Endal on ka kohe kahju et blogi kirjutada ei jõua, nii palju jääb rääkimata ja kõige rohkem on kahju sellest, et nii palju esmaseid emotsiooone jääb dokumenteerimata. Eks elu on juba näidanud, et kõige rohkem on see blogi mu enda jaoks, kuhu on niii maruhea aastakese-kahe-viie pärast tagasi pöörduda ja jälle lugeda, et kuidas asjad siis tegelikult olid.
Ma isegi ei tea, mille pärast ma praegu seda blogi kirjutan, sest tegelt ju tean, et midagi tarka ma öelda ei kavatse.. kui aint ehk seda, mis just moment tagasi pähe lõi: see et ma siia üles kirjutan, et nii kiire on, on ju ka omamoodi dokumenteering sellest, et ükskord ammu oli kolekiire ;)
Luban, et varsti kirjutan!
Ekskursioon mu sisekosmosesse 
Mina ju ootan su blogi ja ootan teid tagasi ja olen kõik läbi lugenud! Mõni kord ka kaks korda:D
Ainult kaks?
Mina ootan ka. Ema sai täna haiglast koju.