestasime, et peame siia kanti kolima, et Maiks saaks auto puudumisel ka jala/bussiga koolis käia, siis reaalsus oli see, et teisipäeva õhtul mingi 10 ajal jõudsime siia ja kolmapäeva hommikul kella 10 ajal kammisime juba autoaedu läbi. Väljas oli mingi 35 kraadi sooja, päike paistis lagipähe ja otseloomulikult põles Maiks täiega ära. Kuigi me olime täpselt ühe palju väljas ja täpselt sama pikkade/lühikeste riietega, nägi tema paar päeva välja nagu tomat (kes nüüd näeb välja nagu nahka ajav tomat) ja minul ei olnud midagi viga :) Igatahes, pärast miljonit tundi autoaedu valisime siis välja 98. aasta ford falcon sedaani. Või noh, olgem nüüd ausad, Maiks valis. Ma istusin pingi peal ja kaanisin vett, kuni ta seal mingeid proovisõite harrastas. Tavaline väike auto, vanuse kohta võrdlemisi hea väljanägemisega (mida samas ei saa vist öelda mehaanilise seisukorra kohta). Sellesse autosse suhtume ka praegu kui ajutisse lahendusse, mille kunagi lähikuudel millegi parema vastu välja vahetame. Kui see muidugi enne ära ei koole. Ptüi-ptüi-ptüi.
Ford Falcon
Vahepala: kui ma mõtlen kui palju veel kirjutada on, siis tekib endal küll küsimus, et miks krt ma nii detailselt kõigest kirjutama pidiiiiiiiiiiiiin?!
Pärast autoostu tegime muidugi väikse tiiru linnas. Käisime rannas ja uurisime niisama ümbruskonda. Neljapäeval kruiisisime ka suht niisama mööda linna ringi, registreerisime auto enda nimele ümber ja ajasime muid eluks vajalikke asju korda.
Reedel käisime veits kalal ja rannas.. kalalkäik oli küll lahe, jõudsime randa ja Maiks avastas, et ta jättis õnge koju. Rannaskäik oli ka sama lahe, sest suht tuus sellise vennaga rannas olla, kes paneb endale nii palju päikesekreemi peale, et nahk on selline läikiv valge, mille alt kumab natukene seda punast põlenud nahka. Maiks peab vajalikuks end nüüd nii sisse kreemitada, et ikka kogu ühe kuu kreemivaru oleks korraga peal. Siis igakord kui talle otsa vaatad, ei saa lihtsalt ilma naerma hakkamata olla. Ja tema alati küsib „MIS SA NAERAD?“.. sellise natuke etteheitva alatooniga :) Reede õhtul käisime linnas Garden of Unearthly Delightsis ka. See on siis selle Fringe festivali (millest kirjutasin eelmises postituses) raames püsti pandud suur park, kus toimuvad erinevad etendused ja kontserdid.
Juba mõni aeg tagasi lennukipileteid sebides (küsisin kunagi pakkumist ühest eestlaste reisifirmast, mis siin Austraalias teguteb), olime saanud kutse osalemaks kõikvõimalikel Eesti Maja üritustel (jep, Adelaides on Eesti Maja). Laupäeval oli siis selle seltsi/liidu/maja (ma ei ole jõudnud end veel päris kurssi viia sellega, seal kodulehel on neil neid liite ja alaliite nii palju, ma ei saa midagi aru) presidendi kodus Vabariigi aastapäeva barbeque. See nägi siis välja põmst nii, et mingi 60 inimest (väidetavalt oli kokku läbi käinud mingi 90 inimest) kruiisis oma joogiklaasidega mööda aeda ringi ja tutvus üksteisega ja rääkis juttu. See oli isegi võrdlemisi tore üritus, tutvusime kõikvõimalike noorte ja vanade täis-; pool-; veerand-; kaheksandikeestlastega ja nende abikaasade, laste, sõprade ja üldse igasuguste inimestega. Vastuvõtt oli äärmiselt sõbralik.
Vabariigi aastapäeva notsu (selle pildi varastasin fb-st)
Pühapäeval käisime jälle rannas ja kalal, ainult et selle erinevusega, et seekord oli Maiksul õng ka kaasas. Kreemiolukord oli jätkuvalt sama. Õhtupoole käisime korra Eesti Majas Vabariigi aastapäeva aktusel ka. Panime kellaajaga veits mööda, nii et jäime mingi 2 tundi ja 40 minutit hiljaks. Seda vist päris stiilseks hilinemiseks pidada ei saa :D
Muidu oleme siin vaikselt asju paika sättinud, erinevaid dokumente korda ajanud, Maiksule kooliks vajalikke asju sebinud ja end niisama eluks-oluks ette valmistanud. Esmaspäeval käis Maiks siis esimest päeva koolis ka. See nädal on tal nö. orientation week, mis tähendab põhimõtteliselt seda, et on sellised ülikoolielu tutvustavad üritused, sissejuhavatad loengud, kordamistunnid (matemaatika ja akadeemiline kirjutamine) jne. Tüüp ise on kõige rohkem rahul sellega, et iga päev saab lõuna ajal tasuta subwayd. Kes veel ei tea, siis need on need pikad saiad, mida me niikuinii suht tihti ostame ja mida Maik Hamiltonil töötades iga päev kaheksa kuud järjest lõunaks sõi. Igatahes, mina tema neid kooliasju rohkem kommenteerida ei oska, kui ehk nii palju ainult, et käisime sõitsime selle campuse läbi üks päev ja see oli ikka niiiiiiiiiiiiiii suur, et jala oleks seal vist suht raske liigelda. Ehk suudan kunagi Maiksule augu pähe rääkida, et ta ise kirjutaks sellest koolist.
Subway
Esmaspäeva õhtul käisime rannas natuke õlunaadi nillimas koos kahe teise eesti paariga. Ah kui mõnus on ikak see, et saab õhtul randa minna ja lihtsalt kuhugi maha istuda ja juttu rääkida :)
Eile käis Maiks päeval koolis (tal on praegu pikemad päevad isegi, kui päris õppetöö ajal olema hakkavad) ja õhtul käisime ühte tuba vaatamas. Tahame ikka tuba edasi rentida, kuna veel ei tea, kuskandis me tööle hakkame ja nii kaua kui see selge ei ole, ei taha ka mingit oma korterit/maja vms rentida. Adelaide on Eesti mõistes ikkagi meeletu suur linn ja ei viitsi eriti pärast kuskil kaugelt tööle käia. Sellest kohast kus me praegu elame tahame aga ära kolida sellepärast, et see on ikka linnast meeletu kaugel ja bussiga on väga raske linna ja tagasi saada. Võtab lihtsalt nii meeletu palju aega ja organiseerimist. Maiksul on lihtsam autoga 20 minutit kooli sõita kui minul siit tund aega bussiga linna. Seda enam, et autosõit on kordades odavam. Ja siinkandis ei ole meil kummalgi töömõttes mitte midagi teha, sest see on selline konkreetne magalarajoon.
Muidu on meie elu suht igavavõitu praegu veel, sest tööle me ei või oma viisatingimuste järgi minna enne 4.märtsi ja kuna koolis on Maiks alles kaks päeva käinud, siis meil eriti sõpru ei ole kellega hängida. Aga noh, me ju teame, et see on ainult ajutine, küll meil varsti on miljon töö- ja koolikaaslast, kellega igasugust nalja teha.
Väike videojupp ka teile:
Ps! Vabandused, praegu ei ole me fotokaga veel ühtegi pilti teinud, nii et saan näidata ainult telefoniga tehtuid.. ja neid on ka umbes nii palju ainult, et kahe käe sõrmedel saab kokku lugeda. Kvaliteet pole kõige parem, aga ehk saate mingi aimduse… Ja üle ka ei viitsi lugeda, nii et sorri kõikide sõnakorduste, kirjavigade, puuduvate kirjavahemärkide ja seosetu jutu pärast.
Mõtlesin,et näitan teile kui vanamoeliselt, aga samas nii nunnult Austraalias töö- ja elukoha soovitusi antakse: lisan siia Maiksu ühelt endiselt tööandjalt saadud soovituse..
This is to certify I have known Maik Mäesalu for a period of 2 years. Maik worked for me for 3 months back in 2011 as a painter. I have found Maik to be a very responsible person and I value his honesty and workmanship. Maik is reliable, punctual and hard working. He interacts well with co workers and is well liked by all.
Please don’t hesitate to call me if you need to ask me any questions concerning Maik. My contact details are as listed above. I wish Maik the best of luck in his ventures and would not hesitate to re-employ Maik if he returns back to Hamilton Island.
vot nii tore mees ongi mul.
Ekskursioon mu sisekosmosesse 