Juba jupp aega tagasi käis meil külas Lolle. Lolle on persoon, keda me kohtasime Tasmaanias õunu korjates. Aasta oli siis 2010, Lollel oli 26 paari lühkareid ja ma kirjutasin ta nime valesti. Kes mäletab neid vanu häid inimeste-kirjeldamise postitusi, siis Lollest on juttu siin. Enam ma selliseid postitusi ei kirjuta, sest nüüd oskab ka iga poolneandertaallane Google Translatoriga tõlkida. Mitte, et Lolle seda oleks! Tema on väga tubli.

Vahepeal on Sir. MoeKutist saanud optometrist, kes toimetab Hollandis oma väikse prillipoega. Austraaliasse tuligi ta tegelt ainult kolmeks nädalaks, et siin lihtsalt ringi trippida ja varem nägemata jäänud osa nüüd järgi tsekkida. Oli üks päris tore õhtu, see aeg kui veel Tasmaanias elasime, tundus ikka täitsa teisest dimensioonist.

Siis oli meil vahepeal seltsimehed-naised Eestimaa pealt siin korraks peatumas. Oli üks suur laager meil siin majas, kõik toad, k.a kontor said mõneks ööks hõivatud. Käisime rannas ja matkamas ja oli niisama tore nädalavahetus. Tegime Karini ja Tarmoga ka ühe 11 kilomeetrise mäkkeronimise. Päris kurnav oli see ettevõtmine, kuna… tegelt distantsil ja mäel ei olnudki väga viga, lihtsalt arvamused sobivast tempost vist ei ühtinud päris täpselt. Aga tegelt oli tore, mis sest, et üles jõudes rippus hing paelaga kaelas :D

Muidugi ei puudu meie majast kunagi ka lauamängud. Meestele pakub alati pinget. ja sinikaid järgmiseks päevaks.