Ja jälle üks nädalakene talve läbi! Yaya! Nädalavahetusel käisime Johni sünnal Legerwoodis. Laekusime kohale juba laupäeva hommikul, et Karmenit ja Johni asjatoimetustes aidata ja niisama nädalavahetusest natuke rohkem välja pigistada (ikkagi kolm tundi edasi-tagasi sõitu).
Üks minu väga vingetest sünnakinkidest sõbranna Maarjalt oli see, et käisime koos footyt vaatamas. Footy näol on siis põhimõtteliselt tegu rugby taolise spordialaga, mis on siis siinkandi üks populaarsemaid spordialasid. Ametlikult on selle nimi Australian Rules Football (aussie rules) ja kohalike sõnul tal midagi rugbyga väga pistmist ei ole.. aga noh, meile eestlastele on need kaks ikka rohkem sarnased omavahel kui footy ja korvipunumine, nii et tõmban ikka paralleeli rugbyga, loodan et tulihingelised spordifännid suudavad mulle selle andestada.
Väga palju täpsemalt ma sellest mängust rääkida ei oska, kui siis ehk nii palju, et mõlemal meeskonnal on platsil 18 mängijat, kelle elu eesmärk on pall platsi ühes servas (mõlemal võistkonnal oma servas) asuvate pikkade valgete postide vahelt läbi lüüa. Poste on kokku neli, kui keskelt läbi lööd palli, siis saad kuus punkti ja kui kummaltki poolt äärest, saad ühe punkti. Mängijad võivad palliga joosta, seda sööta ja jalaga lüüa. Nii mõnedki reeglid selles mängus on sarnased ükskikute reeglitega korvpallis ja jalgpallis – näiteks ei tohi palliga niisama mööda platsi ringi udutada, vaid peab seda teatud vahemaa tagant põrgatama (15 meetrit). Samuti on kasutusel näiteks 50-meetri “penaltid”, mida kutsutakse nii öelda “vabalöökideks”, mille saab endale teenida vastaspoole füüsilise vea tõttu (näiteks õlgadest kõrgemale “ründamine”) ja kindlasti mõnel hea põhjusel veel, mida mina praegu kahjuks ei tea.. Mäng ise on võrdlemisi füüsiline, ikka korralikult lennatakse üksteisele sisse. MIngeid kaitsmeid selles mängus ei kasutata, nii et tihtipeale lõpetavad mängijad oma karjääri võrdlemisi tõsiste vigastuste tõttu. Mäng ise toimub üüüüratu suurel ovaalil, kus mehed jooksevad ühe mängu jooksul keskmiselt maha umbes 8-10 kilomeetrit.
Mäng mida meie vaatamas käisime oli meie osariigi liiga finaalmäng, kus omavahel võtsid mõõtu Port Adelaide ja Norwood ning pealtvaatajaid oli ligikaudu 45 000. Täiesti omaette elamus on olla sellisel väljakul 45 000 hullumeelsega, kes teevad selliseid hääli, mida mina varem kuulnudki ei ole. Ovaal ise pidavat olema üks selle riigi parima “heliga” ovaale, mis on sihtotstarbeliselt nii ehitatud, et heli ülihästi leviks. Ja leviski, nii hästi lausa, et tegemist oli täiesti ebainimliku häälega! Istusime seal kahekesi särasilmil ja ei jõudnud seda lärmi ära imestada. Täiesti ainulaadne kogemus! Ja nii põnev oli vaadata, kuidas inimestele tõesti näis korda minevat, mis need 36 venda seal väljakul selle ühe laperguse palliga jändavad!
Imekombel olid meil veel sellised piletid, millega sai ovaali ülemisse otsa ka minna ja ei pidanudki all pööbli seas istuma. Haha, nali. Tegelt käisime ikka suht terve selle ovaali läbi.. Maarja meil väikestviisi “hoonete-huviline”, nii et pool aega taidlesime lihtsalt seal maja peal ringi :D
Igatahes – üks ütlemata äge kogemus ja kindlasti tahaks millalgi veel minna! Selleks aastaks sai küll hooaeg läbi aga see eest peaks iga hetk krikett hakkama, mida ka kindlasti vaatama plaanin minna. Kuuldavasti võib üks kriketimäng kesta kuni viis päeva järjest – ei tea kas ma peaks siis töölt vabaks võtma viieks päevaks kohe või lihtsalt arvutiga seal tribüünil istuma?
Need kes tahavad vaadata, kuidas ennast aussie rules footballis vigaseks saab joosta, võivad alloleval videol klikata.
Aga minul oli vahepeal sünnipäev! Tavaliselt ei oska ma enda sünnipäevaga midagi peale hakata.. nii ka sel aastal.. lükkasin seda otsust edasi mingi mustmiljon aastat – inimesed muudkui küsisid ja küsisid, et mida ma tahan teha ja mina ei suutnud otsustada. Kuni lõpuks asjade käik tegi otsuse minu eest – kui tavaliselt võin oma töökohustusi liigutada ja painutada nii kuidas ise heaks arvan, siis just sünnipäeval kuhjus järjest üks viivitamatut tähelepanu vajav asi teise otsa. Minu esialgsest plaanist “varem” lõpetada sai siis nii palju asja, et veel poole seitsme ajal õhtul tegin kontoris tööd, haha.
Kaheksa ajal läksime aga siiski paari sõbra ja Maiksuga välja sööma. Käisime Pressis – siinkandi üks “hipimaid” söögikohti, kus selline moodne seltskond keha kinnitamas käib, haha. Tegelt ta mingi supereriline koht ei olegi, lihtsalt selline keskmisest pubist natuke toredam. Söögid on seal ka natuke teistsugused – see on seesama koht kus mõned kuud tagasi lambaajusid söömas käisime.
Pärast õhtusööki võtsime kingituseks saadud Steven der Horsti shokolaadikoogid ühes ja läksime juba tuttavasse sünnakohta – Windy Pointi. Eelmisel aastal käisime ka täpselt sealsamas kohas täpselt sest samast shokolaadikohast ostetud kooke söömas mu sünnipäeval. Teevad need võlurid ikka häid kooke küll seal Steveni juures (no päriselt on ka üle mõistuse hea!)
Sel aastal oli supertore üllatus Eestist kohe päris mitu pakki saada! Meil on nüüd reaalselt KILODES Eesti komme ja shokolaadi ja maiustusi! Ja minul veel hunnik meigitooteid! Aitäh teile kõigile kes nii nunnult meeles pidasid! Ja kõigile neile ka, kes helistasid või sõnumi saatsid või kõneposti laulsid või lihtsalt kuidagi meeles pidasid. Enamus pakid ja tervitused jõudsid suht õigel ajal, nii et oli ikka täitsa sünnatunne! :)
Ekskursioon mu sisekosmosesse 